Reisiidee suve lõpuks: Suomenlinna merekindlus — Põhjamaade Gibraltar, mis kuulub ka UNESCO maailmapärandi nimekirja
lmselt on kõik, kes kunagi praamiga Helsingisse reisinud, märganud lugematuid saari, mis linna sissesõidu võrdlemisi keeruliseks muudavad. Kaheksal neist asub Suomenlinna merekindlus, mida omal ajal kutsuti ka Põhjamaade Gibraltariks.
Suomenlinna merekindluse, mis lisati 1991. aastal UNESCO maailmapärandi nimekirja, teeb huvitavaks tõsiasi, et selle territoorium moodustab ühe Helsingi linnaosa, kus elab alaliselt peaaegu 900 elanikku. Lisaks tegutseb saarestikul ka Soome mereväe akadeemia.
Praegu on Suomenlinnas kodu leidnud mitmed muuseumid, Põhjamaade kunstikeskus, vabaõhuteater, laste kunstikool ja avavangla, mille karistusalused tegelevad põhiliselt heakorratöödega. Soumenlinna kõige suuremaks vaatamisväärsuseks on muidugi paarisaja-aastane merekindlus ise.
Rootsi aeg
Pärast mitmeid kaotusi Venemaale 18. sajandi esimesel poolel jõudis Rootsi parlament viimaks arusaamisele, et senise kursiga jätkamise korral ähvardab idanaaber kasvada Läänemerel domineerivaks jõuks. Selle vältimiseks võeti 1747. aastal nõuks rajada suhteliselt vähetähtsa linnakese Helsingforsi (tänapäeva Helsingi) lähedale saartele tugev merekindlus, millest pidi saama Rootsi sõjaväe keskne baas venelaste vastu suunatud operatsioonides Soome lahe piirkonnas.
Ehitustöödega tehti algust juba järgmisel aastal ja loodeti lõpule jõuda uue kümnendi alguses. Muutuste tõttu Rootsi kuningriigi sise- ja välispoliitikas ning pidevalt kahaneva eelarve tõttu otsustati õige pea aga esialgset plaani revideerida ja keskenduda ainult mereväe vajadustele. Kaitserajatiste mahtu tõmmati oluliselt koomale ja saarestikule hakati rajama kuivdokki rannikulaevastiku tarbeks. 1750. aastal nimetati kindlus ametlikult Sveaborgiks, mille soomlased mugandasid kiiresti Viaporiks.
Kasutades odava tööjõuna ära kindluse garnisoni, jätkasid rootslased ka järgmise poole sajandi jooksul baasi edasi arendamist. Sellest hoolimata ei suutnud nad seda oma valitsemisajal päris valmis ehitada. 1808. aastal puhkenud Soome sõjas jäi kindlus piiramisrõngasse ja oli sunnitud õige pea venelastele alistuma. Kaotanud lisaks kesksele tugipunktile Lõuna-Soomes ka suure osa rannikulaevastikust, ei suutnud rootslased enam Vene mereväe tegutsemist Läänemerel takistada. Järgmisel aastal sõlmitud rahulepinguga läks terve Soome Vene impeeriumi kooseisu ja Suomenlinna kindluse võtsid üle tsaariarmee sõdurid.
Vene aeg
Venelased hindasid kindlust kõrgelt ja neil olid sellega suured plaanid. Nad laiendasid kaitserajatisi veel kolmele saarele ja püstitasid mitmeid uusi barakke saartel teenivate soldatite majutamiseks. Järgnenud pika rahuaja tõttu Läänemere piirkonnas minetas aga kindlus suures osas oma tähtsuse. Kaitserajatiste eest ei kantud enam piisavalt hoolt ja need hakkasid lagunema.
Alles 1853. aastal puhkenud Krimmi sõda tuletas kindlust uuesti meelde. Venelased asusid kohe kaitserajatisi parandama ja moderniseerima, kuid ei jõudnud sellega paraku enne lahingutegevuse algust valmis. 1855. aastal ilmus saarestiku reidile Inglise-Prantsuse ühendlaevastik ja võttis kindluse tule alla. Kahe päeva jooksul sadas kaitserajatistele üle kahekümne tuhande mürsu, kuid kindluse kahuripatareid pidasid vastu ja liitlased olid sunnitud tagasi tõmbuma. Kavas oli ka saarestiku vallutamine ulatusliku dessandiga, kuid nendele plaanidele tõmbas kriipsu peale sõja lõpp.
Kaitserajatised tehti küll kiiresti jälle korda, kuid järgnevatel rahulikel aastakümnetel kahanes kindluse tähtsus pidevalt ja Viapori muutus viimaks lihtsalt üheks paljudest Vene impeeriumi piirikindlustest. Alles Esimese maailmasõja eelõhtul võeti kindluse moderniseerimine uuesti päevakorda ja sellest pidi saama Venemaa pealinna Sankt-Peterburgi kaitseks rajatava Peeter Suure merekindluse oluline osa.
1917. aastal puhkenud revolutsiooni käigus kuulutas Soome end Venemaast iseseisvaks ja kindlus sai endale uue omaniku, kes selle juba järgmisel aastal patriootlikest tunnetest innustatuna Suomenlinnaks (eesti k ’Soome kindlus’) ümber nimetas.
Soome aeg
Soome kodusõja ajal kasutati kindlust vangilaagrina, kus hoiti põhiliselt kommunistlikult meelestatud punasoomlasi. Kehvade olmetingimuste tõttu paljud nende hulgast surid, mistõttu otsustati ülejäänud vangid mujale kolida. Saarestiku sai endale Soome kaitsevägi, kes paigutas sinna üksused, mida kuhugi mujale panna polnud.
Talve- ja Jätkusõjas tegutses kindluses soomlaste allveelaevade baas, mille peamiseks eesmärgiks oli Helsingi akvatooriumi kaitsmine. Ka oli Suomenlinna majutatud arvestatav hulk Saksa sõjaväelasi.
Pärast Teist maailmasõda ei leidnud Soome kaitsevägi kindlusele enam erilist rakendust ja sealt hakati üksusi järgemööda ära viima. 1972. aastal anti Suomenlinna ametlikult üle tsiviilvõimudele.
Tänapäeval on Suomenlinna populaarne vaba aja veetmise koht, mida külastab igal aastal ligikaudu 700 000 inimest. Kindluse alal tegutseb lisaks mitmetele muuseumitele ka rida meelelahutusasutusi alates kohvikutest ning lõpetades üürisaunadega, mille hulgast peaks igaüks endale midagi meeldivat leidma.
