Kuna teise päeva matk oli lühem kui esimesel, siis saime rohkem aega kulutada Kotori enda avastamiseks. Nagu juba varem öeldud, siis Kotori linnapilti ilmestasid mitmed mahajäetud ehitised, hulkuvad kassid, palju väsinud ilmega maju ning ohtralt maha visatud prügi. Kui prügi välja arvata, siis kogu see kombo ei olnud tegelikult üldse ebameeldiv, vaid tekitas just nimelt selle õige Balkani tunde. Kõik oli väga autentne. Me käisime näiteks ujumas kohas, mis jäi Kotori vanalinnast täpselt lahe vastaskaldale, tegelikult juba teise asumisse nimega Muo. Seal oli peale meie veel ainult kaks kohalikku väikest last oma vanaemaga. See koht võlus mind oma vaikusega. Oli tunne, nagu oleks kusagil väikeses külas, ja tehniliselt olimegi, aga samas oli Kotori turistidest kubisenud vanalinn ainult 30 minutlise jalutuskäigu kaugusel. Sellises kohas ujumine oli täielik nauding.

Vanalinn oli ülejäänud Kotorist väga erinev: puhas, kitsaste armsate tänavatega ja korda tehtud majadega. Üldmulje oli väga hea, aga paarist tunnist piisab, et vanalinnale korralik tiir peale teha. Turiste oli seal palju, aga siiski vähem kui Dubrovnikus ning ei olnud ka tunnet, et oleksin viibinud kusagil teemapargis. Samuti ei olnud hinnad veel väga kõrgele tõusnud ning toit oli isegi vanalinnas suhteliselt odav. Näiteks leidsime me ühe pitsarestorani, kus suur tükk pitsat maksis kaks eurot. Kahest lõigust piisas, et kõht täis oleks. Pitsa oli supermaitsev, kuid päris Balkani toit see muidugi ei ole. Selleks on enamasti lihal baseeruvad kohalikud Balkani road nagu cevapi (grillitud hakklihavorst) ja pljeskavica (serbia burgerikotlett), aga ka lihtsalt grillitud looma-, sea- või lambaliha. Meil oli plaanis vähemalt ühel õhtul end lihast sõna otses mõttes lõhki süüa ning selleks valisime välja ühe lihtsa liharestorani vanalinnast veidi väljas. Tellisime mõlemad endale suured lihataldrikud, kus oli grillitud sealiha, loomaliha, kanaliha varras ja cevapid, kokku umbes 600g liha, lisaks veel 2 grillitud paprikat ning see kõik maksis vaid 9 eurot. Hinna ja kvantiteedi suhe oli igal juhul väga aus. Viga polnud ka hinna ja kvaliteedi suhtel, sest liha oli värske ja väga maitsev. Ma olen väga hea isuga ja võin meeletult palju süüa, aga oma portsjonit ma lõpetada ei jõudnudki. Ka minu maol on piirid ja ma lasin viimased lihatükid kaasa pakkida. Alex sõi nagu normaalne inimene ehk sai umbes poole portsjoniga hakkama ning temal oli ka järgmise päeva lõunasöök olemas. Kuigi me liialdasime veidi kogustega ning tänu sellele ei olnud pärast sööki kõige mõnusam tunne, oli kogemus selles tagasihoidlikus liharestoranis täpselt see, mida me ootasime.

Võib tekkida loogiline küsimus, et miks Montenegros hinnad eurodes on, nad ei kuulu ju Euroopa Liitu ning ammugi mitte eurotsooni. Kas neil oma raha ei olegi? Vastus on, et ei ole jah, sest 2006. aastal iseseisvudes otsustati ühepoolselt, et võetakse kasutusele euro. Põhjus on ajalooline. Nimelt võeti Montenegros juba 1999. aastal, kui nad veel Jugoslaavia koosseisu kuulusid, dinaariga paralleelselt kasutusele Saksa mark, sest Jugoslaavia majanduslik seisund oli Kosovo sõja tõttu nii ebastabiilne ja see mõjutas ka valuutat. 2001. aastal loobuti dinaarist täielikult ja kui Saksamaal kadus 2002. aastal mark käibelt ära ja võeti vastu euro, siis loogilise sammuna võttis euro kasutusele ka Montenegro. Hoolimata sellest, et nad kuulusid endiselt Jugoslaavia koosseisu. Ehk tegelikult ei ole euro Montenegros mingisugune uus nähtus. Kõik see tähendab muidugi seda, et Montenegro keskpangal ei ole endal õigus raha juurde trükkida ning kõik Montenegros käibel olevad eurod on välismaa päritolu.

Kolmandal päeval rentisime auto ning võtsime Kotorist suuna Lovceni mäele. 1796m kõrgune mägi on Montenegro sümbol ning tal on montenegrolaste rahvusliku identiteedi tekkes mängida väga oluline roll. Mäe külje alt väiksest Njegosi külast pärineb Montenegrot 1696-1918 aastatel valitsenud Petrovicide dünastia ning mäe lähedal asub Montenego endine pealinn Cetinje. Mäe tipule saab autoga väga lähedale, aga täitsa tippu jõudmiseks tuleb veidi jalutada. Selleks on parklast rajatud tippu trepiga tunnel. Kellel aega rohkem, saab üles tippu matkata ka Kotorist, aga sellisele matkale kuluks vähemalt päev kui mitte rohkem. Mäe tipust leiab lisaks kaugustesse ulatuvale ilusale vaatele ka Montenegro vürstliku piiskopkonna valitseja Pjotr II Petrovic Njegos’i mausoleumi, kelle eestvedamisel astuti suuri samme Montenegro ilmalikustamiseks. See saavutati lõpuks 1852. aastal Danilo I valitsusajal, mil Montenegrost sai vürstiriik. 1878. aastal toimunud Berliini konverentsil tunnustasid ka Euroopa suurjõud de facto Montenegro iseseisvust ning 1910 sai Montenegrost kuningriik. Kuna Montenegro liitus 1918. aastal lõunaslaavlaste kuningriigi Jugoslaaviaga ning saavutas uuesti täieliku iseseisvuse alles 2006. aastal, siis võib jääda ekslik mulje Montenegrost kui uuest riiklikust moodustisest Euroopas. Tegelikkuses on riigil pikk ajalugu ning Lovceni mägi on selles väga olulisel kohal.

Jätkub…