Seiklus rüblikutega | Kak djela Jelena, Liibanoni pantvangid ja teisi koomilisi juhtumisi

Perekond Tomikas seikleb autoga Euroopas, kokku kolm kuud. Tutvu pereliikmetega lähemalt SIIN. Täna saad kuulda, milliseid jaburaid ja naljakaid seiku on reisil ette tulnud.

Ligi kahe reisikuu jooksul on juhtunud nii mõnigi hirmnaljakas seik, mida ma pole jõudnud varem jagada, aga teen seda nüüd. Loodan, et saad samamoodi hirnuda või imestada nagu meie saime, kui need lood juhtusid.

Kak djela, Jelena?

Elasin kümme aastat tagasi pool aastat Saksamaal, Hamburgis. Kui seal mõne uue inimesega vestlema sattusin, pakuti, et olen Rootsist pärit, vahel ka Islandilt. Viimast sellepärast, et saksa keeles on Eesti Estland, mille kõla on Islandile nii sarnane. Olin küll noorem ja tükk maad blondim, aga poleks ealeski osanud karta seda, mis mulle kümme aastat hiljem perega reisides osaks saab. Kõik algas Saksamaal, kui üks teenindaja tervitas mind: „Privjet!“ Esimesel korral olin nii hämmingus, et juhtunu jõudis mulle alles veidi aja pärast kohale.

Prantsusmaal see kordus taas ja nüüd juba kahel korral. Ignoreerisin solvunult kõnetajaid, vajadusel tervitasin inglise keeles vastu. Mida ei saanud ignoreerida, oli Uku peas peeretav nägu ja tögamised stiilis: „Kak djela, Jelena?“ Tema sai juhtunu üle kõvasti itsitada (eks ma itsitasin ka loomulikult). Otsustasin, et senjöör abikaasa peab mind edaspidi kõnetama kui tsarinna Tomatikest. Oleks aus, arvestades milliseid emotsionaalseid katsumusi olen pidanud üle elama!

Tõsiselt rääkides, siis meile Ukuga hakkas tunduma, et kellegi venelaseks, eriti vene naiseks pidamine on tänapäeval üks rängemaid võimalikke solvanguid. Samas on selline pöördumine mõistetav, sest venelasi liigub maailmas tavapärasest miljoni jagu rohkem ringi. Vene naised aga ei saa öelda, et on allasurutud või neil pole inimõigusi nagu naistel mitmel pool mujal maailmas ning seepärast otsivad nad turvalist varjupaika endale ja oma lastele. Oo ei!

Öeldakse, et kui vene emad tuleksid oma poegade kaitseks tänavatele, oleks sõda läbi, sest sellist vastuhakku ei suudaks riigipead maha suruda. Kes tahaks, et teda peetaks vene naiseks, kes oma perega ebastabiilselt kodumaalt jalga lasi, et nüüd Euroopa suurlinnade hüvesid nautida sõja teemal sõna võtmata? #slavaukraini

Liibanoni pantvangid

Olime teist päeva Belgias, Antwerpenis. Linn, mis meeldis meile tohutult! Olles Rootsis, Malmös Liibanoni restoranis käinud, otsustasime seda maitseelamust Belgias korrata. Sellel vihmasel päeval olime Antwerpeni vanalinna Liibanoni restorani ainukesed kliendid. Liibanonlastest restorani omanik ja teenindajad uurisid, kust me tuleme ja suhtusid meisse väga sõbralikult. Sõime kõhud täis ja kiitsime nende köögi taimetoitude valikut.

Ajasime juba vihmariideid selga ja olime valmis õue astuma, kui nurga tagant ilmus välja tasuta magustoitudega teenindaja. Sellele järgnesid kommid – mõlemad lapsed said peotäie kohvi kõrvale mõeldud väikeseid kiles klaaskomme – ja täiesti ootamatu vabandus.

Vabandasid Belgia liibanonlased sellepärast, et Eesti jalgratturid Liibanonis pantvangi võeti. Võttis hetke aega, aga siis ütlesime mõlemad Ukuga nagu ühest suust „Aaaaa!!!“ ja kinnitasime kollektiivset süüd tundvatele restorani pidajatele, et kõik on hästi! Ärgu nemad muretsegu. Nad kinnitasid, et Liibanon on tegelikult ilus maa, mida kindlasti tasub külastada, kuid meie mõtlesime nüüd juba jalgratturitega juhtunule. Avastasime hiljem, et sellest kuritööst on juba 11 aastat möödas. Meie seitse ratturit olid tookord pantvangis tervelt 114 päeva. Kas sina mäletasid seda?

Lapsesuu

Bremen – ärge sinna lastega minge! Ma ei tee nalja. Bremeni linna moosekandid ja peaväljak on küll toredad, aga südalinnas liikus palju kahtlast seltskonda. Kohaliku Snelli tiigi pargi põõsastes süstivad narkomaanid, vanalinnas kerjused, kodutud ja sähedune rahvas, ei tekitanud üldse turvalist tunnet. Lastega külastades võttis kohati seest õõnsaks. Rüblikud ei saanud õnneks midagi aru – nende võit. Bremenis ütles Tormi: „Vaata, mees peab keset linna piknikku!“ Tegu oli kerjusega. Oleme saanud neile selle reisi ajal mitmeid elulisi seiku selgitada.

Ühtlasi pean juba ette vabandama Luuna lasteaiaõpetajate ja rühmakaaslaste ja nende vanemate ees, sest üks pisike peeru-kaka juttude fänn on aastalõpus teiega liitumas. Aeg koos vanema vennaga on teinud oma töö. Tormi nimelt teatas, et tema lemmiktegevus number üks on Luunaga peeru-kaka juttude rääkimine, sest see on nii naljakas ja niiviisi nad siis lõkerdavad koos. Peaasi, et laps ei nuta!

Vahel on neil sel teemal ka tõsiseid dialooge. Näiteks Salobreña linna külastuse ajal kõndisime rahulikult tänaval, kui Tormi pöördus väga tõsisel häälel Luuna poole ja küsis: „Luuna, mis on sinu jaoks meeldivamad jutud, kas peeru või kaka? Luuna teatas konkreetselt ja tõsimeeli: peeru. Asi selge. Aitäh, rüblikud, et mul on võimalus teid iga päev üha põhjalikumalt tundma õppida!

Üksi ringi liikuvad väikesed lapsed viiakse Hispaanias politseisse

Nali naljaks. Märksa rohkem emotsioone ja õppimise kohti tõi endaga kaasa Tormi soov iseseisvuda, mis avaldus vaikselt kogu reisi ajal, aga eriti Hispaanias, kui olime lõunasse jõudnud ja juba siia sisse elanud. Meie viiene poisiklutt oli endale saanud mõned mündid. Eriti uhke oli ta 1-eurose üle, mis on ju väärt terve üllatusmuna.

Ühel hommikul teatas ta mulle ootamatult, et soovib üksi poodi minna, et pulgakommi osta. Kuna pood jääb meie Hispaania kodust 300 meetri kaugusele ja näen köögi aknast poe ust, siis ma ei näinud põhjust teda keelata. Vastupidi – tahtsin ta iseseisvumist toetada! Pealegi ühe euro eest saab kindlasti ühe pulgakommi. Lugesin sõnad peale, et üle tee minnes peab veenduma, et autot ei tuleks. Samuti teadis ta, et tuleb öelda „Hola, gracias, adios!“ ning ära ta jooksiski.

Umbes 20 minuti pärast oli minu pulgakommiga võidurõõmus väikemees tagasi. Kiitsin teda, olime koos selle õnnestumise üle rõõmsad ja ta asus mängima. Mõne aja pärast olin parajasti WC-s, kui kuulsin, et uks käis taas. Avastasin, et ta on jälle poodi läinud. Seekord kõigest 35 sendiga. Mõtlesin, et hea küll. Poes öeldakse talle, et pole piisavalt raha ja küll ta tuleb tagasi. Tuligi tagasi! Tuli 3 pulgakommi ja 2 naisterahva seltsis. Tormi ise oli rõõmus ega saanud veel aru, et seekordne käik läks teisiti. Naised selgitasid mulle, et üksi ringi liikuvad lapsed viiakse politseisse ja sel hetkel sain aru, et Hispaania pole Eesti – siin on järelikult karmimad reeglid laste üksi ringiliikumise osas.

Samuti ei suutnud ma ära imestada, kuidas ta 35 sendi eest 3 pulgakommi sai? Kes maksis? Seda ei osanud ka Tormi mulle öelda. Järeldasin, et poemüüja halastas ja andis need kõigest 35 sendi eest, aga kui läksin hiljem oma algelise hispaania keelega inglise keelt mitte rääkivale poemüüjale pulgakommide eest raha pakkuma, ise püüdes Google Translate’i abil olukorda selgitada, siis lükkas ta mu raha tagasi. Lõpuni ei saanudki ma aru, miks või mis siis täpselt poes juhtus.

Polegi vahet – õppetund oli käes ja esialgsest rõõmust sai Tormi jaoks üks suur pettumus. Õnneks leppis ta mõne aja möödudes sellega, et Eestis saab ta üksi poodi minna ja keegi ei vii teda sellepärast politseisse. Samuti selgitasime mõlemale rüblikule, et politsei on hea ja politseid ei tasu karta! Seda peavad nad kindlasti teadma, et nad võivad politseid usaldada. Lihtsalt erinevates riikides on erinevad reeglid.

Rääkisin lugu ka kohalikele eestlastele, kes ütlesid, et lapsi puudutavad seadused on siin tõesti karmimad. Näiteks kuni 12. eluaastani peab lapse kooli viima ja talle järgi minema. Koolide ümber on iga päev suured ummikud ja hilinedes enam kui 10 minutit enam kõrge metalltaraga väravast sisse ei pääse. Selleks pead järgmise tunni alguse ära ootama ja ekstra värava avamist paluma.

Asusin teemat internetis uurima ja minu üllatuseks pigem kiidetakse Hispaaniat kui äärmiselt lapsesõbralikku ja turvalist maad, kus lastel on palju vabadust üksi mängida ja ringi liikuda. Üks ameeriklasest ema, kes kolis oma tütrega Hispaaniasse, kirjutab oma artiklis, et lapsed võivad tema üllatuseks 10. eluaastast alates õues üksi mängida ja bussiga sõita. USA-s ei tuleks see kõne alla. Järelikult oli Tormi lihtsalt veel liiga pisike selleks sammuks.

Sama ema kirjutab, et Ameerikas sõidutatakse lapsi kõikjale kuni nende 16. eluaastani, kui nad oma auto saavad ja ise ringi sõitma hakkavad. Ta imestab kui palju lapsed Hispaanias kõnnivad-mängivad-ronivad ja ise ringi käivad. Minna jällegi imestan, et meie kodumaa on seega üks hull väikeriik, kus 7-aastased käivad üksi õues mängimas, koolis ja poe-kodu vahelt. Ilmselt see vanus muidugi varieerub väikeste kohtade ja suuremate linnade vahel, aga siiski – laste jaoks äge paik see Eesti!

Mis kindlasti erineb, on see, et Hispaanias on igas vanuses lapsed õhtuti peredega lokaalides kaasas ja keegi ei vaata selle peale viltu. Ma ei tea, mis väikesed beebid nende ümber käivast jutuvadast või muusikast arvavad, aga vahva, et perekondade mitu generatsiooni veedavad palju aega koos ja seda tihti kodust väljaspool. Lapsed ja pered on üldiselt kõikjal teretulnud. Hispaanias elav ameeriklannast ema on veendunud, et võrreldes Ühendriikidega pole lapsed siin mikromanageeritud ja Hispaania lapsed saavad olla lapsed. Mulle tundub, et sellist vabadust pakub pisikene Eesti veelgi enam.

Viimane koomiline seik ehk üks vahva avastus Sierra Nevada mäestikus matkamas käies oli mootoriga jooksuratas, mille selga umbes 4-aastane poisiklutt hüppas. Selliseid küll Eestis ei ole! Aga olgem ausad – pole ka vaja. Meil on nii lauge, et pisikesed jalad jaksavad end ratastel lükata küll ja küll.

Jookseb kuues nädal Hispaanias, mis jääb siin ka viimaseks. Kes @helenatomikas Instagrami jälgib või artikleid loeb, on siinsetest seiklustest juba osa saanud, ja saab edaspidigi! Selle nädala lõpus liigume edasi Portugali ning sealt juba detsembri alguses tagasi kodu poole. Ei jõua keegi meist uusi seiklusi ära oodata!