Seiklus rüblikutega | Mees, kes tuli jalgsi 5 eesliga Hispaaniast Portugali ehk multi-kuti Algarve

Perekond Tomikas seikleb autoga Euroopas. Kolme kuu jooksul külastavad nad mitmeid riike. Täna tuleb juttu Portugalist.

Portugali pluss Hispaania ees on inimeste inglise keele oskus. Vähemalt siin, Algarve piirkonnas räägivad kõik englishit soravalt. Muidugi portugali keelt, mida Duolingoga usinalt õpin, ma üldiselt harjutada ei saa. Kohe kui keegi mulle otsa vaatab, hakkab ta inglise keeles rääkima. Slaavilik nägu nagu reisil selgus ja veab kui ei pöörduta „privjet“.

Google teadis rääkida, et Vilamourat, kus peatume armastavad golfiväljakute rohkuse tõttu turistid Inglismaalt, Ameerikast, Saksamaalt. Algarve on üldse üks multi-kulti koht. Saksakeelt olen vähem kuulnud, aga üks proua rannas siiski rääkis, et tema vanemad soetasid siia suvekodu kui ta oli viiene. Ta on sellest ajast saadik siin käinud. Ümberringi on tõesti näha lugematult pimedate akendega villasid ja eramaju, mis ilmselt suvel täituvad siia kinnisvara soetanud turistidega mitmelt poolt maailmast.

Neli erineva päritolu ja looga naised ühe ilusalongi katuse all

Kohe meie kortermaja all asub juuksurisalong, mida peab prantslane Nadège. Aga see ei ole veel kõik! Salongikeses töötavad ka Kashastani päritolu Dina ning Venemaalt, Lõuna-Aafrikast ja veelkord Prantsusmaalt pärit iluteenindajad. See annab aimu kui multi-kulti on piirkond, kus viibime. Nende lood, kuidas nad Portugali jõudsid, on kõik erinevad ja minu jaoks nii põnevad! Kuulan suu ammuli.

Nadège tuli Algarvesse oma portugaallasest elukaaslasega, sest see on parem koht lapse kasvatamiseks kui Pariis. Seda teadis rääkida ka Kasahstani neiu Dina, kes elas koos prantslasest abikaasaga Pariisis ja kasvatas last tema esimesed aastad just seal. Nad mõlemad pelgavad rahutusi ja terroriakte. Üldiselt on tänavad kärarikkad, palju pole lapsega kuhugi minna ning sa ei tunne end kõige turvalisemalt, teadsid nad rääkida. Portugal aga on roheline, rahulik ja turvaline.

Lõuna-Aafrikast, Kaplinnast pärit näohoolduste tegija, kelle nime ma kahjuks ei mäleta, tuli siia, sest siia asus elama üks tema kolmest tütrest, kes kõik on täiskasvanuks saanud. Aafrikasse jäi maha aga teised tütred ja üks tütretütar. Teiste teenindajatega ma ei jõudnud niimoodi vestelda, et oleksin nende lugu kuulnud, aga Dina ja Nadège’i lood läksid küll hinge.

Nadège’il oli väga raske lapsepõlv, kus ta uuesti armunud ema jättis tema ja ta viis õde-venda seitsmeks aastaks alkohoolikust vägivaldse isaga elama. Kõik lapsed on sellest traumast erinevalt välja tulnud. Nadège kahtlemata võitjana – milline töökas ja pühendunud naine, kellel on maja lähedalasuvates mägedes, kus eraldi korrusel elab ka tema täiskasvanud poeg oma neiuga ning neil on mitmeid koeri ja kasse. Lisaks on ta loonud omanimelise salongi, seda 20 aastat pidanud ja käib 6 päeva nädalas seal tööl. Imetlusväärse pühendumuse ja erilise karakteriga tõeline prantsuse naine! Mul on nii kahju, et ma temaga koos pilti ei teinud nii, et siin üks pilt meie Portugali kodu ümbruskonnast.

Venemaa kallaletung Ukrainale mõjutab kõiki

Küünetehnik Dina läks esmalt Prantsusmaale armastuse pärast, kuid Kasahstani jäi maha juba täiskasvanud tütar. Nüüd on ta Portugalis ja tahaks väga Kasahstani maha jäänud pere külastada, kuid sõda Ukrainas ei lase. Lennupileteid kas ei ole või on need väga kallid.

Mina olin Nadège’i juures juuksuris, kui sattusime muuhulgas ka sõjast rääkima. Ühte- või teistpidi mõjutab see neid kõiki. Rääkisin, kuidas ma ei saa aru, miks välismaale põgenenud venelased sõja vastu häält ei tõsta ning kuidas aitasin sõjas hukkunud laste mälestusõhtut Tallinnas korraldada, aga ka paljust muust. Hiljem selgus, et Dina juures oli samal ajal olnud ukrainlasest klient, kes kaotas sõjas selle algusajal oma poja ja mehe. Ta ei suutvat sellest seniajani rääkida ja oli ka Dina juurde tulnud nutetud silmadega. Seda kuuldes oli mul muidugi hirmus piinlik, et olin kõva häälega sõja teemat arutanud. Äkki ta tahtis lihtsalt sellest teemast ennast välja lülitada? Samas avaldasin Ukrainale kogu selle vestluse ajal toetust ja teen seda alati nii, et äkki ta tundis tuge? Seda ma teada ei saagi. Igatahes soovin talle hingerahu!

Sakslane, kes matkas viie eesliga jala Hispaaniast Portugali

Oma teel Algarve kõrgeima tipu Fóiani Serra de Monchique’i mäeahelikus külastasime

Happy Donkey Sancturary’t, mille leidsin juhuslikult Google Mapsist teed tipuni uurides. Päästetud eeslite varjupaik mägedes kõlas toredasti ja omanik Robert pakkus meile jalutuskäiku koos eeslitega. Odav see ei olnud. Tund aega maksis meie perele 50 eurot, aga teadsime, et raha läheb õigesse kohta.

Olime oma teel näinud palju väärkoheldud ja ületöötanud eesleid. Näiteks Mijase linnakeses Hispaanias pakutakse eeslisõitu, aga palun ärge tehke seda! Need vaesed loomakesed seisavad seal koonud kinni seotult päevad otsa, et turiste vedada. Nägime väga halvas konditsioonis moondunud selgrooga isendeid ja see vaatepilt tegi lihtsalt kurvaks.

Milline rõõm oli seevastu Roberti juures näha eluterveid, rõõmsaid ja sotsiaalseid loomi, keda tal on kokku viis. Algas see ühe eesli ostuga, kui sakslane Robert kasvatas Hispaanias oliive. Kuidas sakslane Hispaaniasse elama sattus, ei jõudnudki uurida. Igatahes peale teise eesli ostu sündisid juba eeslibeebid ja nii see läks. Nüüd otsib mees oma viiele lemmikule parimat elupaika ja on rännanud selle eesmärgi nimel Hispaaniast, Sierra Nevada mäestikust nende kõigiga jala Portugali, Algarvesse. See teeb umbes 600km jala. Viie eesliga! Uskumatu mees ja tema uskumatu lugu!

Üks on kindel – nende loomade heaolu, puhas ja looduslähedane elu on mehe elueesmärk! Ta isegi uuris, kuidas on õhukvaliteedi ja üksikute metsatukkadega Eestis lood. Ütlesin, et mõlemaga on hästi ja maapiirkonnad ootavad selliseid hakkajaid mehi nagu Robert, kes kasvatab oma söögi ise ega jää hätta, ükskõik, kus ta ei viibiks. Viie eesliga. Ainus, mille pärast muretseda, on külm. Robert arvas, et äkki kahe kuni kolme aasta pärast Eestis näeme, sest õhukvaliteet pidavat Algarves halvenema. Metsi võetakse maha ja asendatakse eukalüpti- ja korgitammede istandustega, mis teeb liigirikkusele ja ümbritsevale elukeskkonnale suure karuteene.

Kui me Ukuga mõtlema hakkasime, siis ainuke kohalik, keda kohtasime, oli Itaalia restorani teenindaja, kes ütles, et ta on Quarteiras, Algarves sündinud ja üles kasvanud. Ilmselt oli neid veel. Kõigi päritolu kohta ju ei uuri ka. Igatahes sama palju kui nägime Algarves sündinud ja üleskasvanud inimesi, kohtasime ka siia rännanuid ja miski ei välista, et siin üleskasvanute vanemad on mõnda muud päritolu. Ühesõnaga väga kultuuriliselt mitmekesine paik, aga sellegipoolest turvaline, ääretult ilus ja rahulik. Nüüd oleme tagasiteel koju, Eestisse.

Meie rännakutel saad silma peal hoida @helenatomikas Instagrami kontol.