Seiklus rüblikutega | Pariis: okkaline tee Eiffeli tornini ja kurb hetk printsess Diana hukkumispaigas

Perekond Tomikas otsustas, et kui oled ammu midagi tahtnud teha, tuleb see teoks teha, ning suundus kolm kuud kestvale autoreisile. Peresse kuuluvad vanemad ning kaks väikest last. Täna jutustab pereema Helena, kuidas käidi vaatamas maailma number üks vaatamisväärsust — Eiffeli torni. Sarja varasemad osad leiad artikli altosast.

Nüüd oleme juba teist päeva Madridis, kus meil on kohaliku Haabersti uuselamus katuseterrassiga kolmetoaline – ei kurda! Linnaäärne elu tundub turvaline ja rahulik, kohalikel mänguväljakutel näeb siin-seal lapsi ja inimesed askeldavad oma igapäevaseid radu pidi.

Teisalt ei ole ümbrus kõrguvate kortermajade piirkonnas eriliselt paeluv, eriti kui oled äsja sõitnud läbi Prantsusmaa, ööbides kolmes ajaloolises linnakeses ning väisanud Prantsusmaa ja Hispaania vahelist Baskimaad. Nautinud sealse kaluriküla roogi ja imetlenud Atlandi ookeani äärset kaljurannikut. Kontrastid kindlasti ilmestavad seda rüblikutega eurotrippi!

Meie esimene peatuspaik Prantsusmaal oli tunni aja kaugusel pealinnast, kuhu jäime ööseks, et juba hommikul jätkata teekonda Pariisi. Sel hetkel me veel ei teadnud, millised ajalised valearvestused me olime teinud ja kuidas küll alahindasime Pariisi sisse sõitmiseks kuluvat aega ja hullumeelset liiklust.

Mis sellest, et romantika pealinn, lapsed ootasid Eiffeli nägemist sama palju. Olime kodus viiese Tormiga maailmaimede raamatust Eiffeli kohta lugenud ja see oli üks tema kindlatest reisisoovidest. Jõudes ilma täitsa halliks minemata parkimismajja, olime juba tund aega oma Eiffeli külastusele hiljaks jäänud. Ostsime piletid ette nagu soovitatakse, võttes oma aruga piisavalt varuaega maailma külastatuima monumendini jõudmiseks, aga pidime tõdema, et järgmisel korral oleme targemad ja varume veel paar tundi.

Esimesena jäi otse meie ette Triumfikaar - võimas! Sagimist oli selle ümber muidugi palju ja sisse minema me ei hakanud, sest oli väike lootuskiir, et järsku lastakse meid hilinemisest olenemata ikkagi Eiffelisse. Tegime kiire tiiru ümber Triumfikaare ja alustasime teekonda Eiffelini. Tee peal läksid kõhud tühjaks ja nagu pisikestega ikka, ei kannata see ootamist, vaid vajab kiireid lahendusi.

Ümberringi olid ainult väga väljapeetud välimusega lõunatamise terrassid, mille olid nagu ühtse musta lainena hõivanud ülikondades kontoriinimesed. Me tõesti ei tundnud, et oleksime saanud oma koormakaamliks muutunud lastekäru ja tõuksiga ühte nendest maanduda. Otsisime edasi ja leidsime justkui kiirsöögika, aga millise kvaliteediga (ja muidugi kõrge hinnaga)! Sõime mahlast vegeburgerit, imehäid salateid ja elu parimaid ekleere. Selles nurgapealses kiirtoidukohas olid kokku pandud Uulits ja Ristikheina kohvik. Imeline!

Tee peale jäi meie üllatuseks ka Printsess Diana hukkumispaik. Seal viibimine oli seda märgilisem, et meie reisi esimesel päeval vapustas maailma kuninganna Elizabeth II lahkumine. Seisime printsess Diana mälestusmärgi, piltide ja lillede juures raske tundega. Tükike ajaloost ärkas korraks ellu.

Hilinemine Eiffelisse oli võtnud juba kosmilised ajamõõtmed, aga rühkisime edasi. Tee Eiffelini kulges mööda Seine’i jõe äärt, kus Tormil oli laialdaselt ruumi tõuksiga sõita. Palju rõõmu pakkus ka Eiffeli ümber olnud park, kus lapsed suure torni taustal muudkui edasi-tagasi sööstsid ja mina lugematul arvul pilte klõpsutasin. Mõtlesime, et lähme uurime, kas õnnestub olenemata nüüd juba kolmetunnisest hilinemisest torni pääseda, kuid avastasime, et ei olnud arvestanud veel mõningate oluliste asjadega.

Esiteks ootavad Eiffeli poole suundujat esimesed turvaväravad enne torni, kust ei saa läbi ei tõuksi, terariistade ega pipragaasiga. Kõik need kolm olid meil olemas. Otsustasime siis, et Uku jääb asjadega väljapoole väravaid ja ma lähen pisidega Eiffelit lähemalt puurima. Teiseks olid meil trepist ülesmineku piletid, sest me oleme tugevad ja sportlikud, aga käru ei oleks sel juhul saanud kuhugi jätta, sest see on ohlik element. Seega käruga minejad - võtke kindlasti lifti piletid.

Saime aru, et igasugused võimalused maailma kuulsaimasse torni ronida luhtusid, aga ei lasknud ennast sellest liigselt häirida. Lapsed uudistasid kohalike loomade ja lindude tegemisi Eiffeli kõrval. Tiigikeses ujusid vähemalt meetrised kalad, tiigipervel nurusid saiapuru pardid, kelle vahel silkas rotte. Mida sa hing veel tahad, kui sa oled 5- ja 2,5-aastane!

Kui olime ka õige Eiffeli lähedal kõik pildid ära teinud ja turvaväravatest taas välja läksime, siis seisis Uku nördinult seal, sest üks tumedanahaline kaupmees oli temalt just 20 eurot välja petnud. Hea inimesena tegi ta mehega juttu, kui too midagi küsis, aga poleks pidanud! Kurb, kui ei saa inimesi usaldada ja tahes võt tahtmata teevad petised karuteene oma kaasmaalastele, kelle suhtes muutusime igal nurgal väga skeptiliseks. Mis on kurb. Selliseid kahtlasi kaupmehi on seal palju, nii et silmad kuklasse.

Magusad pannukad tegid tuju paremaks ja teekond autoni möödus suhetliselt edukalt, ainult pisipreili, kes ei olnud selle aja peale veel lõunaund maganud, väsis ja muutus virilaks. Veetsime Pariisis kokku kuus tundi ja milline oli meie kergendus, kui lõpuks sellest võimsast, aga kurnavast linnast välja sõitsime! Nägime käputäit lapsi, mõningaid koeri, aga enamuses turiste, pinstaklipslasi, sekka kohalikke ja kahtlasi kaupmehi. See linn pole lastele, aga ma ei läheks ka kahekesi Ukuga sinna romantilisele nädalavahetusele, vaid valiksin mõne Prantsusmaa võluva väikelinna nagu olid Tours ja Saintes, millest pajatan juba järgmises artiklis.

Jooksvalt saate meie seiklustega kursis olla @helenatomikas Instagrami konto kaudu. Hindame väga teie soovitusi, tagasisidet ja vastan igale küsimusele, mis teil rüblikutega seiklemise kohta tekib!