Kuidas teil siin elekter toimib?

Kõige suuremat peavalu Brasiilias põhjustas mulle elekter. Pistikupesad olid erinevad võrreldes Euroopaga. Seega oli vaja leida adapter, et saaksin laadida enda telefoni, sülearvutit ja hambaharja. Paraku ei olnud igas hotellis või majapidamises samasugused pistikud, mille tõttu tihtipeale laenasin kohalike käest adaptereid. Lisaks sellele pidin vaatama, mis oli pistikupesa kohal kirjas: 110 või 220 (volti). Ma õppisin jälgima seda pärast intsidenti, kus unustasin kontrollida võileivagrilli võimekust ja peale sisselülitamist hakkas stepslist tulema sädemeid ning suitsu. Õnneks ei juhtunud midagi tõsist, aga sain korraliku ehmatuse osaliseks. Teeäärsed elektripostid olid ka omamoodi vaatamisväärsused. Need olid tihtipeale mattunud kaablite alla, mille vahele olid ühendatud kõlarid, kust mängiti raadiot.

Elektripost tänaval. Foto: Sille-Kadri Simer

Iga päev nagu paradiis

Ma olin väga tänulik, et sõbranna tõi mind Carrancasesse, sest see oli Brasiilia reisi üheks kõrghetkeks. Iga päev pärast hommikusööki viis giid Erton meid metsa matkama ja näitas imelisi koskesid ning kärestikke. Uskumatu, kui palju on Minas Geraisi osariigis avastamist! Vastavalt ilmale külastasime kuni kolme koske päevas. Tavaliselt pärast ujumist läksime lõunale söögikohta, mis asus matkaraja alguses. Minu lemmikuks kohaks sai üks kosk, mis jooksis 45 kraadise kallakuga mäenõlvast alla. Sinna oli natukene keerulisem ligi pääseda kui teistele ujumiskohtadele, kuid vaade oli seda väärt. Me olime sõbrannaga nagu mägikitsed hüpates ühelt kivilt teisele, et kallakust alla saada ja kallaku lõpus mäest alla lasta nagu talvel kelgutades — tagumiku peal — otse vette.


Natukene ekstreemsem jalutuskäik ujumiskohta. Foto: Sille-Kadri Simer

Kolmandal päeval avastasin, et ei ole jõudnud linna peal ringi käia, sest viibisin peamiselt päeval looduses ja õhtul Ertoni baaris. Otsustasin jalutama minna, et tutvuda linnaga. Carrancas on saanud oma nime muiste käilakuju carranca järgi, mis tähendab portugali keeles „põrnitsema” või „kulmu kortsutama”. Carrancad on hirmutava välimusega kujud, mis kaitsesid meremehi kurjade vaimude eest, kuid ka kõiki neid, kes kannavad carrancat kujutavat maski või paigaldavad kuju enda koduukse ette. Linnas võis kujusid näha igal pool ja kohalik käsitööpood pakkus carranacasid erinevas suuruses ning versioonis: võtmehoidjad, külmkapimagnetid, maskid, kruusid, suured ja väiksed kujud.

Sille-Kadri carranca kuju sees istumas. Foto: erakogu

Carrancase linn on väike, kuid sellel on oma sarm. Erinevalt suurlinnast on maakohtadel mõningad eelised turistidele: taskukohased hinnad, suurem turvalisus, paremini hoitud loodus. Ma ei pidanud kordagi muretsema, et keegi tahaks varastada mu rahakotti või telefoni. Majutuskohas oli puhas kraanivesi. Tänavatel ja metsas ei vedelenud mitte kuskil prügi. Isegi hulkuvad koerad tundusid olevat hästi toidetud ja oma eluga rahul.

Hulkuv koer restorani terrassil magamas, kellele on pandud vett ja krõbinaid. Foto: Sille-Kadri Simer

Muidugi ei lähe turistid ainult eelmainitud põhjuste pärast Carrancasesse, vaid peamiselt selleks, et külastada koskesid. Tõepoolest oli iga kosk ja juga väärt minemist. Mäletan, kuidas esimesel päeval paistis ere päike, mis muutis veekogu türkiissiniseks, ja nägin, kuidas peopesa suurune liblikas lendas selle kohal. Kahetsesin, et mul ei olnud paremat kaamerat kaasas, et jäädvustada seda imelist loodust.

Paraku ei õnnestunud mul külastada kohalike sõnul kõige muljetavaldavamat juga, sest ilm muutus ootamatult sombuseks. Sealsed elanikud hoiatasid, et vihmasaju korral ei tohi mitte mingil juhul minna ujuma kärestike või koskede juurde, sest see võib lõppeda uppumisega. Saju korral koguneb suur hulk vett, mis tuleb tugeva survega allamäge. See võib juhtuda väga kiirelt ja sellest tulenevalt ei ole mõtet riskida oma eluga ning minna halva ilmaga veekogu juurde.


Kosk puude vahelt langemas. Foto: Sille-Kadri Simer

Tõlkes kaduma läinud

Teadsin, et brasiillased enamasti inglise keelt ei räägi, kuid siiski õnnestus mul isegi Carrancases kohata inimesi, kellega leidsin ühise keele. Kõige eredamalt jäi meelde argentiinlane, kes töötas restoranis ja rääkis vene keelt. Põhimõtteliselt kui kohtasin kedagi, kes rääkis inglise keelt, siis sellest inimest sai minu uus parim sõber reisi lõpuni. Näiteks sain kohalikus baaris tuttavaks kahe ameeriklasega, kellega veetsin aega terve õhtu jagades muljeid Brasiiliast.

Viimasel päeval käisin sõbrannaga koos ühel sünnipäevapeol, mis meenutas kohati jaanipäeva: särisev grill, mängivad lapsed, vali muusika. Imestasin, et brasiillased söövad nii palju liha. Grill oli töös terve õhtu, mis oli täis ribisid, šašlõkki, vorste ja palju muud. Brasiillased imestasid, et mina ei söö üldse liha. Mulle valmistati sojakotlette, pakuti erinevaid köögi- ja puuvilju, anti magustoitu ja peo korraldajad olid endiselt mures, kas ma sain kõhu täis. Inimesed olid äärmiselt lahked ja hoolivad. Kuigi ma ei rääkinud portugali keelt, tundsin, et olen hoitud ja mul oli väga tore õhtu.

Meie autojuht, kellega pidime järgmisel päeval tagasi Rio de Janeirosse sõitma, tuli minuga peo ajal rääkima. Talle meenus, et meil puudub ühine keel ning üritas viipe- või kehakeele abil minuga suhelda. Ma sain tema žestidest aru, et on aeg ära minna. Ilmselt sellepärast, et homme on varajane äratus. Lahkusin peolt üksinda ja mu sõbranna tuli mõne aja pärast majutuskohta mind otsima.

„Sille, miks sa üksi ära läksid peolt?”

„Meie autojuht palus mul lahkuda.”

Sõbranna oli autojuhi peale pahane, et ta sedasi oli käitunud ja nõudis temalt selgitust. Autojuht oli väga segaduses: „Ma ei öelnud Sillele, et ta ära läheks. Ma küsisin ta käest, kas ta tahaks minuga välja jalutama tulla.”

Järgmisel päeval sõitsime tagasi Riosse ja saime kõik südamest naerda, kuidas mõtted võivad tõlkes kaduma minna.

Minu Brasiilia reis oli lõpusirgele jõudmas ja olin natukene nördinud, sest soovisin kauemaks jääda siia imelisse riiki. Ameeriklastel on hea vanasõna „Ole oma soovidega ettevaatlik, sest need võivad täide minna”.

Järgmisest osast saad teada, kas see soov läks täide.