BRASIILIA REISIPÄEVIK | Nähes Kristuse kuju udu seest välja tulemas, puhkesin nutma

Sille-Kadri Simer on stand-up koomik ja taskuhäälingu Tissident üks saatejuhtidest. Tema naljad on inspireeritud elust enesest ja mitmed seiklused pärinevad reisidelt, kus ta üritab kohalikega leida sama keelt. 2022. aastal otsustas Sille-Kadri minna Brasiiliasse sõbrannale külla, kuid avastas, et pandeemia ajal reisimine ei möödu ilma üllatusteta. Täna saad lugeda teist osa tema Brasiilia seiklustest — esimese osa leiad SIIT.

Ärkasin hommikul sõbranna majas Maricàs selle peale, et ta karjus: „Sille! Sille! Barata! Barata!“

Haarasin luua ja jooksin teisele korrusele prussakat tapma. Brasiilia prussakad on kolm korda suuremad, kui need, mida olen näinud Eestis. Mis kõige hullem — need lendavad. Kuigi sõbranna on kohalik, siis ta kardab prussakaid meeletult. Ta seisis mu selja taga ja lasi mürki samal ajal, kui mina vehkisin luuaga prussaka suunas nagu sõjaprintsess Xena. Kahe peale saime soovimatust külalisest lahti.

„Imestan, et sa ei karda üldse putukaid, ei ämblikke ega neid jubedaid prussakaid.“

„Ma elasin 90datel Mustamäel.“

Tsirkus keset liiklust

Lõpuks oli kätte jõudnud päev, kus läksime Rio de Janeirot avastama. Ma olin natukene mures, sest ilmateade lubas vihma, aga mu sõbranna lohutas, et seda ei tasu tõsiselt võtta. Rio on suurlinn, seega, kui ühes linnaosas on pilvine, siis teises võib paista päike. Kuigi lubati terve päeva vihma, siis pigem sadas lühikest aega ja meie õnneks ei olnud liiga palav väljas. Kraadid olid vahemikus +23 kuni +27 ja mõnus oli jalutada.

Me sõitsime enamuse ajast Uberiga, mis oli taksodest 2-3 korda odavam. Tellisime Uberi isegi Maricàst Riosse sõitmiseks (umbes 50 km Riost) ja maksime natukene üle 12 euro. Taksot kasutasime harva ja ainult sellisel juhul, kui ei olnud Uberit saadaval või meie internet ei töötanud korralikult. Taksodega olid väga negatiivsed kogemused. Juhid said aru, et olen välismaalane, kuna rääkisin inglise keelt, ja meelega sõitsid pikemat teed pidi. Kuigi sõbranna on kohalik, kes juhendas taksojuhte, siis nad ignoreerisid teda ja sõitsid ikka ringiga, „kogemata“ pöörasid valesse tänavasse või võtsid hoo maha enne valgusfoori, kuni see muutus punaseks, et seal peatuda. Kahel korral palusime lõpetada sõit enne sihtkohta, et mitte tiirutada ümber kvartali taksoga ja maksta suuri summasid.

Liikluskultuur oli veel hullem, kui maakohas. Rios elab kuskil 6 miljonit inimest ja neil kõigil on väga kiire. Ma ei saanud aru, kes peab andma teed või kellel on eesõigus. Autod ei näidanud suunatuld, mootorrattad kihutasid, jalgrattad sõitsid vastassuunas ja loomulikult jalakäijad ületasid teed suvalisest kohast. Turvavööd ei pidanud eriti keegi väga vajalikuks. Pärast kolme päeva olin mina üks nendest jalakäijatest, kes ei oodanud rohelist tuld tee ületamiseks, kuna autojuhid ka sellest ei hoolinud. Kõige selle kaose keskel kõndisid tee peal kaupmehed, kes pakkusid foori taga peatuvatele autojuhtidele vett, pähkleid, maiustusi jne. Neid leidus liikumas ka maantee ääres tipptunni ajal, kus inimesed istusid ummikus. Lisaks kaupmeestele oli võimalik näha punase tule ajal tsirkuseakti moodi etteasteid, kus esinejad ronisid toolide otsa ja žongleerisid erinevaid esemeid. Pärast lühikest performance’i küsisid nad autojuhtidelt raha.

Kaupmees maanteel snäkke müümas. Foto: erakogu

Kuidas ma mäetipus brasiillastega nutsin

Esimesed päevad ööbisime Lapa rajoonis, mis on tuntud oma ööelu poolest. Päeval käisime turistiatraktsioonidega tutvumas ja õhtud veetsime külastades erinevaid baare. Mul oli kindel soov näha Kristuse kuju, aga ilm ei soosinud seda eriti. Kohalikud ei soovitanud mäe peale minna, kui on pilvine, sest Lunastaja kuju asub Corcovado mäe tipus. Sinna saamine ei ole keeruline, aga võib osutuda väga kulukaks: rongipilet on kallis, Uberiga sinna ei saa, taksod küsivad mitmekordset hinda. Sõbranna leidis Largo do Machado metroopeatuse juurest promootorid, kes viisid turiste autoga mäe otsa ja tegid vahepeatusi, et maastiku ja kuju pildistada. Pärast pikka kauplemist saime hinnas kokkuleppele ja meid sõidutati mäest üles, kuid mitte tippu. Selgus, et autoga saab kuni turismipunktini, kust tuleb osta pilet ja sealt edasi sõidab eribuss kuju juurde. Kuna ma ei ole kohalik, siis maksin täishinna kuju külastamiseks, mis oli kuskil 15 eurot. Sõbranna sai poole odavamalt.

Lõpuks jõudsime mäe tippu, kuid see oli mattunud pilvedesse, nagu meid oli varasemalt hoiatatud. Sõitsime eskalaatoriga üles ja nähes Kristuse kuju udu seest välja tulemas, valdas mind ootamatu emotsioonitulv ning puhkesin nutma. Sõbranna oli üllatunud ja küsis, kas kõik on korras. Kõik oli suurepärane, kuid sel hetkel jõudis mulle kohale, et olen päriselt Brasiilias ja näen oma silmaga ühte seitsmest maailmaimest. Ma ei olnud ainuke — isegi kohalikud nutsid kuju nähes — ja märkasin, et inimeste nägudest peegeldus tänutunne ning imetlus. Meil õnnestus ka kuju sees olevat kirikut külastada, mis ei ole igapäevaselt külalistele avatud.

Lunastaja Kristuse kuju siluett udus. Foto: erakogu

Meie plaanid Rios muutusid sõltuvalt ilmastikuoludest, kuid sain külastada nii Copacabana randa, Suhkrupeamägesid kui ka Escadaria Selarón värvilisi treppe.

Suhkrupeamägedesse saab õhutrammiga, millega sõites avaneb imeline vaade, eriti ilusa ilma korral. Sõbranna imestas, et seal ei olnud järjekorda, kuna tegemist on ühe tuntuima vaatamisväärsusega.

„Kas jaanuarikuu ei olegi kõrghooaeg Brasiilias?“ uurisin ta käest.

„Välismaa turiste on vähem pandeemia tõttu, kuid hetkel on lastel koolivaheaeg ja kohalikud reisivad tavaliselt Riosse sel ajal.“

Copacabanas on Colombo kohvik, mis asub täpselt mere ääres. Hinnaklass oli kõvasti üle keskmise: maksime kohvi ja koogi eest kuskil 11 eurot. Mulle öeldi, et siin makstakse vaate, mitte toiduelamuse eest. Tõepoolest oli koht imekaunis, kuid puupüsti rahvast täis, nagu võis eeldada. Kvaliteet oli pigem keskmine. Confeitaria Colombot on tegelikult kaks tükki — originaalne, mis on kesklinnas, ja uuem, mis on Copacabanas. Me käisime mõlemas, kuid kesklinna Colombo oli meeldejäävam oma imelise interjööriga: palju reljeefe, maale, dekoratsioone. See nägi välja nagu uhke sajandivanune mõis. Järjekord sinna algas juba kõrvaltänaval ja kestis kuskil tunnike, kuid see oli igati ootamist väärt.

Pão de Açúcar (Suhkrupeamägi) vaade. Foto: erakogu

Escadaria Selarón ehk Selaroni sammud on värvilised trepid, mis on turistide üks lemmikuid kohti. Trepid kaunistas värviliste mosaiikidega Tšiilist pärit kunstnik Jorge Selarón, kes pühendas selle teose Brasiilia inimestele. Seal on ka mitmeid tuntud muusikavideoid ja reklaame filmitud.

Viimase öö veetsime hoopis Santa Teresa rajoonis Forest hostelis, mille seinad on kaunistatud värvilise graffitiga ja kust avaneb lummav vaade linnale. Check-ini tehes kohtasime Tšiilist pärit tänavakunstniku, kes oli hosteli graffitite autor ja parajasti ametis uue seinamaalinguga. Ta soovitas meile ühte söögikohta ja baari, kuhu õhtul välja minna. Võtsime kuulda tema soovitusi ja läksime mägist Santa Teresat avastama.

Santa Teresa on rahulikum kui Lapa ja kohalikud nimetavad seda loomeinimeste meelispaigaks. Tõepoolest on siin boheemlaslik atmosfäär — kitsad tänavad, värvilised majad, palju tänavakunsti — ja mitte nii vali muusika. Pandeemia tõttu on osad baarid ja restoranid oma uksed sulgenud ning inimesi liigub tavapärasest vähem. Sellest hoolimata on kohal oma sarm ja leidub elavat muusikat peaaegu igal õhtul. Me käisime kohalikku bändi kuulamas ja otsustasin baarist tellida „troopilise kokteili“. Ma ei vaadanud koostisosasid, aga kanget alkoholi oli tunda rohkem, kui „troopikat“. Lahkusime varakult, sest kell 5 hommikul pidime sõitma järgmisesse sihtkohta: Carrancas.

Ärkasin keset ööd kõhuvalu pärast ja läksin õue värsket õhku hingama. Tundsin, et eilne kokteil ei sobinud mu organismile ja hosteli põõsad said „troopikat“ juurde. Vaade oli endiselt ilus. Paari tunni pärast alustasime pikka teekonda Minas Geraisi osariiki, et minna Carrancasesse.