Kui tšehhid milleski maailmatasemel on, pole see tingimata hoki või tennis, ammugi kulinaariakunst, küll aga eneseiroonia.

Veebruar hakkab lõppema ja viimased residentuuripäevad ongi varsti käes. Vaatame Markéta juures dokki „Tšehhi ime“, mida olen juba näinud, aga ma ei suuda ära öelda võimalusest ehtsale tšehhile külla minna ja seda legendaarset filmi koos temaga vaadata.

Markéta on pere ainsa lapsena kolinud maale elama läinud vanavanematelt saadud korterisse, kus hiljuti valmis remont, ja elab nüüd Holešovices üsna minu Tallinna kodumaja sarnases Stalini-aegses korrusmajas. Korter on kitsas ja veel napilt sisustatud, mööbli jaoks polevat praegu piisavalt raha, aga Markéta tutvustab seda uhkelt, sest see on ikkagi tervenisti tema oma — üldse mitte nii tavaline asi, kui oled noor inimene Prahas. Mis siis, et kohvilaud on meisterdatud euroalustest ja suvalisest vineeritükist, diivani aset täidavad vaip ja suured padjad ning ükski mööbliese ei klapi teisega kokku. Markéta hangib vajalikku tuttavatelt, raha hoiab ta meelelahutuse ja toidu jaoks.

„Vanaema ja vanaisa kolisid Berouni, sest nende jaoks on Praha liiga kallis ja lärmakas,“ alustab Markéta lugu, mida olen eri suudest juba palju kuulnud.

Olen kade. Inimene on minust noorem ja tal on oma korter — luksus, mida mul Eestis veel ei ole.

„Aga sa oled ju kuulus kirjanik,“ imestab Markéta. „Kas siis seitse raamatut ei anna sulle piisavalt raha?“

Seletan, et kahjuks pole ma ikkagi piisavalt kuulus, vaid ainult natukene, põhiliselt pere ja tuttavate ringis, ja et üleüldse ei maksa kuulsus Eestis mitte kui midagi. Ütlen, kui palju ühe raamatu eest keskmiselt raha saan.

„Aga see on ju jumala suur summa! See oleks siin ka suur raha,“ ajab Markéta silmad suureks. „Katrin, sa virised liiga palju. Sa oled üks nendest inimestest, kes ei tunne oma privileege ära, kuigi parajasti istud nende otsas. Sa elad Staré Městos, inimene! Naudi seda.“

Mulle jääb mulje, et Markéta arvates on Eesti võrreldes Prahaga väga odav, enam-vähem Poola või Ukraina elatustasemel, kui mitte alla selle. Meie kui väikese ja mobiilse tiigrihüppemaa kuulsus ei ole temani jõudnud — nagu ilmselt suurema osa tšehhideni, kui nad juhuslikult pole Eestit külastanud. Nii palju kui tuttavate tšehhidega Eestist räägin, paistab neile piisavat ainult faktist, et meie olime ametlikult Nõukogude Liidu osa ja nemad mitte. See näib meie erinevuste kohta kõik ütlevat. Neile ei mahu pähe, et meil võiks miski olla samal tasemel või paremini kui nende kodumaal.

Kui räägin, et Tallinna ja Praha palgad on enam-vähem võrdsed, kaubad on meil sageli kallimad ja ega korterite hinnadki varsti palju alla jää, on Markéta väga imestunud. Tallinnas pole ta iialgi käinud ja ega see vist iial plaanis olegi. Kõige põhjapoolsemad Euroopa punktid, kus ta on viibinud, on Berliin ja Varssavi.

Tema kujutluses on kõik, mis sealt maakaardil ülespoole jääb, sealhulgas Tallinn, pime ja troostitu karutagumik, kus lõõtsub jäine meretuul ja lumi sulab ehk ainult paariks kuuks aastas. Ta ajab midagi sassi ja poetab, et vähemalt on meil see jõuluvanaturism, mis vast ei huuga aasta ringi.

Nurisen, et ma pole ikka veel oma Kafka maja korterit kätte saanud ja et isikupäratu Airbnb hakkab närvidele mõjuma.

„Esimest korda elus tuleb mul vist Prahas koduigatsus peale. See on nagu kaks kuud järjest hotellis elada,“ virisen. Ma ei julge oma korteris midagi teha, sest kardan, et sellest tuleb mingi jama ja saan hiiglasliku trahvi kaela. Turistidele mõeldud paks klade, mis mu elutoas laual vedeleb, kubiseb väheste hüvede kirjeldamise kõrval kõikvõimalikest trahvidest, mida on võimalik saada, ja kui selle läbi lugesin, passisin mõnda aega kangestunult laua ääres ega söandanud peldikus vettki tõmmata. Kui peaksin kinnisvaraportaalides veel nägema kuulutusi, kui luksuslik on elu katuseakendega loftis, helistaksin ilmselt maaklerile ja nõuaksin, et ta selle teksti ära parandaks, või muidu tuleb kohus. Katusekorter erineb keldrikorterist ainult liftisõidu poolest, muus osas on see just samasugune kong.

Holešovices pole toretsevat vanaaegset arhitektuuri, vaid on sihukesed hooned, millega Tallinnas oma Kalamaja ja Karjamaa piiril asuvas kodukandiski harjunud olen — tööstuslikud ja/või sovetimaigulised. See teeb selle piirkonna mõnusalt koduseks ja üleüldse on Holešovice minu silmis nii cool, kui üks linnaosa üldse olla saab. Praegu on see noor kultuuriMeka, kus ka ise elada eelistaksin, kui peaksin kunagi mingi ime läbi päriselt Prahasse kolima.

Holešovice coolness pole kahjuks ainult mu isiklik avastus, vaid selle hipsterikuulsus on sedavõrd levinud, et varsti jõuavad korterite üürihinnad siin vanalinnale järele. Markéta sõnul polnud Holešovice üldse cool, kui ta siin vanaemal-vanaisal külas käis. See olnud tõtt-öelda õnnetu ja kriminaalne piirkond. Praegu on ka kunagistesse tööstushoonetesse rajatud nooblid restoranid juba nii ülearu cool’id, et kohalikud inimesed, kes elavad siin juba aastakümneid, ei saa neis einestamist endale enam lubada.

See on refrään, mida selles linnas aina korratakse: oli kole ja räämas piirkond, korraks oli juba normaalne ja mõnus, siis avastasid selle välismaalased ja oligi meil jälle perse mullas.

„Vahel mõtlen, et kuradi välismaa ajakirjanikud. Parem oleks, kui nad vanalinnas püsiksid ega kleebiks neid cool’isilte igale poole külge, sest inimesed peavad kusagil ju elama ka,“ poriseb Markéta, aga näen, et ta on sisimas rahul, et tal nõnda vedas ja ta sai siin sisuliselt tasuta korteri. See on nüüd küll tõeline Tšehhi unelm, mille pärast tema sõbrannad olevat kadedad.
„Elan siin ehk paar aastat, maksimaalselt kolm. Siis on mul juba abielu ja laps ja loomulikult müün selle korteri maha ja ostan maale suure maja. Lapsi ma Prahas küll kasvatada ei taha,“ avab Markéta oma tulevikuplaane.

Noored tšehhi naised, kellega Prahas kokku puutun, on puha madalapalgalised, töötavad osalise koormusega ja tegelevad selle kõrvalt oma hobidega. Neil on kõrgepalgalised mehed, kellega armastatakse uhkeldada.

„Tšehhi unelm“, mida Markéta läpakast vaatame, on üsna kuulus dokk, kahe Praha filmitudengi lõputöö. Krutskivennad, kes meenutavad Eesti legendaarset tandemit Ken Saani ja Rain Tolki, hullutasid rahvast väljamõeldud hüpermarketiga, millele korraldati meedias massiivne liba-reklaamikampaania.

Kaadreid, kus rahvas loomakarjana üle põllu võltsi hüpermarketi fassaadi poole odavat kaupa kokku ostma tormab, on peetud nii konsumerismi pahesid paljastavaks kui ka lihtsaid ja vaeseid inimesi alandavaks ning mitte kõik tšehhid polnud õnnelikud, et neid ilmarahva ees nõndamoodi kujutati.
Triksterite õnge läinud tuhatkond inimest, kes nägid, et põllule püstitatud fassaadi taga midagi polegi, olid nii pettunud ja vihased, et mõned üritasid filmigrupile peksa anda. Kaadrid, kus filmi autorid marutava rahvamassi eest ära jooksevad, on ühed võimsamad ja ka naljakamad, mida selles žanris näinud olen — ja see juhtus kaks aastat enne „Boratit“!

Praegu vaadatakse sellele juba kui kultuslikule klassikateosele, aga kui „Tšehhi unelm“ alles värske tükk oli, sai see peale kiituse ka halvustavat vastukaja — tegemist oli ikkagi tol hetkel riigi kalleima dokfilmiga ja seegi tundus irooniline.

Lasta maksumaksjal kinni maksta film, mis näitab tšehhi rahvast ogaraks läinud ostuhulludena? Paratamatult mõtlen, millist tagasisidet oleks niisugune projekt saanud Eestis, kus oma kuvandi pärast muretsetakse veel rohkem — ilmselt oleks filmitegijatelt need miljonid lihtsalt tagasi küsitud.
Markéta, kellele olen tänu võlgu Kateřina Šedá töödega tutvumise eest, tahab nüüd ka ise midagi sihukest sepitseda. Tal on plaanis elus kannapööre teha ehk Praha kuulsasse filmikooli FAMUsse õppima minna ning ta on pähe võtnud, et kõige kindlam viis kodu- ja välismaal filmitegijana kuulsaks saada on korraldada midagi samavõrd šokeerivat.

Olen tema ees kelkinud, et teen Eestis vahetevahel ka teletööd, toimetan ja monteerin saateid ning olen ka lavastusliku seriaali oma peaga välja mõelnud ja valmis kirjutanud — tšehhide ees on hea hoobelda, sest neile tundub see suur asi.

Nüüd kostitab mu uus sõbranna mind paksu valkjasrohelise porrulaugusupiga, kus jahu on selgelt rohkem kui porrulauku, ja tahab, et talle filmiprojekti asjus nõu annaksin: „Ma ei saa ju kohalikelt küsida, nad varastavad mu idee ära! Sa ei kujuta ette, kui konkureerivad siin kõik on.“
Ideega on selline lugu, et seda Markétal veel ei ole. Ta arvab, et mina välismaalasena saan teda sellega aidata.

„Mis sulle Prahas seni kõige jaburam on tundunud?“ küsitleb ta mind. „Mis on see Tšehhi ühiskonna mädapaise, mida ma avama ja naeruvääristama peaksin?“ lisab ta pidulikul toonil. Millegipärast ei taha geniaalsed mõtted meid kuidagi külastada. Markéta ajab selle kaamose süüks.

Mulle ei tule midagi geniaalsemat pähe kui ikka seesama Kafka-tsirkus, mis häirib mind tänu vanalinnas elamisele rohkem kui kunagi varem. See on minu meelest küll asi, mida tšehhid võiksid enda juures välja naerda, ja millega samal ajal ka muu maailma silmis profiiti lõigata, pealegi on mul Kafkast nii kahju, et tahaksin selle jama päriselt ka ära lõpetada.

„Oo, muidugi. Väga hea! See oleks alles projekt, eks ole, kui teha turistidele mingid liba-Kafka atraktsioonid ja vaadata, kui paljud õnge lähevad,“ hõõrub Markéta indu sattudes käsi. Peame õelalt plaani, kuidas kanadalasele valesid Kafka radu ja hooneid ette sööta ja teda võib-olla salaja filmida, kui ta seal vaimustunult õhkab ja pildistab. Elan sellesse ideesse totaalselt sisse ja see hakkab mulle üha paremana tunduma. Kui kafkalik!

„Kirjuta talle, et Kafka elas mingi aja siin. Näiteks mingi salapärase naisega,“ osutab mu õhinast nakatunud Markéta vastasmajale, mis on kah ilmselgelt kommunismiperioodist, aga ega kanadalane sellest miskit jaga, temale oleks see üks vana maja puha. Kafkale pühendatud muuseum, kohvikud, poed ja jumal teab mis ongi valdavalt alles tänapäeval rajatud, tõtt-öelda ongi kõik need üks suur valskus. Eespool juba mainisin, et isegi Kafka sünnipaigana välja reklaamitav maja, kuhu mulle suure suuga eluaset lubati, on tegelikult võrdlemisi uus ehitis ja Kafka on parimal juhul sündinud sellel kohal, aga kindlasti mitte samas hoones.

Kuigi plaan Danielle’ile olematuid Kafka-objekte ette sööta tundub teoorias tore, meenub mulle, et olen ju õudne psühhopaat, kellel pole talle enam e-kirju saata lubatud.

„Aga mis siis, kui mina kirjutaksin?“ pakub Markéta. Olen vist unustanud lisada, et mekime oma tähtsate juttude kõrvale mõdu, mida Strahovi kloostrist kaasa ostsin ja ära proovida tahtsin. „Võime ju üldsegi liba-aadressi teha. Võime kirjutada, et oleme Kafka mingisugune kultuuriselts, kes on kuulnud kuulsast Kanada kirjanikust, kellele me tahaks hea meelega tutvustada vähem tuntud Kafka-atraktsioone, mida me, ee, hoiame ainult erikülaliste jaoks. Kas see on liiga ülespuhutud?“
See ei tundu üldse halb mõte, meeviin on teinud oma salaliku töö. Vorbime Gmaili libakonto kellegi Lubomíra von Blahniku nimele, sest mõlemad oleme „Seksi ja linna“ andunud fännid ja vähe tuntud, kuid oluline fakt Tšehhimaa kohta on, et siit pole pärit ainult Bata king ja originaalsed botased, vaid ka stiletode kuningas Manolo Blahnik oli isa poolt tšehh. Markéta kõhkleb veidi ja kirjutab proua Blahniku nime ette „paruness“: „Kui talle pühakud peale lähevad, siis küllap meeldivad talle ka aadlikud.“

Paneme kirja ootele. Markéta lubab selle hommikul üle vaadata ja ära saata. „Me oleme praegu siiski liiga täis,“ pakub ta armulikult. „Kui midagi teha, siis korralikult. Peab stiili lihvima, muidu ei usu ta ilma pealgi, et ma paruness olen. Sinust oli tõesti palju abi. Panen su tiitritesse kirja, saad ka maailmakuulsaks.“

Kui kodu poole suundun, saadab Markéta mind sillani ja oleme joovastunud veendumusest, et tulime just maailma kõige geniaalsema doki idee peale. Tuul on tõusnud ja suurest joovastusest kukun vikerkaarevärvilise linnapeegelduse taustal selfit tehes peaaegu jõkke. Kanadalast ees ootavale kirjale mõeldes meenub mulle taas pühak, kelle pea olevat kotiga Vltavasse visatud.

Hommikul tabab mind paanikahoog. Ärkan juba enne ukraina koristajate saabumist, kõhus imelik tunne, mis võib olla nii halvast eelaimusest kui ka porrulaugusupist, ning kujutan ette, kuidas kanadalane on kirja juba kätte saanud ja kohe taibanud, kes selle obstsöönsuse mastermind on. Saadan Markétale Messengeris kümme ärevat sõnumit ja proovin helistada.

„Mõhh?“ vastab tema unine hääl telefonile alles lõuna paiku, kui olen täielikult hullumas ja kujutlemas, kuidas tšehhid minult kogu residentuurile kulunud raha karistuseks sisse kasseerivad. Kas sellised siis olidki loomingulised eesmärgid, mille ettekäändel olin end Prahasse tasuta priima elu peale sokutanud? Ilmsüütut kanadalast mõnitada? Hea küll, Markéta võib ju veel nooreks tuulepeaks kvalifitseeruda, aga mina, 42aastane inimene, kes on tulnud siia eesti kultuuri ja kirjandust esindama?

„Sa ei saatnud veel seda kirja, ega?“ ähin vaevu rääkida suutes. „Markéta, sa ei tohi seda teha! Ma olen siin niigi noatera peal.“

„Oih. Tead, me saatsime selle vist juba eile kogemata ära,“ kuulen pärast mõnekümnesekundilist pausi ja keskendunud nohinat. „Otsisin seda mustandite kaustast, aga seda ei ole seal. See on saadetud meilides!“

„Ma olen nii surnud!“ kiljatan. „Mu elu on läbi. Pole võimalik, et kanadalane aru ei saa. Jessas, me oleme nagu teismelised. Pärast keskkooli ei muutu tõesti mitte midagi peale trussikute suurusnumbri.“

„Aga sa ju ütlesid, et ta on naiivne,“ protesteerib Markéta ja vabandab, et tal on kole kiire. Tema ja Alena plaanivad ära proovida Praha intellektuaalsete naiste uue trendika ajaviite — erootiliste stseenide kirjutamise kursused. Ta möönab, et tal pole halli aimugi, mida seal õpetatakse ja kas ta ka targemaks saab: „Loodan, et seal pakutakse vähemalt tasuta veini.“

Alena mees tahtvat õhtul sõpradega pubisse minna ja see tähendab, et kuna peres on ainult üks auto, tuleb Alenal kusagil aega surnuks lüüa ja kaine autojuht olla. „Eks tema on siis see, kes üles kirjutab ja õpib,“ on Markéta tööjaotusega rahul.

Mulle jääb mulje, et Praha noored naised käivad pidevalt mingitel kursustel, kuni nende mehed parajasti millegi muuga hõivatud on. Need paistavad olevat miskit üksildaste daamide klubi laadset. See on kohati väga traditsiooniline ühiskond.

Et kanadalane rumal on, pole muidugi midagi rohkemat kui minu soovunelm, aga seekord mul vist napilt veab. Küllap peab Danielle paruness von Blahniku kirja mingisuguseks spämmiks, igatahes ei maini tema ega korraldajad seda mulle poole sõnagagi, kui järgmised paar-kolm päeva nagu nõeltel nihelen. Või siis — teine võimalus, mis ei tundugi kuigi ebatõenäoline — korraldas Markéta mulle õela vembu ja lasi mul uskuda, et olen lapsiku totrusega oma residentuuri ära rikkunud.

Kui ükspäev Markétat ja Alenat juhuslikult kohtan (nad on teel järjekordsele kursusele), teen von Blahnikust ääriveeri juttu, et teada saada, kas kanadalane on ehk miskit kostnud ja kui palju mul veel elupäevi on.

„Millest sa räägid?“ teeskleb Markéta mälukaotust. „Sa vist ajad midagi segamini.“

Alena vaatab mulle hämmeldunult otsa, aga Markéta tirib teda kätt pidi metroo sissepääsu poole ja manitseb, et nad jäävad muidu hiljaks. Poole tunni pärast saan temalt küllap vetsus toksitud sõnumi, et ärgu ma sellest lollusest enam kellelegi rääkigu, ja üleüldse olevat ta otsustanud oma suure läbimurde ikkagi kah kirjanikuna sooritada. Kanadalane lubavat tal täiesti tasuta oma workshop’i materjale kasutada. Nojah. Kursused. Need naised jumaldavad kursusi. See tähendab, et nad on nüüd kanadalasega sõbrad? Tunnen end jälle alaväärsena, et minul ühelegi hingelisele midagi õpetada pole.

„Hahahaa! Oi, issand jumal,“ kilkab tõlkija Tomáš, kellele seda von Blahniku lugu muidugi kohe räägin. „Peaksin Eestisse tulema. Ma ei tea, mis seeni te seal sööte, aga need paistavad väga tõhusad olevat. Keegi võiks selle Kafka-jampsi maha tõmmata küll, kuigi pakun, et siis tuleb selle asemele lihtsalt kümme korda rohkem matrjoškasid.“

Halan, et ma ei saa aru, mis mul seekordsel reisil viga on. Varem olen Prahas alati ainult tõsiste asjadega tegelenud, aga nüüd, kus mulle on selleks ametlikult spetsiaalne võimalus antud, ei suuda ma midagi muud kui jaburusi kultiveerida. Ma ei suuda keskenduda. Tomáš arvab, et sellest pole ju midagi hullu, aga kui põhjust otsida, siis vast on selleks liiga hea elu. Ta on seisukohal, et kirjanikele ei tohiks liiga palju raha anda. Tal tundub õigus olevat. Mulle pole varem elus miskit tasuta sülle kukkunud ja nagu sain mugavat elu nuusutada, nii ma valvsuse kaotasin ja laisaks läksin.

Tomáš soovitab mul minna vanale juudi kalmistule, kuhu on mu korterist ainult kiviga visata, ja otsida üles maagiline hauakivi, mille tunneb ära sellele kivikeste abil kinnitatud paberitükikeste järgi. Legendi järgi võivat ammu surnud juudi õpetlased su soovid täide saata.

„Aga mida ma siis soovima peaksin?“ olen segaduses.

„Kust mina tean? Igatahes oled sa üks rahutu hing.“

Ta jutustab mulle Truman Capote’ist, kes tahtis saada rikkaks ja kuulsaks, saigi rikkaks ja kuulsaks ja käis siis mugava elu peal täielikult põhja.

„Vaevalt see stipendium nüüd mingi rikkus on,“ pahvatan vihastades. Kuussada eurot kuus nüüd mõni raha.

„Kui sul sellest üle jääb, siis järelikult on liiga palju,“ põrutab Tomáš ja kukub filosofeerima, kuidas õige looming sünnib ainult viletsuses ja ellujäämise eest võideldes. Ta jõuab jutujärjega jälle Kunderani, kellest oleks tema sõnul võinud asja saada ainult siis, kui ta oleks jäänud kommunistlikule Tšehhimaale ja teinud läbi kõik need võitlused, mis jäid osaks neile, kes ei põgenenud.

Mulle meenub hiljuti ühest Kundera-teemalisest artiklist loetud mõttetera: „Tšehhi rahvas on olemuselt plebeid, kel on allergia igasuguste elitaristlike pürgimuste vastu. Just selle allergia pärast olemegi nii rõõmsad, kui kellelgi halvasti läheb, ja täpselt sama toimub Tšehhimaal Kunderaga.“ Kõnealune artikkel jätkus nii: „Õnneks on Kundera välismaal nii populaarne, et ta ei vaja Tšehhi vabariiki absoluutselt. Tšehhi mentaliteet on ääretult provintslik, kadedusest pulbitsev, ja tunnustust leiavad siin ainult kohalikud kuulsused.“

Kogu see Kundera-teema, mis jõudis minuni tänu Tomášile, on mind sügavalt lõhestanud, ses suhtes tunnen end juba vaat et tšehhi rahva lihast ja luust kehastusena. Üks pool minust mõtleb ühte, teine pool teist. Vahepeal leian endas hingesugulust oma rahva põlatud Kunderaga ja arvan aru saavat, mis ajendas teda välja hõikama, et Prantsusmaa olevat nüüd tema ainuke kodu, vahepeal aga tundub, et olen hoopis tema põlgajatega sarnanev lihtsatest oludest võrsunud talutütar, keda tabab kah allergiline reaktsioon, kui ta tunnetab, et keegi on sündinud temast suuremasse privileegi. Ju vist selles ongi minu ja kanadalase totra konflikti tõeline iva. Suurrahva või vähemalt suure keele eelis, mida mina eestlasena sündides kaasa ei saanud.

„Tajun sinus tunnustusjanu, aga see on okkaline tee,“ manitseb Tomáš. Võõrad inimesed võõralt maalt näevad meid sageli paremini läbi kui omad ja tuttavad. „Sa pead tõsiselt järele mõtlema, miks sa kirjanik oled. Mis kogu selle teekonna mõte on.“

„Kellele sa kuulud?“ võiks Tomáš selle asemel küsida. Ma ise küsin endalt seda viimasel ajal kogu aeg. Kelle oma olla, kelle ootusi täita? Oma rahva, kommertsmenule mõtlevate kirjastajate, kultuurieliidi või ikkagi iseenda?

Ma ei raatsi vanale juudi surnuaiale piletiraha kulutada, aga kui siirdun patukahetsuse hoos uuele juudi kalmistule Kafka hauale, võtan kaasa paberilipiku sooviga, et mul siin Prahas enam ühtegi napakat mõtet ei tuleks. Kogu see kanadalase saaga on tobe. Olen oma kaks kuud kulutanud põhiliselt kadestamisele, midagi kasulikku korda saatmata.