28.12.2017, 19:00

EHTSA BALKANI OTSINGUIL | Prügi, metsatulekahjud ja fantoomkülad

1. osa

Markus Holst

Sõber Alex ning taamal metsatulekahjust tekkinud suits, mis mattis Kotori lahe enda alla

FOTO: Foto: erakogu

Markus ja Alex käisid ehtsat Balkanit otsimas ja leidsid ka! Reisijuht avaldab Markuse kirja pandud reisikirja viies osas — head lugemist!

2017. talvel otsustasin oma prantslasest sõbra Alexandre’iga, et lähme suvel nädalaks Balkanit avastama. Varasemalt olin käinud juba Sloveenias ja Horvaatias ning jäin kogemusega väga rahule, aga kuna mõlema puhul on tegu Euroopa Liidu liikmesriikidega, siis neis on raske leida seda „ehtsat“ Balkanit. Meie jaoks oli see segu kaootilisest liiklusest, odavatest hindadest, veidi lagunenud majadest, hulkuvatest koertest, sõbralikest inimestest, ilusast loodusest ja maitsvast toidust. „Õige“ Balkan asus meie jaoks väljaspool Euroopa Liidu piire, norme ja reegleid ning meie lootsime selle eest leida Montenegrost ja Bosniast.

Kuna Easyjet lendas Baselist ainult Horvaatiasse, siis esimeseks sihtkohaks oli meil hoopis Montenegro piirist 50 km kaugusele jääv Dubrovnik. Oli selgemast selgem, et „tõelist“ Balkanit me turistide poolt ummistatud Dubrovnikust ei leia, aga otsustasime linna ikkagi külastada. Põhjuseks oli soov ära näha UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv ning tänu Game of Thrones’ile maailmakuulsuse saavutanud vanalinn. Tegelikult on isegi veidi kahju kutsuda seda Aadria mere pärlit ühe ameerika sarja järgi, sest Dubrovniku vanalinna näol on tegemist arhitektuurilise kunstiteosega. Linn oli ju populaarne puhkusesihtkoht juba enne seda, kui seal otsustati sarja filmivõtteid tegema hakata, aga tänu USA teleseriaalile külastab linna aastas 60 000 turisti rohkem ning praegu võib öelda, et linnast on saanud oma kuulsuse ohver. Suur hulk turiste toob sisse küll rohkem raha, aga tänu neile on Dubrovnik kaotanud ka suure osa oma autentsusest. Hinnad söögikohtades on võrreldes ülejäänud Horvaatiaga ebaproportsionaalselt kõrged ning vanalinnas ringi jalutades võib jääda mulje, et viibite mingis ülerahvastatud renessaanssiaegses teemapargis, mille peamine eesmärk on panna turistid nii palju raha kulutama kui võimalik. Kindlasti ei saa öelda, et Dubrovnik oleks meile pettumuse valmistanud, sest me teadsime, et linn on turistide poolt ülerahvastatud, aga rohkem ma sinna tagasi ei läheks. Me jõudsime ära teha lühikese matka Srda mäele, kust avaneb imeilus vaade Dubrovniku vanalinnale ja tumesinisele Aadria merele, ning meres ujumas käia. Lisaks täitsin ma oma peamise eesmärgi ehk nägin ära vanalinna ja rohkem mulle vaja polnudki.

Meie tõelise Balkani otsingud hakkasid vilja kandma juba Dubrovnikust bussiga Kotori poole sõites, kui me Horvaatia Montenegro piiril kaks tundi ootama pidime. Meenusid ammused ajad enne Eesti Euroopa Liiduga liitumist, kui pidime jalgpallimeeskonnaga Lääne- Euroopasse sõites Poola-Saksa piiril mitmeid tunde ootama. Mu sõber Alex polnudki varem midagi sellist näinud. Teine pesueht Balkani kogemus tabas kahjuks või õnneks ainult Alexit, kes sai kümnesekundilise mobiilse interneti kasutamise eest kohe 60 eurose arve. Pärast seda hoidsin ma heaga oma näpud 4G’st eemal. Meie majutuskoha montenegrolasest omanik ütles selle loo peale, et Montenegro valitsuse peamine eesmärk ongi oma rahvast röövida, kuid rahvas ei lase endale pähe istuda ning röövib valitsust vastu. Kotoris veetsime kokku kolm ööd ning linna valisime oma sihtkohaks eelkõige tema asukoha tõttu imeilusas mägedest ümbritsetud lahes. Kahel esimesel päeval oli meil kavas mägedes matkata ning Kotorit avastada ja kolmandal päeval oli plaan autoga veidi kaugemaid paiku külastada.

Ehtne Balkan ilmutas meid kohe esimesel päeval majutuskohast vanalinna poole kõndides. Tee peale jäi palju vanu ja väsinud ilmega maju, millest mitmed olid täiesti maha jäetud, ning üks suur garaažidest ümbritsetud plats, kust võis leida hulgim vanu paadi- ja automootoreid, paar roostetanud ja katkist paati ning mõned räämas autokered. Lisaks sinna juurde igasugust muud kasutut träni, millega inimestel polnud ilmselt midagi paremat peale hakata, kui see sinna platsile hunnikusse korjata. Või ei mahtunud kõik sodi garaaži ära. Kümneminutilist teekonda kesklinna ilmestas veel tohutul hulgal maha visatud prügi ning hulkuvad kassid, keda võis kohata iga nurga peal.

Vanalinnast võtsime suuna kohe Kotori vana kindluse poole, kuhu viis mööda mäe külge sinka-vonka üles minev munakivist tee. Kui Dubrovnikus oli palju turiste, siis ega Kotor väga palju maha ei jäänud, sest kuni kindluseni oli matkarada üsna ülerahvastatud ning tihti ei olnud ruumi aeglasemalt kõndijatest möödagi minna. Kindlusest avanes Kotorile ja samanimelisele lahele piltilus vaade ja see oli ka põhjus, miks nii paljud inimesed selle teekonna ette olid võtnud. Meie eesmärk oli aga kindluse juurest veel kõrgemale edasi liikuda, sest tänu eeltööle Google Mapsis teadsin, et sealt avaneb lahele veel parem vaade.

Teekond kõrgemale mäe otsa toimus ka palju vaiksemas ja rahulikumas keskkonnas, sest enamus turistidest piirdus kindluseni ronimisega. Mida kaugemale me kindlusest liikusime, seda vähemaks jäi inimesi ning varsti ei kohanud me enam hingelistki. Matk „tippu“ ei olnud kuigi raske ja võttis aega umbes poolteist tundi ning sealt avanev vaade Kotorile ja lahele on väärt postkaardile panemist. Kuigi me jätkasime veel paari tunni jooksul üles poole kõndimist ja jõudsime lõpuks üle 1000m kõrgusele merepinnast, jäi see vaade meie matka tipphetkeks, sest vahepeal Luštica poolsaarel alanud metsatulekahju tõttu oli mäed ja laht paksu suitsu sisse mattunud. Laskudes polnud näiteks enam postkaardi vaatega kohas lahte nähagi. Hiljem saime teada, et olukord oli väga tõsine ning muutus aina hullemaks. Tuli levis iga päevaga aina edasi ning rannikulinn Tivati ümbrusest hakati juba inimesi evakueerima. Järgmisel päeval teisele poole Kotori lahte matkates ning 19. sajandi mahajäetud sõjaväe punkrit külastades nägime, kuidas tuletõrjelennukitega üritati erinevaid koldeid kustutada. Lõpuks tuli kustutustöödele appi ka NATO, aga meie Kotoris veedetud aja jooksul põlengule lõppu teha ei suudetudki.

Mõlema päeva matkal ning tegelikult kogu meie Montenegros veedetud kolme päeva jooksul kriipis teravalt silma loodusesse maha visatud prügi. Tegemist ei olnud ainult plastpudelite või krõpsupakkidega, vaid loodusesse olid visatud kõik asjad, mis enam otstarvet ei leidnud. Palju hakkas näiteks silma võssa visatud auto- ja traktorirehve. Ühest mägitee äärsest võsast leidsime suure roostes paadi, kuigi jõeni oli sellest kohast tükk maad minna. Mul on raske aru saada inimestest, kes loodust niimoodi reostavad, aga kahjuks tundub Montenegros olevat selline käitumine pigem normiks. Teine huvitav asi, mis matkadel ning Kotoris silma hakkas, olid kunagi alustatud, aga ilmselt rahalistel põhjustel lõpetamata jäänud ehitised. Kotoris oli neid mitmeid ning vahest kõige illustratiivsema näitena saaks tuua kohaliku jalgpallistaadioni kõrval asuva spordihalli. Kohalikud on hakanud asja igal juhul juba huumoriga võtma, sest halli kõrval oleval tööde lõpptähtaega märkival sildil oli aasta 2020 muudetud aastaks 3020. Teine näide on tuua esimeselt matkalt, kui ühel hetkel arvasime end asuvat ühes mägikülas. Asja lähemalt vaatama minnes selgus, et tegu oli hoopis fantoomkülaga, kus ei elanud ainsatki inimest ja ei saanudki elada, sest enamus majad olid kas pooleli või oli valmis vaid välimine tellistest osa. „Mägiküla“ oli järjekordne märk sellest tõelisest Balkanist: tõenäoliselt oli arendajal tulnud mõte looduskaunisse kohta mõnikümmend maja ehitada, aga siis said rahad otsa ning ehitus jäi pooleli. Nüüd need pooleliolevad majad siis seisavad ja ootavad, et keegi neid edasi ehitaks.

Jätkub...

Kommenteeri Loe kommentaare