MATKAJUTUD | See oli selle reisi jooksul viimane kord, kui ma oma sõpra nägin...
Põnevad Makedoonia ja Albaania matkajutud jätkuvad — seekord lähevad asjad päris ohtlikuks!
ALBAANIA
Kolmas ja neljas matk Albaania alpides
Tiranast siirdusime edasi Shkoderisse, kus pidime pärast noortehostelis veedetud ööd sõitma edasi mägede vahele peidetud väikesesse külla nimega Theth. Seal oli meil plaanis teha kaks matka, millest pidid saama meie reisi kõrghetked. Kuna olime varem netist lugenud, et teekond Thethi võtab aega umbes 3 tundi, sest osa sellest kulgeb kitsal asfaldita ning piiretata mägiteel, kus autorattaid lahutab kuristikust vähem kui meeter, siis tundus mõistlikum jätta auto Shkoderisse ning Thethi liikuda hosteli poolt organiseeritud minibussiga. Seal saime kergelt jutu peale poolakas Robertiga, kes oli samuti suur matkahuviline ning tundus muidu ka väga vahva sell. Seetõttu otsustasimegi lõpuks Thethi kohale jõudes, et kutsume Roberti meie esimesele matkale kaasa.
Matk oli „Blue Eye” ehk siniseks silmaks kutsutava veekogu juurde. Nimi on üsna tabav, sest veekogu on väike ning imeilusa sinise ning puhta veega. Matk sinise silma juurde ja tagasi kulgeb põhiliselt mööda orgu ning võtab teoorias koos Thethi lähedal asuva kose külastamisega aega 5 tundi ning pikkust on tal umbes 20 km. Reaalsuses võib kuluda mõned tunnid ja kilomeetrid rohkem, sest rajad pole kõige paremini märgistatud ja kuigi täiesti ära eksida on raske, on üsna kerge õigest teeotsast mööda panna. Nii juhtus järjekordselt ka meil, aga õnneks me oleme veel noored ning suudame oma vähese mõistuse tugeva füüsisega kompenseerida. Matka eredaimaks hetkeks oli sinises silmas jääkülma vette hüppamise kõrval ühe kohaliku vana naise kodus isetehtud rakia joomine. Rakia on terves Balkanis populaarne viinamarjadest, puuviljadest või marjadest tehtud brändilaadne jook, mis tõmbab juues kere mõnusalt soojaks. Meile anti „pealejoogiks” tavalist värsket kurki, mis sobis maitseleevenduseks täitsa hästi. Tasuta lõunaid pole aga olemas ning kolmele turistile autentse elamuse pakkumise eest nõudis vanadaam lõpuks ka raha. Meil ei olnud kahju talle maksta ning ostsime talt veel 5 euro eest pudeli rakiat kaasa. Lõpuks tuli muidugi välja, et see oli veega lahjendatud ehk vanadaam tõmbas meil veidi naha üle kõrvade. No juhtub, pole hullu.
Öö veetsime Thethis külalistemajas nimega Shpella, mis peaks albaania keeles tähendama koobast. Külalistemaja oli väga lihtne — minu ja Janno tuba oli näiteks nii väike, et ma ei mahtunud sinna püsti seisma ning me magasime madratsitel, aga samas oli kõik vajalik nagu dušš ja WC olemas. Nuriseda ei olnud meil küll mitte millegi üle ning eraldi tõstaksin veel esile kõigile külalistemaja klientidele korraldatud ühist traditsioonilist albaania õhtusööki. See maksis 8 eurot ning toitu jätkus nii palju, et minusugused õgardid võisid end muretult lõhki süüa. Albaania mõistes on õhtusöögi eest 8 eurot muidugi ilmselge liialdus, aga Thethi erilist asukohta mägede vahel arvesse võttes oli tegu õiglase hinnaga. Kuna järgmisel päeval oli meil plaanis matkata külla nimega Valbona, otsustasime Shpella omanikult matka kohta veidi nõu küsida. Theth-Valbona matka loetakse küll Albaania ilusaimaks, aga samas üsnagi kergeks matkaks, mis ei pruugi kolmele veidi segasele matkahuvilisele piisavalt pinget pakkuda. Seega soovisime teada, kas midagi raskemat poleks võimalik teha. Omanik tuli lahkelt meie soovile vastu ning tutvustas meile ühte palju pikemat ning tehniliselt raskemat matkarada. Ainuke probleem oli selles, et rada ei olnud enam ühest hetkest märgistatud. Seda informatsiooni kuuldes hakkas mu peas väike häirekell lööma, aga kuna Janno ja Robert olid uuest matkaideest väga vaimustunud, mõtlesin ma, et mis seal ikka, teeme ära.
Võin juba ette öelda, et meie otsus oli suur viga ning oleks võinud väga traagiliselt lõppeda. Esiteks ei olnud me piisavalt hästi varustatud — minul ja Jannol oli küll piisavalt toitu ja vett kaasa võetud, aga nagu hiljem selgus, siis Robertil oli kaasas vaid 0,5 liitrit vett. Teiseks, meil polnud korralike matkasaapaid. Me olime siiamaani jooksutossuga hakkama saanud ning mõtlesime, et küll saame ka edaspidi. Kolmandaks, tundmata kohalikke olusid oli kõige suurem lollus minna matkama märgistamata rajale. Matk algas muidu väga hästi ning tempokalt. Olles külalistemajas hommikusöögist kõhud korralikult täis söönud, oli meil kõigil energiat ja tahtmist mitme mehe jagu. Kruvisime tempo üles ning umbes tunni ja poolega olime kohas, kus meie arvates ning Shpella omaniku sõnul pidi keerama märgistamata raja peale.
Kui selle matka tegemine oli üleüldiselt üks suur viga, siis pöördekohas tegime oma teise suurema vea. Me mitte ei jätkanud matkamist märgistamata rajal, vaid me läksime välja üldse igasuguselt rajalt ning hakkasime lihtsalt kaardi järgi mööda mäe külge üles ronima. Tõus oli väga järsk, aga tol hetkel veel mitte kuigi ohtlik, sest me olime madalal. Mõtlesime, et oleme õigel teel ning jätkasime entusiastlikult ülespoole rühkimist. Pärast mõnetunnist matka olime lõpuks ületanud metsapiiri ning jõudnud päris lähedale mäe tipule, mille me pidime ületama, et Valbona oruni jõuda. Sinnamaani oli läinud veel kõik üsna sujuvalt — olime heas tujus ning oli aega ka ümbritsevat võimast loodust nautida. Aga varsti lõppes meie õnn, sest edasi minemine oleks eeldanud korralikku kaljuronimist ning kukkumise korral oleks langus olnud mitusada meetrit.
Meie esimene tagasilöök tõmbas veidi meie innukust alla, aga proovisime olla positiivsed ning mäe ületuseks teise koha leida. Nägime eemal mäekuru, mille arvasime õige olevat ning võtsime suuna selle poole. Ühel hetkel oli meil vaja ületada üks kitsas mäelõhe, mille põhjas haigutas kuristik. Janno ja Robert otsustasid liikuda lõhe ületamiseks ülespoole, aga kuna nõlv läks juba väga järsuks ning matkamisest oli juba mõnda aega tagasi saanud ilma varustuseta mägironimine, siis ma üritasin üle lõhe saada ilma ülespoole liikumata. Lõpuks see mul tänu ühele üsna ohutule kohale õnnestuski. Kahjuks ei saanud Janno ja Robert enam alla tagasi ning minuni jõudmiseks oli neil vaja liikuda edasi mööda kaljuseina. Eksimisruumi ei olnud, sest kukkumine oleks olnud paarikümnemeetrine. Robert suutis eluga riskides seinast jagu saada ning minuni jõuda, aga Janno otsustas elu mitte ohtu seada ning leppisime kokku, et ta üritab üleval pool võimaluse korral uuesti. Hiljem pidime mäekuru juures kokku saama. Kahjuks oli see selle reisi jooksul viimane kord, kui ma oma sõpra nägin. Kuna ta ei suutnud mäelõhe ületada, siis ta hakkas laskuma ning hetkeks, kui ma talle helistasin oli ta juba nii kaugel all, et otsustas Thethi tagasi minna. Meie Robertiga üritasime matka lõpuni teha ning lootsime, et Janno suudab õhtul mingi transpordivahendiga Valbonasse jõuda.
Vaata galeriid:
Matkajutud jätkuvad homme!
