MILITAARTURISMI PÄRLEID | Vytautas Suure nimelisest Leedu sõjamuuseumist leiab ka kolme Siberis skorbuuti surnud eesti mehe nime
(5)
Kõlab uhkelt, kui sõjamuuseumile on kunagise hiilguse märgiks antud valitseja nimi ajastust, mil Leedu suurvürstiriik ulatus Läänemerest Musta mereni. Vytautas Suurt peetakse Leedu kõigi aegade suurimaks valitsejaks.
Leedu kuulutas 16. veebruaril 1918 kolmest Balti riigist esimesena välja iseseisvuse, kuid sõjamuuseumi loomiseni jõudis viimasena. Erinevalt Eestist ja Lätist, kus Vabadussõda lõppes juba 1920. aastal, kestsid Leedus viimased võitlused iseseisva riigi eest 1923. aastani.
Sõjamuuseumi sünd
15. detsembril 1919 otsustas Leedu relvajõudude ülemjuhataja kindralleitnant Pranas Liatukas rajada sõjamuuseumi, kuid see otsus jäi sõjakeerises paberile. Uue korralduse andis ta 22. jaanuaril 1921 ja rõhutas selles, et loodaval muuseumil on üllas eesmärk jätta tulevastele põlvedele jälg, kuidas läbi raskuste sündis iseseisvus, jäädvustades iga ohvitseri ja sõduri panust. Muuseumi avamiseni jõuti kiiresti, riigi kolmandal sünnipäeval Leedu ajutises pealinnas Kaunases. Muuseum alustas tööd 19. sajandi lõpus ehitatud vanas tsaariarmee maneežis, oma asukohta on ta jäänud tänapäevani.
Sõjamuuseumi ette rajati 1921. aastal esinduskompleks Ühtsuse väljak. 16. oktoobril 1921 avati sõjamuuseumi ees aias Vabadussammas, ehitusel kasutati Vabadussõja lahingupaikadest toodud kive. Monumendi ees altaril ladinakeelse kirjaga „Redde quod debes” (’andke, mis võlgnete’) süüdati 1923. aastal Baltikumi ainuke igavene tuli, austamaks langenuid. 1922. aastast tekkis traditsioon, kus sõjas vigastatud sõdurid viisid iga päev läbi riigilipu heiskamise ja langetamise tseremoonia.
Pärast muuseumi avamist 1922. aastal anti korraldus, millega kuulutati, et sõjamuuseumi arendamine on ühine eesmärk, rügementides kästi moodustada ajaloo talletamiseks komisjonid. Korralduses märgiti, et muuseumile tuleb tuua üksuste asutamise ja sõjateega seotud dokumendid — rõhutades, et nii palju kui sõjaline saladus lubab — ja esemed. Erilist tähelepanu paluti pöörata raamatukandjate tegevuse jäädvustamisele ja Leedu okupeerimisele I maailmasõja ajal, sest see materjal ei pruugi säilida järeltulevatele põlvedele. Raamatukandjad olid Leedu patrioodid, kes aastatel 1864-1904 levitasid ladina tähestikus leedukeelset kirjandust, mille Vene võimud olid pärast luhtunud ülestõusu keelanud. Muuseumi ees on 1928. aastal neile püstitatud monument.
1924. aasta novembris suleti vana sõjamuuseumi hoone ajutiselt halva seisundi tõttu, mille järel tuli arutusele uue muuseumihoone rajamise võimalus. Kaalumisel olid mitmed ettepanekud — ehitada sõjamuuseum keskaegse lossi või iidse kabeli stiilis. Lõpliku valiku kontseptsioon meenutas Belgia kuninglikku armee- ja sõjaajaloo muuseumi.
Vytautas Suure 500. surma-aastapäeva lähenedes sooviti Vytautase mälestuse jäädvustamiseks ehitada Leedu suurim muuseum. Lisaks riigile annetasid selle heaks nii kohalikud kui ka välisleedulased. 28. novembril 1930 pühitseti Vytautas Suure 500. surma-aastapäeva tähistamiseks hoone nurgakivi ja nimetati muuseum tema järgi. Nurgakivi paigaldamiseks kasutati Vilniuse Gediminase mäelt ja iseseisvussõja tandritelt toodud mulda.
Muuseumi avamise eel rajati väljakule tundmatu sõduri haud, ümbermatmise tseremoonia toimus sümboolselt 23. novembril 1934 — Leedu relvajõudude aastapäeval, mälestamaks kõiki neid, kes hukkusid I maailmasõjas ja iseseisvussõjas. Muuseumi ette rajati Leedu iseseisvuse eest võidelnud suurmeeste büstide allee, milleks kasutatud metall oli pärit trofeeks saadud kahuritest, ning postamendikivi oli toodud sümboolselt Suur- ja Väike-Leedu piirilt. Sel viisil püüti järgida Euroopa suurriikide kogemusi, rõhutades mitte ainult monumendi visuaalseid, vaid ka materiaalseid elemente.
16. veebruaril 1936 avati uus muuseumihoone. Kindralleitnant Nagys-Nagevičius soovis muuta sõjamuuseumi kohaks, kus „noored ja täiskasvanud tunneksid vabaduse suurust”. Vytautas Suure sõjamuuseum oli ainulaadne, sest see oli esimene muuseum Leedus, mille hoone ehitati just selleks otstarbeks.
1921 oli alustatud sõjamuuseumi hoone kõrval endise kiriku kellatorni rekonstrueerimist ning pärast selle valmimist heisati 1938. aastal uues restaureeritud tornis Leedu lipp. Aasta hiljem avati tornis 2,65 m kõrgune pronksskulptuur „Vana Leedu sõdur”. Kuna II maailmasõja ajal valitses metallipuudus, siis viidi kuju Saksa okupatsiooni ajal ümbervalamisele. Tänu eraisikute ja firmade annetustele naasis vana sõdur 16. veebruaril 2015 Leedu Vabariigi aastapäeval Vytautas Suure sõjamuuseumi torni. Sõjamuuseumi torni paigaldati 1936-1937 kell koos 35 kellast koosneva kellamänguga, pärast restaureerimist 2006. aastal on kellamängul 49 kella ja igal keskpäeval kostab leedu sõjalaul „Ära nuta, ema”.
Nõukogude ning Saksa okupatsioonide käigus hävitati okupatsioonirežiimide ideoloogiale ja propagandale ebamugavad eksponaadid ja ajaloolised mälestusmärgid. Nõukogude võim võttis esimese asjana muuseumilt Vytautase nime. Saksa okupatsiooni ajal olid muuseumi ees keelatud tseremooniad, kustutati tundmatu sõduri altarituli ning tornis ei lehvinud enam Leedu lipp. Hoolimata ajalooliste reliikviate hävitamisest ja ideoloogilisest propagandast, mis jätkus teise Nõukogude okupatsiooni ajal, jäi muuseum iseseisva Leedu sümboliks. Viimase okupatsiooni ajal läks kaduma hulk sõdadevahelisel ajal kogutud eksponaate ja saalide ekspositsioonid hävitati. Pärast Leedu Vabadussamba, tundmatu sõduri haua ja teiste rahvuslike monumentide hävitamist alustati muuseumiesise täisehitamist vastavalt nõukogude ideoloogiale: väljakule maeti ümber urnid nelja 1926. aasta riigipööret plaaninud ja maha lastud kommunaari tuhaga. Vabadussamba ja tundmatu sõduri haua asemele kerkisid kommunistide Felix Dzeržinski ja Vincas Mickevičiuse-Kapsukase skulptuurid ja paigutati Nõukogude tank T-34.
Vabadussõjas siseministri kasutada olnud auto, küljel tõkkepuu, mis eraldas 1939. aastal Leedu ja Saksa ajutist piiri Vilniuse piirkonnas. Foto: Andres Rekker
1988. aastal, kui Leedus algas taasiseseisvumine, toimusid muuseumis muutused, Nõukogude propagandaekspositsioonid eemaldati ning asendati tõelise leedu rahva ja relvajõudude okupatsiooniaja katsumusi edastavate ekspositsioonidega. Tänu muuseumitöötajate jõupingutustele tagastati suur hulk eksponaate, mis olid okupatsiooni ajal viidud siseministeeriumi arhiivi. 1990ndate alguses taastati muuseumi ees olnud kujud, sealhulgas Vabadusesammas ja tundmatu sõduri haud.
Unikaalsed eksponaadid
Sõjamuuseum ise ei ole väga suur, kuid fondid sisaldavad umbes 230 000 eksponaati ning raamatukogus on 15 000 väljaannet alates 1605. aastast. Muuseumi seintel on palju maale, sest muuseumi esimene kuraator kindralleitnant Vladas Nagys-Nagevičius (põhikohaga meditsiiniteenistuse ülem) tundis kirge maalikunsti vastu ning saatis kunstnikud vanadele lahingutandritele lahingustseene maalima.
Muuseumi sisenedes satume Vytautase kabelisse, milles on näha taastatud hoone avamisväljapanek, enamik 80 aasta tagusest ekspositsioonist. Kabelis domineerib pjedestaalil 3,7 meetri kõrgune valge, mõõgale toetuv ja krooni kandev suurvürst Vytautase kuju. Kuju annetas 1934. aastal muuseumile Leedu 2. jalaväediviis, selle loomiseks kulus 2465 kilogrammi kipsi. Saali kaunistavad tähtsamate võidukate lahingute maalid ja Leedu valitsejate pildid alates Leedu esimesest kuningast Mindaugasest ning lõpetades Poola kuninga ja Leedu suurvürsti Stanislaw August Poniatowskiga. Kokku on valitsejaid täpselt 30.
Kabeli tiibades asuvad ekspositsioonid. Parempoolses tiivas välja pandud esimene periood algab Leedu okupeerimisest 1940. aastal. Ekspositsioon annab ülevaate Leedu sõjaväelaste küüditamisest. Leedu sõjaajaloolased on toonud 1991. aastal Siberist Lama järve äärest kaasa mälestustulba, millel on kiri, et siia on maetud 1941-1948 rasketel sõja-aastatel skorbuuti surnud küüditatud. Leedu ja Läti nimede hulgas on ka kolm eesti nime: Martma, V(alter Martin Andres), Tamm I(ohannes Eduard) ja Tofer, E. Esimesed kaks õnnestus identifitseerida kui Eesti kaitseväe kolonelleitnandid, vastavalt 2. suurtükiväegrupi ülem ja 4. suurtükiväegrupi ülem, kolmas jäi kahjuks tundmatuks.
Loe artiklit edasi SIIT!
Leedu ohvitseri vöörihm kahe maailmasõja vahelisel ajal. Foto: Andres Rekker
