Väidetavalt suutis Eestit umbes pool sajandit okupeerinud punavõim meie kodumaa territooriumile paigutada kokku üle 1600 erineva otstarbe ja eesmärgiga militaarse objekti. Mõned nende hulgast asuvad ka Järvamaal.

Salajane mägi

Reinevere küla põhjapiiril Järva vallas, Tapa-Koigi maanteest umbes pool kilomeetrit lääne pool asub Tõrevere mägi. See on Järvamaa kõrgeim punkt, mis küündib 136 meetri kõrgusele üle merepinna.

Mäe otsas asuvad endised Nõukogude armee 207. seniitraketibrigaadi komandokeskuse varemed. Säilinud on komandopunkti hoone ise, kuid selle katusel paiknenud lokaatorikompleksi „Altai” ehk 5N87 loomulikult enam pole. Nagu ka ei ole enam ühtegi märki neljast kõrgusmõõturist, mis asusid lokaatorist veidi eemal igaüks omaette künka otsas.

Arvatavasti rajati komandopunkt Reinvere külla Karkuse mõisasüdame lähedale juba 1960. aastatel. 1979. aasta kevadel aga koliti ümber Rakverre 304. raketipolgu likvideerimise järel tühjaks jäänud linnakusse, kuhu 1982. aastal rajati üksusele ka uus komandopunkt. Peale ümberkolimist võidi Reinevere objekti kasutada varukomandopunktina. Lisaks ka muuks otstarbeks, näiteks kordusõppuste korraldamiseks.

Kuna autonoomsel baasil oli õigus otsustada Nõukogude õhuruumi tunginud vaenulike lennukite allatulistamise üle, oli tegemist äärmiselt salastatud objektiga. Seetõttu Järvamaa kaartidel tollal seda mäge ka ei leidunud.

Raketibaasi varemed

Reinvevere komandokeskusest 3 kilomeetrit lääne pool Järva vallas asub endise Kuru mõisa maadel Reinvere (Kuru) õhukaitse raketibaas, mis kuulus Rakveres asunud seniitraketibrigaadi koosseisu.

Baasi hakati ehitama 1961. aastal ning seal paiknesid S-75 Dvina õhutõrjesüsteemid. Need moodustasid seniitraketidivisjoni ehk tuledivisjoni, mille koosseisu kuulus lahingjuhtimisjaoskond, raadiotehniline patarei ja stardipatarei.

Stardipatarei teenindada oli 6 õhutõrjerakettide stardi- ehk laskeseadet, mis asusid kuusnurkselt ümber komandopunkti, pinnasevallidega ääristatud positsioonidel. Neid ümbritses ringtee, mille ääres olid varjed rakettide tankimisvahenditele ja 3 raketihoidlat ettevalmistatud rakettidega, mis asusid spetsiaalsetel poolhaagistel: transpordi- ning laadimismasinatel. Ringteelt viisid kuusnurkselt haruteed iga stardiseadmeni, nii et vajadusel sai kõigi laskeseadmete juurde laadima sõita üheaegselt, ilma et veokid oleksid üksteist seganud, seda ka siis, kui mõni oleks rivist välja läinud. S-75 igal stardiseadmel oli üks rakett. Kokku oli ühes tuledivisjonis määrustikujärgselt kuni 24 raketti, tegelikkuses enamasti vähem.

Rakatibaasi sissesõidutee ristmikust 300 m läänes asus ennesõjaaegne Ambla kaitseliidu lasketiir. Tiiru kasutasid omal ajal ka raketibaasi sõdurid ja ohvitserid.

(Varu)lennuväljad maanteede ääres

Imavere-Viljandi-Karksi-Nuia maantee ääres Ollepa külas Türi vallas asus Ollepa varulennuväli, mida aegade jooksul on nimetatud ka Võhma/Sagevere/Arkma/Kabala lennuväljaks.

Lennuväli oli pikka aega Tartu 196. transpordi-lennuväepolgu varulennuväljaks, 1980. aastatel kasutas seda hajutus- ja varulennuväljana Jekabpilsi hävituspommitajate polk. Lennuvälja radarid, angaarid ja kasarmuhoone kuulusid õhukaitse üksikule raadiolokatsiooniroodule, mis oli omaette väeosa tähisega s/o 74190. Lennud lennuväljal lakkasid külma sõja lõpus ning Eesti taasiseseisvumise järel see likvideeriti.

Märksa paremini on aga läinud Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee ääres asuval Nurmsi ehk Koigi lennuväljal, mis rajati juba II Maailmasõja lõpuaastail. Tegemist oli Balti laevastiku merelennuväljaga, mille komandantuur allus Läti NSV-s Riia külje all Skulte lennuväljal paiknenud 3064. lennuväetehnilisele baasile.

Külma sõja järel, pärast Eesti taasiseseisvumist, tagastati omanikele osa lennuväljaalust põllumaad. Lennuvälja rajatistest ja sealsetest sõduribarakkidest on tänapäeval vähe järele jäänud, kuid lennuvälja kasutatakse veel tänapäevalgi üsna aktiivselt. Näiteks maandus 2021. aasta mai alguses seal õppuse Swift Response raames ligi 600 ameerika ja briti dessantväelast.

Allikas: Kaitse Kodu!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid