Ma ei ole hommikuinimene

Sõbranna äratas mind kell 4 hommikul, et sõita Carrancasesse, mis on umbes 6 tunni kaugusel Rio de Janeirost. Ta soovis vältida tipptundi ja jõuda enne pimedat kohale. Ma soovisin magada, sest mu kõht valutas eilsest „troopilisest” kokteilist, kuid mind motiveeris teadmine, et näen looduskauneid kohti. Seega vaevaliselt ajasin ennast voodist välja. Meile tuli järgi minu sõbranna sõbra poeg, keda ma vist isegi ei teretanud, ning läksin otsejoones auto tagumistele istmetele magama. Mu sõbranna rääkis autojuhiga terve tee ja ma endamisi mõtlesin, miks portugali keelega mulle meenuvad kõik venekeelsed sõnad.

Ma ärkasin keset päeva autos, sest olime jõudnud Tiradentesesse. Autojuht otsustas põgusalt tutvustada meile seda ajaloolist paika. Linn on saanud oma nime auväärse Brasiilia vabadusevõitleja järgi, Joaquim José da Silva Xavier (hüüdnimi Tiradentes), kes on sealkandist pärit. Tiradentes on tõeline kontrast Riole juba arhitektuuri poolest, mis on üks paremini säilinud Portugali koloniaalajastust. Tõepoolest, vaadates sealseid maju, oli tunne nagu oleks vahepeal teise riiki sõitnud.

Me peatusime korraks, et lõunat süüa ja osta kaasa suhkruroost valmistatud cachacat. Kohalike sõnul pidi just Tiradentesest leidma kõige kvaliteetsemat märjukest ning tõepoolest oli seal väga suur valik cachacat. Kuna linn on turistide meelispaik, siis võis igal nurgal kohata kedagi, kes soovis sulle midagi müüa. Eriti palju oli tänavatel lõbusõitudeks mõeldud värvilisi hobusekaarikuid, mille hind langes iga mööduva kauplejaga.

„Turistid rikuvad kõik ära,” lausus mu sõbranna, kui olime restorani terrassile istunud.

„Miks?”

„Vaata menüüs hinnakirja. Sama, mis on Copacabanas.”

Otsustasime lõunaks õlut juua ja ostsime poest kaasa paar pudelit cachacat.

„Ateliê da Cachaça” suveniiri-alkoholipood Tiradenteses.

Looduslik spaa

Pärast pikka sõitu Minas Geraisi osariigis olime lõpuks jõudnud Carrancasesse. Ma palusin vahepeal autojuhil teepeal peatuda, sest olin lummatud imelisest maastikust. Mäed lopsaka looduse taustal nägid välja nagu mõnes Milka šokolaadireklaamis. Sõitsime mäest üles mööda kitsast, kuid hästi hooldatud teerada, kus nägin talupidamiste juures hobuseid rohtu söömas.

Vaade mäe pealt Minas Geraisi osariigis.

Carrancases võttis meid vastu laia naeratusega Erton, kes oli kohalik muusik ja restorani-baari-hotelli pidaja. Mu sõbranna ütles, et ta on üle 60-aastane ja väga andekas kitarrist ning laulja, keda saab õhtul baaris näha bändiga esinemas. Ma küsisin Ertoni käest, kuidas ta on 60-aastaselt nii elujõuline ja hea välimusega (ma arvasin, et ta on palju noorem). Ta naeratas ja lausus, et Carrancases peitub nooruse allikas.

Erton oli ka kohalik giid, kes viis meid iga päev pärast hommikusööki erinevate koskede juurde. Käisime ujumas esimesel päeval vahetult pärast saabumist. Brasiillaste eripära on kindlasti see, et nad ütlevad sulle, et paki asjad lahti rahulikult ning aega on küll, kuid järgmisel hetkel tormavad su tuppa ja ütlevad, et auto ootab juba maja ees. Brasiillased ei ole kuidagi pahatahtlikud inimesed — vastupidi nad teevad oma külaliste heaks kõike. Ma unustasin kiirustades õiged jalanõud majja, kui läksime metsa matkale, ja Erton andis oma tossud mulle ning kõndis ise terve tee paljajalu. Ma olin väga liigutatud tema külalislahkusest.

Carrancase lähedal matkamas, kohalikud poisid teed näitamas.

Ma olin üsna väsinud pikast sõidust, kuid nähes esimest koske puude tagant paistmas, kadus kurnatuse tunne koheselt. Suurest rõõmust viskasin riided seljast ja hüppasin bikiinide väel vette. Kosk oli sõna otseses mõttes looduslik spaa ja ma mõnulesin veesurve all nii kaua, kuni keha hakkas muutuma rosinaks. Kohalike sõnul on Minas Geraisi osariigis, mis on pindalalt suurem kui Prantsusmaa, tuhandeid erinevaid koskesid.

Looduslik spaa.

Te kõik lõhnate siin nii hästi

Pärast karastavat suplust ja matka liikusime tagasi majutuskohta. Lõpuks ometi oli mul aega, et vaadata ringi ja pakkida lahti asjad. Majutuskoht oli meil kolme peale, kus peale minu ja sõbranna ööbis ka autojuht. Kõigil olid eraldi toad, aga vannituba pidime jagama. Puhkamiseks ei olnud palju aega, sest Erton esines õhtul oma baaris ja olime lubanud minna teda kuulama.

Märkasin, et meesterahvastel läks tihtipeale kauem aega valmis sättimiseks kui naistel. Küsisin sõbranna käest, millest see tuleneb, sest nad ju ei kasutanud kosmeetikat. Sõbranna selgitas, kuna inimesed üldiselt käivad 2-3 päevas pesemas palava ilma korral, siis nende nahk läheb kuivaks ja vajab hooldust. Mehed tihtipeale raseerivad enda rindkere ja peavad kasutama erinevaid kehakreeme ning õlisid, et vältida ärritust. Täheldasin, et ka minu nahk oli pidevast pesemisest kuivaks muutunud ja küsisin meie autojuhi käest kehahooldusvahendite kohta soovitusi. Iga kehaosa jaoks oli loomulikult oma toode. Brasiillastel on väga head deodorandid ja terve selle aja jooksul, mis ma viibisin riigis, ei kohanud kedagi, kes oleks lõhnanud ebameeldivalt. Ma ostsin kaasa hunniku erinevaid kehahooldusvahendeid, et olla valmis Eesti kuumalaineteks suvel.

Ertoni baaris on peaaegu igal nädalavahetusel elav muusika, enamasti esineb ta ise koos oma bändikaaslastega. Baar on üsna suur koos terrassi, lava ja tantsuplatsiga. Chope (vaadiõlu nimetus Brasiilias, tihti serveeritakse jääkülmast klaasist) kõrvale saab tellida mitmeid traditsioonilisi suupisteid ja pearoogasid. Ma olin üllatunud, et taimetoitlasena oli mul päris mitu valikut menüüs saadaval (näiteks sojakotletid) ja hinnaklass oli kõvasti taskukohasem võrreldes Tiradentesega. Ma olin esimesel õhtul ainult tund aega baaris ja enne südaööd läksin magama. Teadsin, et hommikul on vara äratus ja uued kohad ootavad avastamist. Erton ütles muiates selle peale, et „noored on ikka lahjad” ja mängis kitarri edasi.

Järgmisel päeval ärkasin varakult, et saada osa paradiisist, mis peitub Carranacases.

Erton (paremal kitarriga) laval esinemas koos oma bändikaaslastega.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid