„Isikut tõendamata punkrisse ei lasta,” selgitab mees ning grupp muigab kergendunult. Mõneti tundub identiteedikontroll isegi natuke loogiline. Tegemist on ju ühe salajasema objektiga terves Lätis, kuhu kõrvalistel isikutel asja ei ole. Vähemalt nii oli lugu paarkümmend või natuke rohkem aastat tagasi.

Praegu aga ei huvita Ligatne ümbruses enam kedagi, kes sa oled ja mida sa seal teed. Isegi neid mitte, kes on võtnud enda ülesandeks sellesse külma sõja jäänukisse ekskursioone korraldada.

Sellest hoolimata otsib üks mees, kuskilt Riia lähedalt pärit pereisa, naljaviluks välja oma juhiload ning ulatab need kommunistide lemmikvärvi pluusis mehele. Giid vaatab viivu dokumenti, vangutab demonstratiivselt pead ja libistab selle millegipärast oma rinnataskusse.

„Küll te selle pärast tagasi saate,” lubab ta ning utsitab meid edasi trepile, mis laskub üheksa meetri sügavusele maapõue. Seal asub ajalukku vajunud Läti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi endiste juhtfiguuride salajane tuumavarjend.

Pisut kummalisele välimusele vaatamata on punkri giidid suurepärased. Foto: Asso Puidet

Parteiladviku pelgupaik

Punkrit Nõukogude Läti parteiladviku kaitseks reeturlike Lääne kapitalistide salaliku tuumarünnaku eest hakati planeerima juba möödunud sajandi kuuekümnendate lõpus, kuid valmis sai see alles 1982. aastal.

Ligatne kanti ei valitud varjendi asukohaks mitte maaliliste vaadete tõttu, mis merepinnast veidi kõrgemate pinnavormide nõlvadelt ümbruskonnale avanevad, vaid puhtalt praktilistel kaalutlustel. Seal oli levi kõige parem.

Tõenäoliselt ei olnud vähem tähtis ka argument, et küngastesse, mida Ligatne läheduses jagub ohtralt, oli kahe tuhande ruutmeetri suuruse pindalaga kompleksi kõvasti lihtsam ära peita kui kuskile lagendikule või metsa sisse. Konspiratsiooni mõttes ehitati punkri peale veel luksuslik sanatoorium kommunistliku partei võtmetegelastele, mida tänapäeval kasutatakse pigem taastusravikeskusena. Giidi sõnul varjamisel siiski erilist mõtet ei olnud, sest objekti valvama määratud sõduritele meeldis koos kohalikega viina visata, mistõttu hakkasid jutud punkri kohta levima õige pea.

Ajastutruu butafooria - kunstnelgid ja plekist kauss. Foto: Karri Kaas

Varjendi kasutuselevõttu igasugused kõlakad ei vääranud ning see püsis pidevas valmisolekuseisundis Vene vägede lahkumiseni.

„Viimast korda võeti siit Moskvaga ühendust 1994. aastal,” ütleb giid ning juhatab meid iganenud Nõukogude sidetehnikat täistuubitud ruumist edasi järgmisesse iganenud Nõukogude sidetehnikat täistuubitud ruumi.

Side Moskvaga katkes punkris 1994. aastal. Foto: Asso Puidet

Endiselt töökorras

„Need teletaibid siin on täiesti töökorras,” kinnitab teejuht ning osutab laudadele ritta laotud masinatele, mis on omamoodi kombinatsioon elektroonilisest kirjutusmasinast, algelisest arvutist ja faksiaparaadist.

Giidi sõnul kontrollisid nad seadmete kasutuskõlblikkust paar aastat tagasi, kui edastasid ühelt punkris olevalt teletaibilt sõnumi teisele punkris olevale teletaibile. Põhjus, miks nad mõne kaugema kohaga ühendust ei võtnud, on üsna lihtne — teletaipe ei kasutata enam ammu. Mujal maailmas muutusid need kommunikatsioonivahendite kiire arengu tõttu kasutuks millalgi kaheksakümnendate keskel, kuid sotsialismileeris püsisid teenistuses punaimpeeriumi lagunemiseni. Mõnel juhul ilmselt veelgi kauem, millest annavad tunnistust ka Ligatne punkris asuvad masinad.

Punker oli varustatud Nõukogude tipptehnoloogiaga, mis suures osas on töökorras veel tänase päevani. Foto: Karri Kaas

Kuna huvi iganenud Nõukogude tipptehnoloogia vastu polnud väga suur, juhatati meid mööda roheliseks võõbatud koridore edasi. Väidetavalt pidi see värv inimestele rahustavalt mõjuma, kuid kindel selles olla ei saa. Kommunism oli teatavasti ümbritsetud igasugu mütoloogiaga, mistõttu märksa usutavamalt kõlab võimalus, et roheline värv oli lihtsalt paremini kättesaadav.

Hämaralt valgustatud roheliste seintega koridorid pidid väidetavalt mõjuma rahustavalt. Foto: Asso Puidet

Järgmisena näidati meile hiiglaslikku masinat, millesse oli kokku pandud konditsioneer ja õhupuhasti. Tuumakatastroofi korral oleks see aparaat taganud punkri asukatele meeldiva temperatuuri ning varustanud neid hapnikuga. Meie teejuht teadis rääkida, et sarnaseid seadmeid kasutati ka punalaevastiku allveelaevadel.

Sõjatööstusest oli pärit ka varjendi generaator, mis koosnes peaasjalikult kahest tanki T-54 mootorist. Töötasid need tavalisel diislikütusel, mida ammutati punkris asuvatest spetsiaalsetest mahutitest.

Kogu süsteem oli kavandatud autonoomselt vastu pidama kuni kolm kuud. Vähemalt teooria kohaselt. Praktiliselt on see aga üsna kaheldav, sest Nõukogude insenerikunstile iseloomulikult kõigele ei mõeldud. Või ei peetud vajalikuks mõelda. Sellepärast jääb näiteks lahtiseks küsimus, kuhu oleks punkris paigutatud surnukehad?

Samuti ei osanud giid öelda, mis oleks juhtunud pärast kolme kuu möödumist. Ilmselt ei teadnud seda ka punkri tellijad.

Loe artiklit edasi SIIT!

Vaata ka videot: