Mingem aga tagasi favela’sse. Enne rääkisin Cantagalost pigem positiivsetes toonides. Samas oleme ju kuulnud, et agulid on need kõige ohtlikumad kohad…

Tegelikult on favela’l ja favela’l vahe. Nendesse nii-öelda normaalsematesse lubatakse isegi turiste, seal on välismaalastele mõeldud majutusasutused ja politseijaoskond. Ka minu hosteli lähedal asub politseipunkt, sellest ma ööbimiskohta valides lähtusingi. Politsei lähedus võib muidugi hoopis enam probleeme tekitada, kui peaks toimuma kokkupõrge narkodiilerite ja võimukandjate vahel. Eesti meedias ei ületa tavaliselt uudiskünnist lood, kuidas Rio favela’de tulistamistes inimesed hukkuvad. Kahjuks juhtub seda üsna tihti – pealegi on sage ka see, kui täiesti juhuslikult saab kuuli mõni süütu mööduja.

Kuigi Cantagalo favela inimesed paistavad toredad ning mul ei teki kordagi tunnet, et peaksin kartma, hiilivad kahtlused siiski hinge. Olen maksnud üheteistkümne öö eest, aga kas ikka peaksin siia jääma…?

„Sa päriselt ka ei ole märganud, et meie trepil passivad püssidega mehed?“ küsib samas hostelis peatuv inglane. Tal endal on varrukast võtta lugu, kuidas saabus taksoga favela’sse ning hambuni relvastatud politseinikud pidasid tema auto kinni. Nad uurisid, keda taksist veab, kuhu ja miks. Inglane tunnistab, et see oli üks väga kõhe hetk. Politseinikud panid südamele, et agulis ei tasu sõita kinniste akendega autos – see tekitab kahtlusi.

Mis puutub inglasesse, siis õhtuks on ta asjad kokku pakkinud ja sellest hostelist lahkunud. Näen päevade jooksul paljusid, kes tulevad, kuid juba järgmisel päeval pagevad…

Püssiga meeste kohta lähen aga Miguelilt uurima. Viimane kehitab õlgu ja kinnitab, et mul ei ole põhjust muretseda. „Kui sa nende poole ei pöördu, siis ei tee ka nemad sinust välja,“ toonitab ta. Migueli sõnul ei salli favela reetureid, kõige parem on olla neutraalne. Mitte kalduda politsei ega diilerite poolele. Ta räägib mulle loo, mille kohta pole ma kindel, kas ikka tahtsin teada. „Ma olen näinud hukkamist pealt. Tegemist oli reeturiga, kes andis politseinikele infot narkodiilerite tegevuse kohta. Mehele ei antud armu ning ta tapeti kõigi silme all,“ jutustab Miguel. Aitäh, Miguel, nüüd tunnen end küll paremini!

Järgmine kord õue minnes astun peaaegu otsa ühele tüübile, kes istub meie kodutrepil. Vabandan ning märkan järsku, mis tal süles on. Automaatrelv. Kõrval on kilekott valge puruga. Püüan käituda võimalikult normaalselt ning eemaldun temast. Tüüp ei tee minust väljagi.

Teise trepi juures seisab noorhärra, kellel on revolver püksivärvli vahel. Toetab vastu seina ja flirdib tüdrukuga. Ei tea, kas selle neiu jaoks on atraktiivne mees, kellel on relv? Mina kardaksin sellist.
Umbes viiekümne meetri kaugusel näen püssidega patseerivaid politseinikke. Kuidas on see võimalik, et nad ei tea, et veidi eemal müüb keegi narkootikume ning on sealjuures relvastatud? Oh, Liina, ära ole naiivne! Muidugi nad teavad – aga favela’des on vaikivad kokkulepped. Üksteise tegemistesse püütakse mitte sekkuda, vahepeal asjad lihtsalt eskaleeruvad. Nagu näiteks järgmisel hommikul.

Kell on kuus ja Rios hakkab vaikselt valgeks minema. Hosteli elanikud ajab üles järsk heli: püssipaugud. Kuna mina armastan magades kasutada kõrvatroppe, siis pauke ei kuule. Julgemad lähevad terrassile, et toimuvat filmida. Kui ma hiljem ühte varahommikust videot ei näeks, siis arvaksin, et rahvas lihtsalt liialdab.

Kindel, et püssipaugud? Äkki lõhkesid autorehvid?

Cantagalo

Ei, näen oma silmaga videost, kuidas politseinikud jooksevad ja kedagi tulistavad.
Viimase tõuke lahkumiseks saan päev hiljem. Sellele on üheskoos minuga tunnistajaks Marko, kes saadab mind koduni, et visata pilk peale favela’le, kus elan. Minu hosteli juurde pääseb kahel moel – kas trepist (nagu ma esimesel korral saabusin) või siis veidi mäkke kõndides ja ringiga minnes.

Seda teed mööda veerevad tavaliselt sõidukid. Jõudes trepi juurde, näeme seal seismas politseinikku, automaat käes. Ta luurab nurga taga. Ootab.
„Oled seina lähemalt vaadanud? Kuuliauke täis ju,“ osutab Marko. Tõesti, tal on õigus. Ma polnud enne neid märganudki. See annab tunnistust, et keegi ikka aeg-ajalt kõmmutab. Miguel võib rääkida palju tahab, et kõik on ohutu. Fakt on, et siin tulistatakse. Ning mis siis, kui turist juhtub jääma kahe tule vahele?

Kuna me ei taha politseinikust mööda minna ja trepist üles kõndida, siis läheme ringiga. Ja ka sellel nurgal on relvastatud võimukandja varitsemas. Pole midagi teha ning peame temast ikka mööduma. 20 meetri kaugusel passib diiler, automaatrelv käes. Kõigil on näpud praktiliselt päästikul. Reaalselt, iga hetk läheb tulevahetuseks.

Seistes hosteli ukse ees, pakun Markole, et ta võib igaks juhuks natuke siin olla – kui ei julge kohe tagasi minna. „Ma lähen parem praegu, pärast võib olukord veel hullem olla,“ arvab ta.

Oma korterisse jõudes annab Marko mulle teada, et kui tema lahkus, tuli parasjagu kaks politseipatrulli juurde. „Olen igasugustes imekohtades käinud, aga sellist olukorda, kus lihtsalt automaadid hosteli ees, pole näinud. Kui hakkasin sealt tagasi kõndima, keset tulejoont, mõtlesin küll, et kui keegi neist vääratab, siis on kehv seis. Kahe tule vahelt kõndida, inimeste näpud automaadi päästikul, on küll üsna ulme,“ kirjutab ta.

Kuidas situatsioon laheneb, me ei teagi. Püssipauke tol õhtul ei kuule ning enne hommikut ma välja minna ei julge.

Hiljem naljatame, et hea, et mõlemad selle situatsiooni tunnistajateks olime, sest muidu meid ei usutaks. Arvataks, et nagunii mõtlesime pool lugu juurde.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid