Seiklus rüblikutega | Madrid, kus bassein oli, aga ujuda ei saanud. Mis me lastega 30-kraadises kuumuses metropolis nädal aega tegime?

Perekond Tomikas otsustas, et kui oled ammu midagi tahtnud teha, tuleb see teoks teha, sest kunagi ei tea, mida tulevik toob. Peresse kuuluvad ema ja isa ning kaks väikest last — tutvu nendega SIIN. Kuidas kolm kuud ratastel väikelastega välja nägema hakkab, saad jälgida Reisijuhist. Täna tuleb juttu rahast.

Madrid, kus bassein oli, aga ujuda ei saanud. Mis me lastega 30-kraadises kuumuses metropolis nädal aega tegime?

Olime juba 10 päeva autoga Eestist Hispaania poole sõitnud, kui jõudsime Madridi. Hirmus kahju oli Baskimaalt sisemaale pöörata, ent pealinnas ootas Ukut telekommunikatsiooni konverentsil osalemine ehk töökohustused. Poleks neid olnud, siis oleksime jätkanud oma teekonda mööda kaljust ja lainetavat rannikut.

Madridis ootas meid südalinnast 20 minuti kaugusel asuv katuseterrassiga korter. Jõudsime hilja õhtul kohale ja otsustasime kõhutäiteks woltida. Pikisilmi oodatud sushi aga ei jõudnud ega jõudnud kohale. Meie Luunaga läksime maja ümbert kullerit otsima, kuni Uku jagas restoraniga telefoni teel maid. Suur oli meie üllatus, et mitte keegi sellest restoranis inglise keelt ei rääkinud. Hiljem tuli välja, et see on Madridis tavaline.

Kuna kullerit kuskil näha ei olnud ja telefoni teel meil ennast selgeks teha ei õnnestunud, jäimegi roast ilma. Õnneks Wolt sai meie murest aru ja saime raha tagasi. Tänu maja ümber tiirutamisele leidsime aga poe, kust sai koguni kella üheteistkümneni head ja paremat osta nii, et päris nälga me ei jäänud.

Üks halenaljakas seik juhtus siiski veel – nägime oma maja sisehoovis kahte suurt basseini, kuid mööda kõndinud naabrite käest nende kohta pärides öeldi, et need suleti sügis-talviseks perioodiks just täna. Samal päeval, kui me saabusime. Eriti raske oli sellest lastel aru saada, sest väljas oli iga päev 30 kraadi.

Otsisin veel ujumiskohti, aga üksi ma veeparki kahe väikelapsega, kes veel ujuda ei oska, minna ei saa ning looduslikud ujumiskohad olid kõik tunniajase sõidu kaugusel. Jama on ainult sellest, et ma ei kipu maanteedele, kus sõidupiirang on 120 ja enam kilomeetrit tunnis. Ma lähen krampi ja sellepärast teeb kõik maanteesõidud Uku, kes seda suisa naudib.

Mis me siis 3,2 miljoni elanikuga metropolis ära tegime, samal ajal kui Uku tööd rügas? Jäi mulle ju sisustada suisa üks töönädal, mis oli väga harjumatu, sest olime ju viimased kümme päeva iga päeva või kahe tagant uues linnas olnud.

Esmalt avastasime koduümbrust. Kohalik Haabersti nagu ma hellitavalt seda kanti kutsusin – suured, uued ja korralikud kortermajad, mille kõrval terviserajad ja mänguväljakud. Need mänguväljakud pakkusid rüblikutele vähemalt korra päevas rõõmu. Saime aru, et turvalisusega pole Hispaania metropolis samad lood nagu Põhjamaades. Iga maja mõlemal pool olid kõrged metallväravad, kust jälgis kõiki sisse-välja liikumisi turvamees. Ka eramajadel, mida ümbruskonnas silmasime, olid kõrged metallist aiad. Esimese (ja vahel ka teise) korruse akendel on ees metallvõred. Maa-alusesse parklasse keegi jala sisse või sealt välja jalutada ei saa.

Samuti märkasime, kui kuiv kõik olid ja kuidas iga rohelise puu või põõsa alla jooksid väikesed voolikud. Kogu kohalik Haabersti nagu ilmselt ka kogu Madrid oli kaetud üüratu kastmissüsteemiga, et midagigi kasvaks.

Kuigi olin lõunamaades ka linnasiseselt autoga sõitmist peljanud, sain aru, et metropolis pole mul pääsu, kui tahan lastega peale Haabersti mänguväljakute muudki näha või teha. Metroopeatus oli nõks kaugel ja isegi, kui oleksime sinna seigelnud, tundsin, et üksi ma oma kahe blondi rüblikuga kohaliku metrooga sõitma minnes ei tunneks ennast kindlalt. Luuna on ikkagi veel kõigest kahene ja selline kahene, kes ei taha kuidagi enam kärus püsida, mis tekitab mõnikord ootamatuid olukordi.

Viie aastaste ja vanemate lastega oleksin vabalt läinud, aga seekord otsustasin oma julguseraasukesed kokku võtta ja Madridis autosõitu katsetada. Esimesena viis see meid soovitatud Retiro parki otse Madridi südames. Mõtlesin, et hea odav käik – ikkagi avalik park! Unustades ära parkimise, mis kuuetunnise päeva jooksul läks maksma 25 eurot ning üüratus Retiro pargis einestamise, kuhu jätsime omakorda teise 25 eurot. Lisaks veel muu nipet-näpet.

Park oli seda igati väärt ja pakkus keset suurlinna meile elamusi ning silmailu. Viiekordse suurusega Kadriorupark sisaldas imekaunist purskkaevudega roosiaeda, terviseradu, mida väisasid jooksjad, imekauneid alleesid, kus kõrgusid nii männi- kui ka palmipuud. Vaatamisväärsustest oli vast kõige vingem klaaspalee. Lastele meeldisid kilpkonnad ning paadisõit suures tiigis, mis meenutas meie Shnelli tiiki, kuid mille ääres kõrgus suursugune monument kuningas Alfonso XII-le. Samuti kuulsime, aga ei näinud papagoisid. Päev oli pikk, aga pisikesed reisisellid pidasid vapralt vastu! Aitas, et meil olid kaasas nii tõuksid kui ka käru, kuhu nad vajadusel said korda-mööda või koos puhkama minna.

Liiklus oli minu üllatuseks linnas tükkmaad parem, kui olin kartnud. „Täitsa normaalne,“ ütlesin kokkuvõtteks Ukule. Harjuda tuli ainult linna äärest meie „Haabersti“ koju viivate teede loogikaga, et ei magaks õigeid teelt ära pööramisi maha, mis võis tähendada ühte kümneminutilist lisatiiru. Südalinnast äärelinna viivad selles üüratus metropolis linna äärest kulgevad 80-100 km/tunnis kiiruspiiranguga (meie mõistes) maanteed.

Järgmise päeva puhkasime südalinna melust ja veetsime kodu lähedal, aga päev peale seda viisin rüblikud Madridi loomaaeda. Parkimine oli seal küll tasuta, kuid minu ja 5-aastase Tormi piletite eest tuli mul välja käia 47 eurot. Luuna oli veel tasuta. Lisaks kohapealsed söömised ja meelelahutamised nii, et ei tulnud seegi päev kuskil otsast soodsam, aga oli see-eest meeldejääv!

Septembri teises pooles oli Madridi loomaaias mõnusalt vähe rahvast. Loomade kohta õnneks seda sama öelda ei saa! Peamine tõmbenumber on seal kindlasti pandad, kes õnnestus meilgi ära näha. Luuna armus jällegi Falmingodesse, keda ta kutsub mingodeks. Täiesti arusaadavatel põhjustel – mingod on ju roosad. Kui Luuna saaks, siis elaks ta üleni roosas maailmas, mis sellest, et ta on üles kasvanud venna mudelautode, Käpapatrulli tegelaste, Batmani ja muu sarnase seltsis.

Loomadest nägime veel pingviine, igas vanuses elevante, tõeliselt suuri jõehobuseid, ninasarvikut. Trikke tegid hülged ja delfiinid. Ka hapukurgi hooajal olid need etendused kavas ja pakkusid lastele elamusi, kuigi ma isiklikult poolda metsikute loomade dresseerimist. Kui loomad tsirkuses on keelatud, miks ei võiks samamoodi olla igasugused metsikute loomadega show-d?

Vabalt kalpsasid suure ala peal ringi pisikesed jänesed, tatsasid ringi paabulinnud ning haned. Vabalt ringi tatsavaid linde saime linnutoiduga ka toita, mis oli kindlasti külastuse kõrghetki. Samuti avaldasid rüblikutele muljet kaelkirjakud, kelle juurde sattusime ajal kui üks üritas teisele muudkui selga hüpata ning muidugi pidin ka püüdma seda seika lastele selgitada. Õnneks jäid nad mu algelise, kuid bioloogiliselt korrektse selgitusega rahule. Kuna kiiret ei olnud meil kuhugi, möödusid ka siin märkamatult 6 tundi.

Kui ilm oleks kehvem olnud, oleksin lastega läinud robotite- või raudteemuuseumisse, mis tundusid ka vägevad ning kui me oleks elanud südalinnale lähemal, oleksin ilmselt neile ka peamised vaatamisväärused nagu kuningliku palee ära näidanud. Kuid võimalus südalinna avastada, avanes mul endal, sest Uku võttis meie viimasel Madridi päeval rüblikud enda hoolde ja andis sellega mulle ühe puhkepäeva, mida kasutasin täiega!

Sõitsin Bolti taksoga linna, sest nii tundus ikkagi turvalisem ja stressivabam. Lisakas oli parkimine juba nii kallis, et rahaliselt polnud suurt vahet. Alustasin oma ringkäiku Madridi kuningliku palee juurest ja liikusin lihtsalt inimestega kaasa. Vahel on mõnusam mitte kaarti vaadata ja lihtsalt kulgeda, aga seda tehes olgu täislaetud akuga telefon käepärast. Olen niimoodi kahekümnendates Hamburgis ära eksinud. Eestist tulles me tihti ei adu, kui suur mõni linn tegelikult on.

Kogu palee ümbrus, mis asub ülejäänud linnast kõrgemal, on rohelisi parke täis ja pakub kauneid vaateid. Naljaka kontrasti lõid kuld-kollaseks muutunud ja maha langenud vahralehed palmidega. Inimesi ei olnud massiliselt ja minu teele jäid mitmed lapsi täis mänguväljakud, mis pani mind kahetsema, et ma rüblikuid ja Ukut ikkagi kaasa ei võtnud. Ennetavalt olnud öeldud, et see arvamus muutus.

Märkasin samuti kuidas nendest kaunitest vaadetega parkidest nagu Viljandi lossimäel, sõitsid aeg-ajalt läbi politsei patrullautod. Kelmusi esineb ilmselt harjumuspärasest rohkem. Järsku jõudsin oma ringkäiguga köisraudtee alguspunkti ja otsustasin vaateid paleele ja ülejäänud metropolile nautima minna. Kuue euro eest minu jaoks isiklikult kõvem elamus kui ligi 50 eurot maksma läinud loomaaed. Natukene kõhe oli sõiduteede, majade katuste ja puulatvade kohal metallkarbis kõikuda, kuid mind rahustas teadmine, et kohalikud kasutavad seda ka ühest linnaosast teise viiva transpordivahendina.

Edasi võtsin suuna shopingutänavate suunas ja alles siin kohtasin tõelist metropoli hinge, kus inimesed voorisid lakkamatult ühes ja teises suunas ning majad kõrgusid kõrgele mu pea kohal. Kogu rohelus oli kadunud ning asendunud lõputute poodide, kiirsöögirestoranide ja muude hoonetega, millest kuriosseim üüratus ümarate nurkadega metallist hoones peituv pühakoda. Nüüd mul oli hea meel, et rüblikud koju jäid. Nende jaoks oleks seda selgelt liiga palju olnud. Ka minu jaoks oli inimesi kohati liiga palju. Olen ikkagi eestlane, aga asusin Plaza de Espanjal ehk tänavatel, mis eales ei maga.

Suu ammuli liikusin taaskord inimvooluga kaasa. Imestasin, kuidas kell hakkas juba 9 saama, aga kohalikud on igas vanuses lastega söögikohtades. See on siin nii tavaline, et isegi veel enne südaööd on lapsed koos vanemate ja vanavanematega einestamas. Mõnes teises artiklis räägin ka laste järelvalvest lähemalt. Mina aga jõudsin omadega kohalikku Raekoja platsi ehk Plaza Mayorile, mis oli söögikohtadest pungil ning mõnusalt vanalinnalik.

Siin oleksin isegi einestanud, kuid tahtsin muudkui edasi kapata. Sattusin ka kohalikule tänavatoidu siseturule, mis oli puupüsti täis, ning tundus, et põhjusega! Nii palju põnevaid söögikohti, pagarinurgakesi, baarikesi või smuutikohvikuid. Haarasin üht koma teist kaasa ja suundusin kodumaise Bolt takso abil tagasi meie Haaberstisse, et nähtut kaasaga jagada.

Oli mõnus vaheldus üksi uues linnas ringi uidata, aga kohati hakkas kahjugi, et kaasas polnud kedagi, kellega neid elamusi jagada. Kõige parem on ikkagi kõik koos ringi käia, ükskõik kui keerukas ja väljakutsuv see vahel rüblikutega ka pole. Samuti on väga oluliseks saanud Eestis olevate sõprade ja perega ühenduses olemine. Üldse inimestega ühenduses olemine!

Mul oli hiiglama kahju, et kogu selle nädala jooksul ei küsinud keegi, mis keelt me räägime või kust tuleme. Mänguväljakutel kuulati küll uudishimulikult, kuidas lastega eesti keeles rääkisin, kuid ühtki siirast huvitujat me kahjuks ei kohanud. Samuti oli üllatav, kui vähe räägitakse Hispaania pealinnas inglise keelt.

Ma küll õpin Duolingo äpi abil hispaania keelt, kuid keeleoskuseks on seda veel palju nimetada. Vaatame, kui kaugele selle aja peale jõuan, kui hakkame Hispaaniast edasi liikuma. Just Madridis hakkas koduigatsus ligi hiilima ning saatis meid veel mitu nädalat, kui mitte tänaseni.

Ühe põhjusena ka sellepärast, et Eestiga ühenduses olla, ma hea meelega jagan meie seiklusi ja hindan igaüht, kes võtab vaevaks ja kirjutab meile miskit @helenatomikas Instagramis, kui jagatu kõnetab või inspireerib!