Seiklus rüblikutega | Elu hooajavälisel ajal Hispaania tillukeses kuurortlinnakeses ja ootamatu koduigatsus

Perekond Tomikas seikleb autoga Euroopas, kokku kolm kuud. Tutvu pereliikmetega lähemalt SIIN. Tänaseks on reis kestnud juba üle 1,5 kuu ja esimest korda kipub peale koduigatsus.

Nüüdseks oleme juba neli nädalat pesitsenud Hispaania lõunaranniku tillukeses kuurortlinnakeses nimega Torrenueva Costa või nagu 2,5aastane Luuna ütleb: Koeranueva Kosta. Elanikke on siin vähe. Nii vähe, et isegi Wikipedia ei tea sellele küsimusele täpset vastust ja ütleb lihtsalt: „Madalhooajal on kohalik rahvaarv väga madal.“ Vähe rahvast veel tõelisi eestlasi ei peleta, võib-olla isegi meelitab.

Meid ei heidutanud see eeskätt seepärast, et looduse- ja rannapildid tundusid imeilusad ja kümne minuti kuni pooleteise tunni kaugusele jäävad mitmed avastamist väärt linnad ja kohad. Andaluusia on pärleid täis! Seda muidugi oma puudujääkidega nagu kõikjal, näiteks on siin kohati harjumatult palju prügi teeäärtes, poodide parkimisplatsidel ja mujal. Andaluusiast pikemalt mõnes järgnevas artiklis, et keskenduda seekord meie pisikesele, aga huvitavale peatumispaigale.

Torrenueva Costa

Torrenueva on nagu üks pikk rand ja arvestades selle veidi kulunud ja väsinud ilmet ning mõnda mahajäetud maja, tuli meelde Narva-Jõesuu. Samamoodi taevalike randadega looduslik pärl, mis vajaks hädasti üles vuntsimist. Lisaks lõpututele randadele oleme ka mägedega ümbritsetud. Üks kõrgema künka suurune, kuhu juba teisel päeval ronisime, jääb otse meie maja taha. Nii Uku kui ka mina oleme seal jooksmas ja matkamas käinud, et kõrgemale jõuda ja rohkem näha, kui pisikesed jalad jaksavad minna, ning vaated on tõesti kaunid!

Mäenõlvi või merehorisonti näed kõikjal, kuhu pilk ulatub. Teiselpool merd on juba Aafrika manner ja kõigest 10 minuti kaugusel meie Hispaania peatumispaigast asub sadam, kust saab seilata otse Marokosse. Laevad nagu meie Tallink ja Viking Line sõidavad seda marsruuti üle päeva. Kaalusime selle tiiru ettevõtmist, aga kuna sõit oleks olnud väga kulukas (autoga 550 eurot ja ilma 380 eurot), siis Aafrika jääb mõneks teiseks korraks. Seekord keskendume Lõuna-Euroopale.

Kuigi Torrenueva on kuurortlinnake, on see just kohalike, mitte välismaalaste suvituspaik. Siia ja lähedal asuva 60 000 elanikuga Motrili randadesse sõidab kohale turiste kõikjalt Hispaaniast. Nii et hispaania keelt oleme saanud siin korralikult harjutada. Inglise keelega ei jõua aga kaugele, kuigi näiteks pooleteise tunni kaugusel asuvas Malaga linnas ja selle ümbruses on hoopis teised lood – kokku on tulnud tõeline rahvaste paabel ja inglise keelt räägib iga ettejuhtuv inimene, olgu ta pärit kust tahes.

Torrenuevaga harjumine võttis aega. Esimene rannaskäik ja avastus, et nii vesi kui ka õhk on nii soojad, et ujumine on lausa kohustuslik, oli positiivne. Veidi kohutas inimtühjus, kuid leidsime siiski rannaäärest lihtsasti üles mõned hooajavälisel ajal avatud söögikohad, mille seas on ka väga hea jäätisekohvik. Meie majast 300 meetri kaugusel on apteek, kolm kohvikut ja poekene, juba 400 meetri kaugusel rannad. Seega kõik vajalik on olemas. Korter on vanamoeline, aga kena – kõik vajalik on olemas! Meil on neli tuba, nii et rüblikutel oma luba! Lisaks saab issi Uku päeval rahus ukse kinni tõmmata ja töölaua taha istuda.

Aga kuidas seda inimtühjuse tunnet, millega tänaseks harjunud oleme, edasi anda? Näiteks käisin jooksmas ja jäin pimeda peale. Näha, kuidas ranna ääres kõrguvate 9- ja 5-korruseliste kortermajade akendest ainult ligemale viiendiku tuled põlevad, tekitab sürreaalse postapokalüptilises filmis viibimise tunde. Seda enam, et rand on suur ja lai justnagu nagu Pärnus, kus õhtuti põlevad palmidel valguskerad ning üle lahesopi paistavad kaugusest mäenõlval asetseva Salobreña linnakese majade tuled. Suisa maagiline vaatepilt, mis on kontrastiks õhtustele Torrenueva tänavatele, kus tühjusest viliseb vaid tuul.

Aja möödudes oleme õnneks nii mõnegi siin talvituva kohalikuga jutule saanud ja linnake ei tundu enam nii tühi. On kindel hulk pensionäre, kes olenemata ilmast koonduvad randa, et lugeda, omavahel lobiseda, päikest võtta või parimal päeval ennast vette kasta. Meie blonde vees silkavaid rüblikuid vaatavad nad heldiva pilguga ja neile jagub palju kiidusõnu.

Ostsime isegi snorgeldamisvarustuse, et kalu uurida ja tõesti neid siin jagub. See oli üks naljakas šopping, kus pidin suures spordipoes kõikide fliiside, kampsunite ja talvejopede vahelt ujumisasjad üles leidma. Teenindajad imestasid, kui maskidega nende juurde silkasin, aga meie jaoks on asi talvest kaugel. Kohalikud küll peavad meid natukene segaseks, et me siin oktoobris vette jookseme, aga see on okei.

Oleme terve nelja nädala jooksul saanud ainult head ilma! Isegi kui on pilves, on soe ehk 23-29 kraadi. Saame iga päev lühikeste riietega uksest välja silgata, mõtlemata, mida muud kaasa võtta või selga toppida. Vihma on sadanud kokku kahel päeval ja tõesti vaid paar tilka. Veetemperatuur kõigub 20 kraadi ümber ja sobib meile ideaalselt! Ma ei osanud ealeski loota, et ujumisriided nii palju kasutust saavad või et pikad riided üldse ei saagi. Kuulsin, et nii päikseline ja soe oktoober pole siin tavaline. Võib-olla on nii hea ilm mõnel päeval oktoobri jooksul, aga mitte kogu aeg. Ühest küljest see rõõmustab, et just tänavu siia sattusime. Teisest küljest paneb mõtlema kliimasoojenemisele.

Mänguväljakud on ka olemas ja lastega reisides on see vahel suisa hädavajalik! Kaks tükki asuvad otse meie maja ees ja teised kaks rannas. Rannas on ka suured muulid, kus laineid uudistamas käia. Samuti sattusime imeilusa silla peale, mis asub ranna lõpus kaljude vahel ja ühendab ühte randa teisega. Imekaunis koht, mis ilmselt suviti voogab turistidest, kuid praegu oli ainult meie ja veel paari uudishimuliku päralt - kui mõnus!

Kas hea ilm ja soojakraadid ainuüksi teevadki õnnelikuks? Meid küll mitte. Ilm on ainult üks komponent meie elust. Naudime siinset ilma ja võimalust suve pikendada väga, aga saime aru, et sellest ei piisa. Koduigatsus lajatas meile just Torrenuevas kulbiga pähe, kui reisi algusest möödus üks kuu. Täiesti ootamatult läks tuju nii nulli, et paki või asjad ja sõida tagasi koju. Luunakene on nii väike, et temale piisab ainult meist täiesti, aga Tormi igatseb oma sõpru ja meie ka!

Tormi muudkui meisterdab neile kaarte ja kinke, mis on imearmas. Vahetame tema lasteaiarühmaga meile ja jagame nendega reisimuljeid. Ühel päeval pakkis Tormi ikkagi oma koti kokku ja ütles, et ta hakkab nüüd koju minema, andes edasi seda, mida tema vanemadki tunnevad - koduigatsust, mis koosneb sõprade, lähedaste, kodu ja tuttavate paikade jällenägemise soovist. Kõigest sellest kodusest, mida siin pole. Lihtsamaks ei tee olukorda värviliste lehtedega sügispildid Instagramis. Naljakas eks? Kindlasti on teie seas neid, kes ihkaksid siin meie asemel päikese käes olla ja iga päev rannas käia, aga meie nutame külma ja rõsket Eestit taga.

Jõudsime arusaamiseni – välismaal me elada ei taha! See on väga oluline tõdemus, sest noorte inimestena oleme ikka kaalunud, et äkki peaks? Eriti nüüd, kui saame distantsilt tööd teha. Ei! Kodu on kodu ja lähedasi juba ei asenda. Aidanud on videokõned Eestisse ja mõistmine, et sooja ilma ja siinset aega tuleb nautida nii kaua, kuni meil see luksus on! Oleme võimalikult palju õues ja kulgeme vaba graafikuga, sest mina hetkel tööd ju ei tee.

Mis ma veel tegin, et koduigatsusest võitu saada? Kirjutasin erinevatesse „Eestlased Hispaanias“ Facebooki gruppidesse, et kaks rüblikut otsivad Motrili või Malaga linna lähistel mängukaaslasi. Olin valmis kasvõi kahetunnise autosõidu ette võtma, et kaasmaalasi näha ja lapsi mängukaaslastega rõõmustada. Olemegi tänaseks kahe imetoreda perega kokku saanud ja mõlemad kohtumised on olnud meeleolukad ega jää viimaseks!

Inimene on ikka sotsiaalne loom mis sotsiaalne loom. Midagi pole teha! Mul on hea meel, et ühe pere issil on samamoodi boulderingu hobi, nii et ka mehed said sel korral esimesena seltsida ja koos Malaga ronimissaalis käia. Selgus, et polnudki mängukaaslasi ainult lastele vaja! Samuti ootame iga nädalalõppu, sest siis ei pea Uku tööd tegema ja saame ümbritsevaid linnu avastada. Kindlasti kirjutan neist eraldi, sest need on olnud väga meeldejäävad retked!

Teine arusaamine oli see, et teeme edaspidigi autoreise, sest see on üllatavalt põnev ja silmiavardav ning mitte üldse nii ebamugav ja tülikas kui alguses arvasime. Autoseikluse plussidest ja miinustest on mul samuti kavas eraldi kirjutada. Edaspidi ei jää me kuhugi kauemaks kui nädal või kaks.

See on meie jaoks aeg, mille jooksul seiklusest saab rutiin ja viimast võib sama hästi kodus harrastada. Saime aru, et seiklus olgu seiklus! Siiani kõige väljakutsuvam ja väsitavam, aga kõige meeldejäävam ja ägedam osa sellest reisist on ootamatult olnud 10-päevane sõit Hispaaniasse. Nii, et edaspidi teeme rüblikutega lühemaid paarinädalasi kuni 1-kuulisi autoseiklusi. Loodame, elu võimaldab meile selliseid seiklusi veel ja veel!

Kuigi siia jääb nii mõnigi imeilus mälestus, kibeleme juba edasi! Õnneks pole see aeg üldse kaugel – juba järgmise nädala lõpus sõidame edasi Portugali lõunarannikule. Kõigest sellest juba mõnes teises artiklis! Jooksvalt saate meie seiklustel ikka silma peal hoida @helenatomikas Instagrami kaudu. Ootan teie tagasi(ehk edasi-)sidet, mõtteid, küsimusi või reisikogemusi oma Instagrami kirjakasti! Mul on nii hea meel, kui keegi kirjutab ja omi mõtteid jagab - ausõna, sest ka see aitab kodumaaga kontaktis olla ja koduigatsust vaka all hoida.