MILITAARTURISMI PÄRLEID | Läti sõjamuuseum on vanim omasugune Baltikumis — tasub kindlasti külastada, kui Riiga satud
15. oktoobril 1916. aastal asutatud muuseum oli algselt mõeldud Läti küttide üksuste muuseumiks, kes teenisid Vene impeeriumi I maailmasõjas. Need olid Baltimaade esimesed rahvuslikud üksused, millest enamik muutus hiljem kahjuks punabolševike terrori tööriistaks.
See on ka ainuke Balti riikide sõjamuuseum, mis asub pealinnas. Muuseum paikneb Riia vanalinna piiril, vanas Püssirohutornis ja põhiosas kahe ilmasõja vahel ehitatud hoones, mille arhitektiks oli Läti sõjaväelane ja arhitekt kolonel Artūrs Galindoms.
Põhihoone ehitamist alustati Läti valitsuse otsusel 1938. aastal ja see valmis enne Nõukogude okupatsiooni 1940. aastal. Muuseum sai tema jaoks rajatud kompleksi kasutada vaid loetud kuud, siis läks see Punaarmee kasutusse.
Sellist kompleksi ei saanud Nõukogude sõjavägi kasutamata jätta edaspidigi. Nii võeti muuseumikompleks pärast taasokupeerimist 1945. aastal kasutusele Nahhimovi koolina, kus kasvatati tulevasi Nõukogude mereväe ohvitsere. Nahhimovi kool tegutses aastani 1953, siis see likvideeriti.
Arvestades Läti punaste küttide panust Suurde Oktoobrirevolutsiooni, loodi sõjamuuseumi endistes ruumides juba 1957. aastal Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi Revolutsioonimuuseum. Arvestades, et tänapäevalgi on Läti kütid, sealhulgas Läti punased kütid, Läti sõjaajaloos väljapaistval kohal, said lätlased 1990. aastal revolutsioonimuuseumi lihtsalt ja kiiresti ümber kujundada Sõjamuuseumiks, sest vundament oli juba olemas.
Läti kütid
Aja kulgu muinasajast kuni Läti kütipolkude moodustamiseni on sõjamuuseumis mõõdetud linnutiivul, paar väiksemat ruumi annavad edasi kümme sajandit. Kuid Läti kütipolkude formeerimisest alates asi muutub — saalide arv ületab kütipolkude tegutsemisaastaid.
Läti kütipolkude ajaloo talletamine oli eesmärgiks ka muuseumi loomisel 1916. aastal. Seda tõestab muuseumi väljapanek, kus antakse ülevaade Läti küttidest, kellest suurem osa muutus 1917. aastal Läti punasteks küttideks. Kokku teenis kütipolkudes 1916. aastal pärast mobilisatsiooni ligikaudu 40 000 sõdurit ja ohvitseri, nende hulgas peaaegu pool tuhat eestlast. Läti kütipolgud tegutsesid enamasti I maailmasõja lahingutes Lätimaal ning muuseum annab hea ülevaate rahvusväeosade loomisest, sõjateest ja peamistest lahingutest.
Revolutsioonid Venemaal mõjutasid ka läti kütte. Arvestades, et enamik sõdureid ei olnud enam vabatahtlikud, vaid mobiliseeritud, ja enamasti Riia suurtehastest, mille töölistel oli tunduvalt vasakpoolsem meelestus kui läti talupoegadel, hakkas kütipolkude sümpaatia kalduma bolševike poole ning umbes kahest kolmandikust neist sai ustav bolševike kaardivägi, mida kasutati riigisiseste karistusaktsioonide läbiviimiseks revolutsioonilisel Venemaal. See muuseumiosa on osaliselt üle võetud nõukogudeaegsest revolutsioonimuuseumist ning selle aja aurat on tunda. Seda iseloomustab hästi üks ekspositsiooni kurioosum, Napoleoni kujudega hõbedast kirjutuslauagarnituur, mis oli eriüksuse sõdurite kingitus 1918. aastal Saksamaa ja Venemaa Sotsialistliku Föderatiivse Nõukogude Vabariigi vahelise Idarinde ülemale, läti kütile Jukums Vacietisele.
Võimalik on vaadata ka Vene filmidest tuttavat I maailmasõja aegset kuulsat vene/ukraina leiutist tatšankat, mis on kaarikule asetatud raskekuulipilduja Maksim. See algeline vahend tagas üllatusmomendi, sest oli kiiresti ümberpaigutatav ja suure tulejõuga.
Lätis ei ole punaste küttide teema veel settinud, ühed peavad neid kommunistide teenriteks, kel ei tohi olla väärikat kohta Läti ajaloos, teised aga meesteks, kes teenisid Läti huvisid. Eks aeg annab arutust.
Muuseumis ei ole unustatud ka nende 10 000 läti küti saatust, kes ühinesid valgekaartlastega ja sõdisid bolševike vastu. Ka nende keerukas sõjatee on kaardistatud ja ekspositsioonis esitatud. Eriti huvitav on nende baasil moodustatud Liivimaa muinaskangelase Imanta (tappis lahingus Riia all (1198) Liivimaa piiskopi Bertholdi, torgates ta odaga läbi) järgi nime saanud Imanta polgu ja formeerimiskoha järgi nime saanud Troitski pataljoni tee kodumaale, mille käigus, vastavalt kokkuleppele Antanti riikidega, pidid nad Läti sakslastest vabastama. Kuid need rohkem kui 1000 sõdurit jõudsid läbi Vladivostoki laevadega Liepajasse ja Riiga alles novembris 1920, kui sõda oli läbi. Selline on sõduri saatus, enamikust neist said iseseisva Läti Vabariigi sõdurid, nagu nad seda algselt soovisidki.
Kui rääkida relvadest, siis muuseumis neid väga palju pole. Põhiliselt käsirelvad ja üksikud suurtükid, kui mitte arvestada suurt ja huvitavat sõjatehnika mudelite kollektsiooni. Kuid seal on midagi sellist, mis üllatab isegi suuremat osa sõjandusega kursis olevatest inimestest. Üheks I maailmasõja huvitavaimaks eksponaadiks tuleb pidada Saksa 250 mm miinipildujat Albrecht. Miks? Sest see 25sentimeetrise läbimõõduga ja 2 meetri pikkune relv on valmistatud puidust nagu puutünn ja tugevdatud terasvitstega.
I maailmasõda iseloomustas uute riikide teke, mille hea näitena on muuseumis dokument Saksa Keisririigi läbikukkunud katsest luua Kuramaa Hertsogiriik. See on huvitav A4 formaadis paber, millega Saksa keiser proovis aluse panna Balti hertsogiriigile. Enne seda oli Vene Impeeriumi aladel õnnestunult loodud marionettriik, regentkuningriik Poola, kuid järgmiste uute „sõltumatute” riikide (Leedu Kuningriik, Balti Hertsogiriik, Soome Suurhertsogiriik) loomine ebaõnnestus, olgugi et troonile sobivad isikud oli Saksa keiser juba leidnud.
Loe artiklit edasi ja vaata videot SIIT!
