MATKAD RIOS | Röövlite asemel nägime tee peal hoopis kaputsiinahve ning hiiglaslikku iguaani
Matkajate ning rannasõprade paradiis Rio de Janeirost rääkides tulevad inimestel kindlasti mõttesse karneval, jalgpall, favelad või Lunastaja Kristuse kuju, aga eriliseks muudab Rio ikkagi tema täiesti harukordne loodus — rannad, meri, graniitmäed ning nende nõlvadel kasvav tihe Atlandi vihmamets. Tänavu jaanuaris oma abikaasaga Riot külastades saime mõned matkad ja rannad omal nahal järele proovida.
2. osa
(1. osa saad lugeda SIIT!)
Turvalisuse teemaga haakub kenasti ka meie teine matk Corcovado mäe otsa, kus asub Rio kõige kuulsam vaatamisväärsus — Lunastaja Kristuse kuju. Kui uurida veidi netist Corcovado matka kohta, siis võib sealt saadud informatsioon ühe matkahuvilise kõhklema panna. Nimelt on nett täis hoiatavaid lugusid sellest, kuidas turiste on viimaste aastate jooksul matkarajal korduvalt röövitud, ühte poolakat isegi pussitatud. Selliseid lugusid lugedes on loomulik endalt küsida, et kas see matk on ikka seda väärt? Arutelu matka mõttekuse üle kestis meil mitmeid tunde, aga lõpuks otsustasime ikkagi võtta väikese riski ja matka ära teha. Ettevaatusabinõuna jätsime koju kõik väärtuslikud esemed, võtsime kaasa ainult Kristuse kuju juures vaja mineva summa sularaha ning et matka korralikult jäädvustada, võtsin kaasa ka oma telefoni.
Risk õigustas end, sest rajal meil ühtegi intsidenti aset ei leidnud. Röövlite asemel nägime tee peal hoopis kaputsiinahve, palju erinevat liiki linde, sisalikke ning isegi hiiglaslikku iguaani. Turvatunnet sisendasid mõned teised rajal kohatud matkajad ning kaks hambuni relvastatud sõjaväelast. Kokkuvõttes oli Corcovado matk kindlasti väärt ettevõtmine. Matk 710m kõrguse graniitkalju tippu kestab koos alla tulemisega umbes 4 tundi ning kuna matka alguspunkt, Parque Lage, on põhimõtteliselt merega samal tasapinnal, siis koguneb tõusumeetreid samuti ligi 700. Rada kulgeb läbi Tijuca rahvuspargi vihmametsa ning on üks pidev ülespoole ronimine ja kui enamus osa ajast võib sõna „ronima” käsitleda kui piltlikku väljendit, siis raja ühes lõigus on vaja ka sõna otses mõttes ronida. Nimelt ootab matkajat tee peal ees nii järsk kaljusein, et sellest saab üles ainult kalju sisse löödud raudastmete ning keti abi kasutades. Kui sinna juurde lisada veel juba varem mainitud Rio kuum ja äärmiselt niiske kliima, siis on Corcovado matk ikka üks täitsa mõnus pingutus. Lisaks on matk looduse mõttes kindlasti väga huvitav inimesele, kes vihmametsa varem sattunud pole, sest igal sammul võib näha erinevaid Euroopa metsades mitteeksisteerivaid eksootilisi taime- ning loomaliike. Huvitava faktina oleks hea ära märkida, et Rio mägede jalamitel kasvav vihmametsa näol on tegemist maailma suurima linnas kasvava metsaga ning ta erineb Amazonases kasvavast ekvatoriaalsest vihmametsast. Brasiilia rannikualadel ja Rios kasvavat metsa kutsutakse Mata Atlanticaks ehk tõlkes Atlandi metsaks. See hõlmab endas lisaks vihmametsale ka savanne ja mangroovmetsasid, kuid kahjuks on läinud nii, et algselt üle miljoni ruutkilomeetri suurusel maa-alal laiunud metsast on ulatusliku metsaraie tulemusel tänapäevaks järel vaid 7%.
Kuigi matk on kindlasti maiuspala loodushuvilistele, siis suurt rõõmu võivad tunda ka fotograafia- ning instagrammisõbrad. Juba matka alguspunkt Parque Lage oma 20. sajandi alguses ehitatud villaga pakub ahvatlevaid kaadreid. Lausa nii ahvatlevaid, et inimesed võtsid villa hoovis asuva türkiissinise veega basseini juures pildi tegemisteks järjekorda. Minu arvates saab parimad pildid teha siiski üleval Corcovado tipus asuva Lunastaja Kristuse kuju juures. Sealt avaneb põhimõtteliselt 360 kraadine vaade kogu Riole ning selgelt on näha näiteks Suhkrupeamägi, Botafogo ja Guanabara lahed, „vana sõber” Dois Irmaos, Copacabana ja Ipanema rannad. Veidi eemal keskusest eemal paistab isegi Brasiilia vutipühamu Maracana. Kui matkata ei jõua või ei soovi, siis saab üles minna ka mägirongi ja minibussi abil. Enamus rahvast täpselt seda võimalust kasutabki, sest kui matkarajal sai peale meie kohatud veel mõnda üksikut hingelist, siis Kristuse kuju ümbrus oli rahvast pilgeni täis. Kuigi kohati läks olemine kaunis kitsaks, siis meid see ei häirinud. Ilus koht ja unikaalne vaade tõmbavadki ligi palju inimesi.
Meie viimane matk oli kuulsa Suhkrupeamäe juures. Justnimelt juures, sest Suhkrupeamäe enda tippu saaks ainult mööda kaljuseina üles ronides ja kuigi see on võimalik, siis meil selleks tol hetkel vastavaid oskuseid ega vahendeid ei olnud. Seetõttu matkasime hoopis Suhkrupeamäe kõrval asuva Morro da Urca tippu. Tegelikult on raske seda matka isegi matkaks nimetada, sest ta kestab maksimaalselt 30 minutit ning rada on väga lihtne — kuigi seda oleks parem läbida jooksutossudes, saab hakkama ka plätudes. Otse loomulikult saab ka Morro da Urcasse tõstukiga ja väga palju ka seda võimalust kasutavad. Kuigi ka Morro da Urcas kostitab külalist ilusa vaatega Riole, siis mõistlik oleks sealt ikkagi tõstukiga edasi Suhkrupeamäe otsa sõita. Sealt avanev vaade on jällegi täiesti fenomenaalne, sest linn on mäele nii lähedal. Eriti hea on mäe tipust vaadelda Copacabana randa, Botafogo lahte ning selgesti on näha ka kaugel eemal Corcovado tipus asuva Lunastaja Kristuse kuju. Kõige parem aeg Suhkrupeamäe külastamiseks on päikeseloojangu ajal, sest sumedates toonides ning oranžiks tõmbunud taevaga Rio on üks väga eriline vaatepilt.
Lõpetuseks veidi ka Rio erinevates randadest, mida on Rios kümneid eri pikkuses ja laiuses. Mõned neist nagu Botafogo on küll ilusa vaatega, aga ei ole vee reostatuse tõttu üldse ujutavad. Kuulsaim randadest on kahtlemata aga 4,5km pikkune ja paljude tippjalgpallurite kasvulava Copacabana, mis on võõrustanud mitmeid rannajalgpalli maailmameistrivõistlusi, 2016. aasta olümpiamänge ja kus toimub iga-aastaselt 2 miljoni inimese osavõtul ka üks maailma suurimaid uusaastapidusid. Copacabana on kindlasti ilus — mõnus valge liiv, vaade Suhkrupeamäele —, aga samas ka ülerahvastatud ning mitte kõige puhtama veega ja vähemalt minu jaoks ei ole tegu Rio parima rannaga. Mulle jättis hoopis parema mulje Ipanema koos temaga külgnevate Arpoadori ja Lebloniga. Minu arvamus on kindlasti kallutatud, sest kuna meie majutus oli Ipanema linnaosas, veetsin ma Ipanemal Copacabanast palju rohkem aega. Ma käisin sealsel promenaadil hommikuti jooksmas ja õhtuse päikeseloojangu ajal ujumas. Rannas oli selline mõnus sportlik, aga samas väga rahulik atmosfäär. Lisaks jooksmisele sõideti promenaadil palju jalgratta ja rulluiskudega ning terve promenaadi ulatuses võis leida street workout punkte koos lõuatõmbetorudega. Rannas mängiti jalkat, võrku ja Eestiski aina populaarsemat footvolley’t, mis on sisuliselt rannavõrkpall, aga käte asemel mängitakse peamiselt jalgade, rinna ja peaga. Loomulikult käidi ka ookeanis end jahutamas, aga kuna lained olid hiiglaslikud, siis sobisid need tingimused ujumise asemel hoopis palju paremini surfamiseks.
Tunnistan, et samasugused sportimisvõimalused on olemas ka Copacabanal, aga Ipanema on veidi väiksem, vähema rahvaga ja seetõttu ka kuidagi rahulikum ja hubasem. Mulle isiklikult tundus Ipanema ka puhtama liiva ja veega. Turvalisuse koha pealt ei tahaks ma hinnangut anda, sest meie tundsime end turvaliselt mõlemas rannas, aga kui netis eeltööd teha, siis torkab silma arvamus, et Ipanema on Copacabanast ka turvalisem. Ja lõpetuseks on Ipanema minu arust Copacabanast ka lihtsalt ilusam. Sinine ookean, lained, valge liiv ja palmid Dois Irmaose mäe taustal on täielik puhkus su silmadele. Ipanemat on hea külastada terve päeva jooksul, aga parim aeg on minu meelest ikkagi õhtul, kui päike on juba madalamal, varjud pikemad, liiva kohal heljub veeaur ning päikeseloojangu kuma annab tervele rannale veidi roosakas oranžikas tooni. Selline vaatepilt on juba niisama päris lummav, aga veel erilisemaks tegi Ipanema kogu sealne melu. Terve rand justkui sumises mõnusalt, taustaks kerge sambamuusika ja lainete mühin. Maailmas ja mujal Brasiiilias on kindlasti ilusamaid randasid, aga Ipanema vibe on ikka midagi erilist. See on teine maailm.
Vaata galeriid:
LÕPP.
