Seiklus rüblikutega algab täna! Mis on väikelastega pikale autoreisile minemise hirmud ja rõõmud?

Perekond Tomikas otsustas, et kui oled ammu midagi tahtnud teha, tuleb see teoks teha, sest kunagi ei tea, mida tulevik toob. Peresse kuuluvad ema ja isa ning kaks väikest last — tutvu nendega SIIN. Seiklus hakkab pihta juba mõne tunni pärast — loe, mis on Helena suurimad hirmud ja rõõmud enne teeleasumist.

Appi! See päev on käes! Selle artikli ilmumise hetkel on jäänud veel mõni tund selleni, et lööme Piruka Bertale (meie Citröen Berlingo) hääled sisse ja asume teele. Mind valdab kirjeldamatu elevus ja rõõm. Kuid viimase paari nädala jooksul olen tabanud end ka muretsemast ning taibanud, et iga rõõmuga käib kaasas mingisugune hirm.

Meie peres on kõik tunded lubatud. Neid pole alati lihtne vastu võtta — selge see —, aga peame neid teadvustama ja aktsepteerima. Nii otsustasin teha ka oma hirmudega ja suisa need kirja panna. Selleks, et mitte neile jõudu juurde anda, räägin rõõmustki. Õnneks on rõõmu kordades rohkem.

Maailma tähtsaim asi ja suurim rõõm — veeta aega oma perega. Tahaksin olla igaühega neist lähedasem. Võib ju tunduda natukene napakas soov, sest elame ju koos. Aga igapäevaelu virvarris jõuan vahel lastelt ainult õhtul küsida, kuidas nende päev läks. Tahaksin neid veel paremini tundma õppida ja nendega suhet tugevamaks muuta enne kui nad tiinekaks saavad, uksi paugutama hakkavad ning mind oma lapsepõlvetraumades süüdistavad. Olgu, nali, loodame, et asi nii kaugele ei lähe, aga ega ei tea ju, mis päriselt ees ootab.

Ühte ma tean — nad on omaette indiviidid ja suhe nendega pole iseenesestmõistetav nagu ka abikaasa Ukuga mitte. Me peame aega koos veetma, et see toimiks. Nendest tundidest, mis peale tööd alles jäävad ja kuhu tahaks mahutada ka trenni ning vahel sõbrad või lähisugulased, ei piisa. Sellepärast on mul hirmus hea meel, et mitu kuud omakeskis veedame. Meil pole üksteisest pääsu, aga see eest on seltskond maailma parim.

Mis toob mu hirmuni: meil pole üksteisest pääsu. Teisi sõpru ja lähedasi näeme nüüd kolme kuu jooksul ainult video teel. Ma loodan, et me üksteisest ei väsi või oskame seda kuidagi üksteist riivamata väljendada, mida loomulikult ei saa oodata 5- ja 2-aastaselt. Ukuga peame laste kõrvalt leidma sel reisil kindlasti hetki, et kahekesi midagi teha, kasvõi filmi vaadata, kui lapsed lõuna- või ööund magavad.

Mina olen meie paarisuhte sotsiaalsem pool ja harjunud sõpradega vähemalt korra nädalas kokku saama, nii et minu jaoks on eemalolek sellepärast kindlasti harjumatu, kuigi see tundub teisalt mõnus vaheldus. Ideaalne aeg, et juhe seinast tõmmata. Covid muidugi tõestas, et füüsiline distantseerumine pole midagi ületamatut. Õnneks artiklite kirjutamine või tšättimise ja sotsiaalmeedia kaudu inimestega ühenduses olemine aitavad mind, sest saan sel teel oma mõtteid jagada. Ongi vahelduseks vähem ringi sagimist, kokkuleppeid, sünnipäevi, külaskäike ja muud sellist. Sõpradele ääremärkus: ärge muretsege, me armastame teid ja tahame teid väga näha, kui tagasi oleme!

Lisaks suhtlemise puudusele on mul hirm, et pikkadel autosõitudel ei liiguta me oma keha piisavalt. Oleme aktiivsed inimesed ja igapäevaelus kasutame igat võimalust, et liikuda. Näiteks Uku peab kindlasti ronida saama. Ta on viimase aasta jooksul seinaronimises jõudsalt arenenud ning selle hobiga peab saama ta edasi tegeleda, et oma füüsilist ja vaimset tervist hoida. Õnneks lähme maadesse, kus bouldering on väga heal tasemel. Boulderingu saalides suheldakse omavahel palju. See on äge koht, kus uusi kohalikke tutvusi luua.

Samuti on meil kaasas üks joogamatt, sest Uku teeb igal hommikul vinyasa joogat ja niimoodi juba enam kui kaks aastat järjest ilma päevagi vahele jätmata. See tähendab, et ta peab saama joogatada, ükskõik, kus me ka ei viibiks. Matti väisan telefoniäpiga nii hiiti- kui ka joogatrennideks ka ma ise ning lähen jooksma seal, kus ajaaken selleks avaneb.

Omamoodi füüsiline tegevus, mis mõjub ka vaimsele tervisele hästi, on sorteerida asju, korrastada kodu ja pakkida oma elu mõneks ajaks kokku. See koos töölt ära tulemise ja tööasjade üleandmisega lõi platsi puhtaks — milline kirjeldamatu kergendustunne ja rõõm! Meie aju vajab vaheldust, ütleb ajuteadlane Jaan Aru. Mäletan, kuidas ma ootasin laste kõrvalt tööle minekut, et saaksin rohkem ajurakke liigutada ja erinevate täiskasvanutega suhelda. Ootasin seda väga! Nüüd olen jällegi vastupidises olukorras — sisenemas kolmeks kuuks täiskohaga emme ametisse ja ma jällegi ootan seda! Mis kokkuvõttes tõigi mu tõdemuseni — me vajame vaheldust, kes rohkem, kes vähem. See pikk reis just seda vaheldust igapäevaelust meile pakubki.

On suur rõõm, et näeme Euroopat! Oleme küll reisinud, aga nii palju korraga pole seda teinud kumbki meist. Väikelastega maailma vallutamisega käib muidugi kaasas hirm, kuidas nad vastu peavad. Õnneks meie pikkade sõitude ajal Uku ei tööta, nii et saame lastega tegeleda ja samal ajal sõita ega pea teepervel ootama, kuni keegi mõne tööülesande ära lõpetab. Samuti pole me planeerinud liiga pikki sõidupäevi. Minimaalselt peame sõitma neli tundi päevas, et õigeks ajaks Madridi jõuda. Loodan, et ootamatusi on vähe, näeme palju erinevaid maid ja linnu ning jõuame sujuvalt õigeks ajaks pärale. Tuleb pöidlaid hoida, et nipivihikutest ja näksidest, mis kaasa pakitud sai, piisab rüblikutele ning suudame nende suuremaid meeleolukõikumisi ennetada.

Hispaanias olen varasemalt käinud ainult Barcelonas. Koos käisime koos 1,3-aastase Tormiga Portugalis, Portos, aga rohkem me kummastki riigist ei tea. Muidugi dr Google on meid ka valgustanud ning selle põhjal oleme mõlemas riigis kinni pannud majutuskohad. Hispaania rannikul viieks nädalaks ning Portugalis kuuks ajaks. On rõõm, et tagasiside ja hinnangute järgi ootavad meid väga head kohad, aga mis siis kui need linnakesed ei meeldi meile? On hooajaväline aeg kuurortpiirkonnas. Äkki on seal väga igav? Sellised hirmud koputavad teiste seas vargsi õlale.

Õnneks ootavad meid Vahemere-äärne rannajoon ja Atlandi ookeani rannik. Samuti vaatasin, et ümberringi on mõlemas riigis linnakesi, kuhu autoga sõita ja mida avastada. Võib ju hirmu tunda tundmatu majutuskoha ees, aga kogu programm on ikkagi enda teha, sisendan endale. Vahetada või broneeringuid üles öelda nii, et raha tagasi saaksime, enam ei saa. Nüüd peab lihtsalt lootma, et valitud majutuskohad õigustavad end. Ja, kui ei õigusta, siis võtta riigist maksimumi ja oma kogemusest õppida, et järgmisel korral juba paremaid valikuid teha. Ma kindlasti kirjutan reisil olles ausalt, kuidas oma valikute ja teekonnaga rahule jäime.

Nii et hirme, rõõme ja mõtteid on palju. Selline elevust tekitav ja mitmetahuline see meie eluke praegu on. Milline see reis tegelikult olema saab, selgub juba järgmises artiklis, kus räägime Rootsi saabumisest, esimesest pikemast autosõiduotsast ehk Taani sõidust ja Legolandi külastamisest. Jooksvalt saate meil ikka silma peal hoida @helenatomikas Instagrami konto kaudu.