„Täna on meiega liitunud külaline Äästist!" näitab Paul käega minu poole. Mul on piinlik ja ebamugav

Avaldame katkend Liina Metsküla raamatust "Jälle maailma peal ripakil". Selle katkendi tegevus toimub orkaanist räsitud Dominica saareriigis Kariibi meres.

Hotelli pidamine on see, mis Paulile leiva lauale toob. Vabal ajal, see tähendab pühapäeviti, on ta aga pastor. Nii teeb ta mulle pühapäeva hommikul põneva pakkumise: kas tahan tulla temaga kirikusse?

Loomulikult ei saa ma ära öelda.

Kui kõnnime kiriku poole, uurib Paul, kas ma olen usklik. Dominicalaste jaoks on usk tähtis, üle 60% inimestest peab end katoliiklasteks.

Raputan pead ja nendin, et eestlased on üks vähemreligioossemaid rahvaid maailmas.

„Nii et sa ei usugi jumalasse?" pärib Paul šokeeritud toonil.

Raputan pead, mispeale ta vaatab mind kui õnnetut eksinud tallekest, kes on elus kohutava vea teinud. Ma isegi natuke pahandan sellise suhtumise peale.

„Kas keegi on sinu eest kunagi palvetanud?" uurib mees edasi.

Olen nõutu. Mis mõttes?

„Võib-olla täna kirikus tabab sind valgustus ja sa mõistad kõike. Äkki viid just sina usu kodumaale," avaldab Paul lootust.

Kirik, kus Paul jutlusi peab, ei näe välja kui tavapärane pühakoda. Pauli sõnul on nad kolinud sellesse hoonesse ajutiselt, sest nende kirik sai orkaanis kahjustada. Samas seestpoolt näeb kirikuhakatis üsna esinduslik välja: altar on kaetud kuldse ja lilla riidega ning seal on rohkelt kunstlilli. Toolid on sätitud järjest nagu kooliaulas. Kuna väljas on üsna palav, seisavad nurkades ventilaatorid.

Jumalateenistus peaks algama kell kümme, aga kui meie sinna viis minutit pärast õiget aega jõuame, on kohal vaid üksikud inimesed. Missa algab veerandtunnise hilinemisega ja saalis on peale minu veel seitse huvilist.

Paul jutlust pidamas. Foto: Liina Metsküla

„Täna on meiega liitunud külaline Äästist¹!" rõõmustab Paul ning näitab käega minu poole. Kõik vaatavad minu suunas. Mul on piinlik ja ebamugav.

Tänane teema on mees ja naine ning nendevaheline suhe. Paul räägib pikalt ja rahulikult. Jumalat mainitakse seejuures üsna harva. Paul esitab kuulajatele küsimusi nagu oleks koolitund ja tema õpetaja tahvli ees. Ta uurib aeg-ajalt, kes mida arvab ja kas teatakse õiget vastust. Kui keegi ei tea, mida vastata, pole sellest midagi. Halba hinnet ei saa. Paul selgitab, kuidas asjad on.

Üks huvitav nüanss on see, et Paul heidab ka inimeste üle nalja.

„... jääb sama kiilaks nagu mina ja Larry," ütleb Paul järsku. Ah, misasja, mida? Ma olin juba vajunud letargiasse, sest asi on üsna igav minu jaoks. Aga kas Paul tegi just inimese kiilaspäisuse üle nalja?!

Larry tõstab käe ning talle antakse sõna. „Ma ei ole Larry, vaid Lorry," teatab mees. Ma ei saagi aru, kas Larry-Lorry jätkab nalja või sai pahaseks. Üleüldiselt ei mõista ma dominicalaste puhul, kas nad on humoorikad või ebaviisakad...

„Hea küll, Lorry, hea veel, et reka ei ole²!" paneb Paul puid alla. Ma ei saa jätkuvalt aru, kas Lorry on pahane või mitte. Selleks hetkeks viibib kirikus umbes 30 inimest (nendest paljud on lapsed) ning rahvas naerab nalja üle.

Siis hakatakse laulma. On solist, taustalaulja ning kaks kitarrimängijat. Paul läheb esimesse ritta oma kohale ja laulab rõõmsalt kaasa. „Ma olen nii elevil, sest lähen varsti taevasse," on vaid üks lauluridadest.

„Ma jumaldan teda. Tema nimi on imeline Jeesus, mu isand," lõõritavad inimesed. Sealjuures elavad mõned neist hoogsalt kaasa ja liigutavad õhus käsi, nagu oleksid rokk-kontserdil. Kuna sõnad jooksevad ekraanil nagu karaokebaaris, maigutan minagi suud.

Kui kaks laulu saavad läbi, hakkavad inimesed üksteist kallistama. Olen veidi kohmetunud, kuid emban kõiki, kes seda tahavad. „Et jumal sind õnnistaks!" ütlevad nad mulle. Vastan samade sõnadega. Ja saan isegi kingituse! Üks naisterahvas kingib mulle pastaka...

Pärast kallistamist ja annetuste kogumist (ulatan ka paar münti) tuleb Paul jälle rahva ette. Kui enne rääkis ta rahulikult, siis nüüd on see kardinaalselt muutunud. Tekib tunne, nagu oleks ta vahepeal mingit ainet tarvitanud. Tema kõne on kirglik... ma ütleksin isegi agressiivne.

„...jumal on see, kes uue võimaluse annab..."

„...elu eesmärk on jumalat teenida..."

Need on vaid mõned laused. Rahvas läheb kaasa ning karjub „jah", „aamen" või „halleluuja". Mul on järsku tunne nagu oleksin sattunud propagandaüritusele.

Tahaksin vaikselt jalga lasta, kuid välisuks on liiga kaugel. Kuna Paul on nii sõiduvees, kardan, et ta teeb minu pihta mingi häbistava kommentaari. Nii jäängi ürituse lõpuni... see kestab kokku kolm tundi. Valgustumist ma sel päeval ei koge, kuid saan kahtlemata rikastava kogemuse osaliseks.

Kui Paul mind järgmisel päeval tagasi lennujaama viib, ütleb ta mulle legendaarse lõpulause: „Olgu siis pealegi, kohtume taevas!"

1 Paul ütleb „Estonia" asemel „Astania", seega on „Äästi" meelevaldne tõlge, et illustreerida tema valesti ütlemist.

2 Sõnamäng: „lorry" tähendab inglise keeles veoautot.