BRASIILIA REISIPÄEVIK | Tunnen kaasa sellele naisterahvale, kes lennukis mu kõrval istus

Sille-Kadri Simer on stand-up koomik ja taskuhäälingu Tissident üks saatejuhtidest. Tema naljad on inspireeritud elust enesest ja mitmed seiklused pärinevad reisidelt, kus ta üritab kohalikega leida sama keelt. 2022. aastal otsustas Sille-Kadri minna Brasiiliasse sõbrannale külla, kuid avastas, et pandeemia ajal reisimine ei möödu ilma üllatusteta. Täna saad lugeda esimest osa tema Brasiilia seiklustest.

Väljakutsed pandeemia ajal

Soovisin uut aastat alustada reisides ja plaan oli peale aastavahetust lennata Brasiiliasse külla oma sõbrannale, kes on pärit Rio de Janeirost. Otsustasin, et kõige mugavam on lennata Helsingist, kus ma saaksin ühe öö veeta oma tuttavate juures ja järgmisel hommikul startida varakult. Laeva pealt maha tulles sain teada, et mu Soome sõpradel on koroona ja nende juurde ei ole võimalik ööseks minna. Läksin linna peale aega parajaks tegema ja otsima kohta, kus süüa õhtust. Selgus, et pandeemia tõttu on Helsingis kõik söögikohad kinni alates kella kaheksast. Ma jõudsin laeva pealt maha veerand tundi enne seda. Õnneks olid lennujaamas söögikohad veel avatud ja sain kehakinnitust sealt. Mul oli vaja umbes 8 tundi parajaks teha, mis oli väljakutse, sest lennujaamas on igav ning maskikandmine kohustuslik. Kuigi mul ei ole maskide vastu midagi, siis sellega magamist avalikus kohas ei soovita. Samas oli tore, et läbi une tilkus sülg maski sisse ja mitte särgi peale.

Väljakutsed pandeemia ajal reisides: tuleb täita erinevaid ankeete riiki sisenemiseks, teha koroonatest, pikalt oodata check-in’i järjekorras. Väljakutsed talvel reisides: lennukid hilinevad. Helsingis sadas öösel jäävihma ja lennurada oli liiga libe õhkutõusmiseks. Mul oli vaja jõuda Pariisis järgmise lennu peale, mis läks otse Brasiiliasse. Pärast maandumist jooksin otsejoones järgmisesse väravasse, et mitte jääda maha. Ma jõudsin lennuki peale viimaste hulgas higisena ja umbes 12 tunni pärast olin Rio de Janeiros. Tunnen kaasa sellele naisterahvale, kes lennukis mu kõrval istus, sest ma olin kokku 34 tundi reisinud ja pesemata.

Lennujaamast sõitsin koos sõbrannaga tema koju ja olin äärmiselt õnnelik, et olin jõudnud enda unistuste riiki!

Sille-Kadri saabumas Rio de Janeiro lennujaama pärast 34 tundi reisimist. Foto: erakogu

Eu não falo português

Mu sõbranna kodu on tunni aja kaugusel Riost, linnas nimega Maricà. Brasiillaste jaoks on tegemist maakohaga. Suuruselt on see umbes nagu Tartu ja elanike on siin üle 160 000. Inimesed on meeldivad, sõbralikud ja avatud, kuigi nad ei saa minust aru, sest ma ei räägi portugali keelt. Inglise keelega on keeruline hakkama saada, aga mitte võimatu. Mõnel pool inimesed rääkisid kõvema häälega ja mu sõbranna pidi neile selgitama, et ma ei ole kurt — lihtsalt välismaalane. Google Translate on mu parim sõber kohe kindlasti.

Ilm oli esimesed päevad äärmiselt muutlik: tuuline, pilvine, tugevad vihmahood. Kuigi päikest eriti ei näinud, siis see ei takistanud mul saada nahale põletusi. Kohalikud hoiatasid, et isegi pilvise ilma korral pean määrima ennast kaitsekreemiga. Ma pööritasin silmi, kuid pärast teist korda, kui selg oli punane, siis hakkasin seda tegema. Brasiillased vihma korral välja ei lähe: nad tühistavad kõik plaanid ja ei ole nõus isegi siseruumides kohtuma. Miks see on nii, ei osanud keegi mulle selgitada. Lihtsalt nii on — kui õues sajab vihma, nemad kodust välja ei liigu.

Vaade Maricà kodust. Foto: erakogu

Ma kohtusin erinevate perekondadega ja mind võeti igal pool soojalt vastu. Ühe öö veetsin suurema seltskonnaga, kus oli koos mitu perekonda. Mulle anti parim magamiskoht majas, mis oli tavaline voodi ja haises konide järgi, sest elanikud suitsetasid siseruumides. Imestasin, et isegi süüa tehes oli sigarett hambus. Sõbranna ütles, et see on rohkem maakoha teema ja linnas inimesed toas ei suitseta üldiselt. Sõltumata elukohast oli üks asi kindel: brasiillased armastavad alkoholi. Peamiselt juuakse õlut ja kohaliku piiritusjooki cachaçat, mida kasutatakse kokteilides. Ma proovisin banaanimaitselist cachaçat, mida pakuti niisama pitsiklaasist. Jook oli imeline, aga hommikune peavalu andis märku, et see oli kangem kui võiks maitsest eeldada.

Aias laime korjamas. Foto: erakogu

Imetlen kohalike kodusid, sest enamikel majadel on oma aed, bassein ja erinevad puud ning taimed. Sain esimest korda elus korjata laime, mangosid ja avokaadosid kellegi hoovist. Kuigi maakohtades nii palju action’it ei toimu kui linnas, siis Maricàl on oma sarmikus. Ühel ilusal pühapäeval külastasime põliselanike hõimu, kus tutvusin nende ajalooga, kultuuriga ja käsitööga. Meile valmistati hõimu traditsioonilisi toite ning nende lapsed demonstreerisid oma tantsu- ja lauluoskusi. Järgmisel päeval sattusin juhuslikult kohalike kauboide kogunemiskohta, kuhu nad tulevad hobustega ja sotsialiseeruvad teiste kauboidega õlut juues ja muusikat kuulates.

Põliselanike lapsed esinemas. Foto: erakogu

Kõige hirmsam asi Brasiilias

Ma olin viis päeva Brasiilias veetnud, kui üks kohalik küsis, kas nende riigis on miski valmistanud mulle ka kultuurišokki.

„Jah, teie liikluskultuur on hullumeelne.”

Selle peale hakkas ta naerma ja ütles, et peab minuga nõustuma. Tõepoolest on Brasiilia teedel liikumine nagu võidusõit ilma reegliteta: eiratakse kiirusepiiranguid, jalakäijad ületavad maanteed suvalistest kohadest, jalgratturid sõidavad vales suunas autodega koos. Imestasin, kuidas inimesed julgevad kõndida keset teed või mootorrattaga sõidu ajal kasutada telefoni.

Kõige hirmsam oli mototáxiga (mootorratta takso) sõitmine. Ma otsustasin võtta mototáxi pärast poeskäiku, sest tegemist oli lühikese otsaga. Taksojuht andis mulle kiivri ja poekoti paigutasin meie kahe vahele. Hoidsin hinge ja enda kiivrit kinni, kui juht otsustas 90-ne alas autodest mööda kihutada ja teed lõigata. Ühel hetkel avastasin, et sõidame maanteel veoauto ja bussi vahel. Kuigi juhid on üldiselt kogenud ja jõudsin elusalt tagasi majja, siis süda peksis veel mitu minutit rinnus. Sõit maksis umbes kaks eurot.

Tänavate seisukord on nii ja naa. Mõnes kohas on hooldatud teed, haljastus, eraldatud ratta- ja kõnnitee ning korralik märgistatus. Natukene maad eemal on suured augud keset sõiduteed, rattatee lõppeb suvalises kohas ära ja jalakäijatel ei olegi kusagil kõndida. Seega on olukord täpselt nagu Tallinnas.

Ilusa ilmaga sai käidud ka rannas ja ostsin endale kookospähkli, et kookosvett juua. Lained olid minu jaoks liiga suured, et ujuda, aga nautisin isegi pilvist ilma rannas, sest temperatuur oli üle 25 ja tegemist on siiski jaanuarikuuga. Nende jaoks talv, meie jaoks suvi.

Sõbranna palus pakkida väikse kohvri, sest Rio de Janeiro ootas meid järgmisel päeval uute seiklustega. Loomulikult otsustasime ka seal mototáxit proovida. Inimene ju harjub kõigega.

Esimene päev rannas. Foto: erakogu

JÄTKUB…