Šveits on mitmes mõttes fenomenaalne. Kesk-Euroopas keset Alpe asuval riigil pole ligipääsu merele ega rikkust toovat maavara, aga ometi on tegu ühe rikkaima maaga. Eestist väiksem riik on suutnud end maailmale hästi müüa, Šveitsiga seostuvaid firmamärke ja klišeesid on ju hulgim. Šveitsi pangad, mäed, Matterhorni mäetipp, šokolaad, juust, taskunoad, kellad, Roger Federer, kõrged hinnad (ja veel kõrgemad palgad) ja neli riigikeelt käivad kokku nagu Saaremaa ja tuulik.
Šveitsi neli ametlikku keelt – saksa (64% elanike emakeel), prantsuse (23%), itaalia (8%) ja romanši (0,6%) – määravad suuresti neid rääkivate inimeste mentaliteedi ja kultuurilise eripära. Romanši keele osakaal on niivõrd väike, et Šveitsi võib laias laastus jagada kolmeks suuremaks keeleregiooniks. 

Prantsuse ja saksa keelt rääkivate inimeste mentaliteet on täiesti erinev. Saksa osas käib elu nagu kellavärk ja igal pool valitseb kord. Tänavad läigivad, rongid hilinevad harva ja kui, siis ainult mõned minutid, elu on hästi planeeritud ja üsna raamidesse surutud. Juhusele jäetakse vähe ruumi. Prantsuse piirkonna inimesed võtavad elu vabamalt. Seal ei valitse küll korralagedus, aga kõik võtab rohkem aega, tänavad ei ole nii puhtad ja rongid hilinevad tihedamini.

Mentaliteedi erinevus tulevat kõige paremini välja Šveitsi armees.

Edasi lugemiseks:
1.99 Üksikartikkel ühe kliki mobiilimaksega