AVASTADES UUT KODUMAAD | Arvasin, et olin viimaks ometi jõudnud Eestiga rahu sõlmida. Oleksin ma vaid teadnud...

Sel suvel on eestlaste huvi siseturismi vastu märksa suurem kui varem. Seetõttu otsisime välja Justin Petrone “Minu Eesti” raamatud ja avaldame neist mõne katkendi kodumaa avastamise inspiratsiooniks.

Kohvik Fellini tualettruumis oli tähelepanu lihtne hajuma selle uksele kirjutatud sõnade pärast.
Sõnad kõnelesid Viljandi nime päritolust. Need oli kirja pannud üks kohalik ajaloolane 1962. aastal, sõnade kohal oli foto järvekaldast ning sealsetest villadest. See kõik oli uhkelt raamitud ja klaasi alla pandud. Valge puitmööbli ja meeldivate keerdudega lillemustrilise tapeediga kohvikust oli kosta inimeste suminat ja klaaside kõlksumist, džässikitarristi tinistamist ning vist ka kedagi teisel pool tualetiust ootamas ja linki kruttimas, et teada anda oma olukorra pakilisusest. Kuid midagi polnud teha, mina lugesin ikka veel.
„Vi“ oli „vee“ vanem vorm, kirjutas ajaloolane. „Ljandi“ aga meenutas Tallinna muistset nime Lindanise, mis tähendas linnust või kindlust. See’p see oligi: Viljandi ehk veelinn. Osaliselt oli see tänini tõsi. Vanadelt joonistustelt ja gravüüridelt on näha, et linna kõrval asuva veekogu veetase oli kõrgem ning kõrgemad olid ka jõed. Olin kuulnud, et õiget sorti laevaga pääses vanasti Tartust ja Pärnust Viljandisse seilates, mööda praeguseks kuivanud veeteid.
Nüüd aga ei tundunud Viljandi olevat mitte veelinn, vaid pigem seisva veega konnatiigi moodi. Viljandist ükskõik kuhu pääsemiseks oli tarvis autot. Edasi-tagasi sõit Tallinna raiskas su päevast viis tundi. Tartu oli tunnipikkuse teekonna kaugusel. Pärnu oli pisut kaugemal. Ma ei vaevunud isegi üles tähendama, kui kaua kulub selleks, et jõuda meie tallu Setomaal Venemaa piiri ääres. Noil pikkadel päevadel ma lihtsalt sõitsin.
Aga leidus ka neid inimesi, kes Viljandit konnatiigiks ei pidanud. Selle käputäie arvates oli Viljandi boheemlaslik juveel: see sädeles kunstnikest, aktivistidest ja ekstsentrikest, kes olid peitu pugenud ülejäänud maad laastanud labase kommertslikkuse eest, see oli pelgupaik neile, kes soovisid näha oma lapsi kannelt sõrmitsemas ja lossivaremeis mängimas, mitte arvuti ees passimas.
Oli aga neidki, kes siunasid seda Viljandi niinimetatud „linna“ elanikest tühjaks jooksvaks alkohoolikute ja pensionäride tugipunktiks. Üks Viljandi tolmu jalgadelt pühkinud sõber kutsus oma kodulinna pommiauguks.
„Kuidas sa suudad selles pommiaugus elada?“ küsis see eestlasest sõber minu käest. Tema ise oli pommiaugust lahkunud kaheksateistkümnesena ega vaadanud tagasi. Nüüdseks ei olnud ma enam päris kindel, kuidas teda kutsuda. Tema ema oli talle nimeks pannud Priit, kuid pärast Los Angelesse kolimist ning Hollywoodis muusiku- ja filmikarjääri alustamist hakkas ta end Bradiks kutsuma. Brad Jurjens, teate küll, nagu Brad Pitt! Igal aastal naasis Priit-Brad mõneks nädalaks Pommiauku emale külla, kuid siis kadus ta jälle Inglite Linna tagasi. Kui ta aga kohal oli, kutsus ta mind kõrtsi, kus larpis õlut, vahtis päikeseprillide varjust naisi ja esitas mulle piinlikke küsimusi.
„Seleta mulle see asi ära. Kuidas suudab üks sinusugune ameeriklane sellises pommiaugus elada?“
„Kas sa tõesti pead enda kodulinna mingiks pommiauguks?“
„Muidugi! Miks ma siis sinu arvates jalga lasin?“

Enam-vähem sama küsimuse esitas mulle minu uus tuttav Diego, kes tuli Viljandi folgi ajal meilt läbi ning küsis vaiksel ja kurnatud häälel: „Kuidas suudab üks sinusugune New Yorgi tüüp siin elada?“
„Et sellises pommiaugus või?“
„Si.“
Diego ei küsinud mult seda meie eestlannadest naiste kuuldes. Ei, ta otsustas sellega oodata, kuni me jõuame tänavale. See polnud küll teab mis tänav. Kui meie pere sisse kolis, oli Sepa tänav rohkem nagu teerada. Olid mõned munakivijäänukid, kuid suurema osa neist oli keegi ettevõtlik viljandlane kunagi üles kaevanud ja maha müünud ning järele jäänud sillutis oli nii episoodiline, et ma olin seda pelgama hakanud, seda peamiselt sügiseti ja kevaditi, mil kas sadas vihma või sulas lumi, kuna selle pori sisse olid peitunud sügavad lombid, kuhu auto lendas pauguga sisse ja jäi kinni. Iga kord, kui see juhtus, mõtlesin ma oma eestlasest sõbrale Hollywoodis ning muigasin endamisi „selle pommiaugu“ üle.
Tol suvepäeval aga käis meie tänaval tee-ehitus, igal pool oli muda ja liiva ning torud turritasid imelike nurkade all välja.
Õhus oli ka lootust. Olin juba pikka aega kartnud, et Viljandis ei muutu mitte miski mitte kunagi. Ning ometi oli see siiski muutunud selle mõne aasta vältel, mil ma seal olin elanud, ning muutunud peamiselt paremaks. Viljandisse jõudsid muutused lihtsalt hiljem kui Tallinna ja Tartu ja Pärnusse, muud midagi. Ma olin veendunud, et kunagi võib ka Sepa tänav enda üle uhkust tunda. Ehk jõuab ka ülejäänud linn selleni. Võib-olla avatakse ühel ilusal päeval isegi toimiv kino ja äkki lausa veekeskuski.
Kuid sellega läheb veel aega. Tol päeval olid pehkinud lauad endiselt üle seisva veega lompide laotatud. Läbi õhu immitses ninasõõrmetesse koerasita vaevu tajutavat hõngu ja kuna paistis, et haisu allikat ei ole kunagi võimalik oma silmaga näha, ei jäänud muud üle kui endamisi arutleda, kas see on nüüd mõni uus junn või hoopis vanem, näiteks keskaegne, arheoloogilise väärtusega julk, mille mõni tööline oli välja kaevanud.
Olin Diego meie tänavale toonud, et näidata talle välja kaevatud trepiastmeid, mis viisid mingisse vanasse keldrisse. Kuid need astmed polnud kõik. Leitud oli nii mõndagi muud huvitavat.
Kui tänav — või selle säilmed — oli üles kaevatud, asusid arheoloogid mõõteriistade ja labidatega tööle. Neid juhatas Andres, meie endine naaber Tartust.
See oli üks järjekordne Andres, üks järjekordne müütiline eesti mees, kes oli isiksusena vägev, kuid kes sellegipoolest suhtles väga napilt.
Kohtusin Andresega tema naise Kärdi kaudu, kes tegutses kohalikus lastepäevahoius. Tumedate juuste ja kandilise lõuaga tüüakas Andres oli minust kümmekond aastat vanem. Kärt oli imeilusa naeruga pisike naine. Mõnikord, kui ma midagi kentsakat ütlesin, kätsatas ta terve kehaga naerda ning mina mõtlesin endamisi, kas minu jutt oli siis tõesti nii naljakas või on Kärt lihtsalt natuke peast segi.
Kärt oli brünett ning jumelt küllalt sedamoodi, et sobida Andrese kääbusest paariliseks. Kärdil oli aga Eesti perekonnanimi. Andresel oli kummaline perekonnanimi, milles olid mõned t-d ja v-d, kuuldavasti oli tema isa rahvuselt osseet. Andresel oli minu arvestuste kohaselt umbes seitse last, neist kolm Kärdiga, kuid sellest ilmsest stressiallikast hoolimata tundus ta olevat täiesti rahulik. Ta pidas tagaõues kõhukaid sigu. Juunikuiste valgete ööde grillipidude ajal võttis ta vahel mõne sea sülle, sügas looma kõhtu ja naeratas. See oli meie ammustel Tartu-päevil. Viljandis elades mõtlesin vahel, miks me üldse Tartust minema kolisime.
Tegin kord ühele Andrese teadusartiklile korrektuuri. Artikkel rääkis esemetest, mis leitud Tartu ülikooli peahoone vastast ühest iidvanast käimlast. Sain teada, et vanad kemmergud on arheoloogidele nagu kullakaevandus. Võib vaid ette kujutada, kuidas muistsete hansapäevade käigus läks mõni Eesti õuenarr pärast öö läbi kestnud tantsu, tralli ja prassimist end kempsu kergendama ning pillas flöödi peldikuaugust alla. Plumps! Mitusada aastat hiljem ilmus Andres omaenda lõbusate meeste ja naiste kambaga kohale ning leidis vana kemmergu asukohast oranži savi seest sellesama pilli. Kujutlesin, kuidas Andres hoidis väärtuslikku leidu juubeldades pea kohal, kraapis selle oma poriste sõrmedega pisut puhtamaks, tõstis huultele ning asus mängima. Kui ma seda kujutluspilti aga kirjeldasin, hakkas Kärt hullupööra naerma ning ütles, et see kõik ei juhtunud just täpselt niimoodi.
Andres armastas oma tööd ning ma olin seepärast tema peale pisut kade. Ta veetis need nädalad Viljandis meie maja ees poriaugus edasi-tagasi sebides ja mõõtmisi tehes. Iga kord, kui ta minust möödus, küsisin, ega nad mõnd luukeret leidnud ole. Olin veendunud, et meie tänava alla peab olema surnuid maetud. See lihtsalt tundus sedasorti kohana.
„Andres, ega te teutoonide ordu rüütleid veel leidnud ole?“
Ta raputas pead. Ei mingeid rüütleid seni.
„Aga Rootsi sõdureid?“
„Veel mitte,“ ütles ta ja rühkis edasi.
Üks naaber hoiatas mind sellise haiglase uudishimu eest. „Annaks jumal, et nad siit mingeid luukeresid ei leiaks,“ ütles ta. „Siis kaevavad need arheoloogid siin veel aasta otsa! See tänav ei saa siis kunagi valmis.“
Kuid inimluid Sepa tänavalt ei leitud. Küll aga tuli päevavalgele ohtralt prügi. Andrese silmad lõid särama. Tema prillid läksid uduseks ja silmis oli joovastunud pilk. Vahel käis ta mulle oma erilisi aardeid tutvustamas.
„Näed seda peekrikildu?“ hoidis ta väljasirutatud peopesal ennemuistset sinist klaasikildu. „See on pärit Veneetsiast!“
Vaatasin kildu ja püüdsin mõista, kuidas jõudis pisike tükike sedavõrd vägevast linnast sellisesse kolkasse nagu Viljandi. Andres rääkis, et ümber nurga, Munga tänava lõpust, olid nad leidnud pottsepaäri jäänused. Nõude stiil klappis keraamikakildudega, mida on leitud Pihkvast, 200 000 elanikuga Venemaa linnast Eesti piirist 20 kilomeetri kaugusel kagus. Niisiis paistis, et veelinna Viljandi pottsepad olid Pihkva slaavlastega kaupa teinud juba enne seda, kui röövellikud teutooni ristirüütlid kohale ratsutasid? Või oli mõni Pihkva pottsepp kohaliku võimuga pahuksisse läinud, kodust põgenenud ning pannud oma äri käima vaikses Viljandis, kus võis kindel olla, et keegi teda kunagi üles ei leia?

Meie tänavalt leiti muudki põnevat. Mõned mündid, hobuseraud, auguga luisk. Ning rohkesti loomakonte.
Isegi mina leidsin midagi. Aias risu kokku rehitsedes tuli lagedale väga inimese lõualuu moodi kont. Püstitasin oma naabrite kohta kõiksugu ebamugavaid hüpoteese, kuni tuli Andres ja rahustas mind, et see on tõenäoliselt lamba lõualuu.
Järgmisel päeval tuli aga lagedale midagi tõeliselt kurjakuulutavat — lõhkemata miin, mis kaevati välja otse meie kuuri kõrvalt. Võite vaid ette kujutada, kui rõõmus ma olin, et ma ei olnud kunagi seal kandis midagi remontinud. Isegi ajalehes kirjutati meie miinist: see oli seal lebanud juba teisest maailmasõjast peale ning pommirühm viis selle minema ja detoneeris kusagil mujal.
Andres ei vaevanud oma pead selliste asjadega. Miin polnud tema jaoks piisavalt vana. Küll aga leidis ta mingi vana keldritrepi, mis läks otse Sepa tänava alt. See oli ehitatud suurtest ümarate nurkadega rahnudest, mis olid üksteise otsa laotud kes teab kui ammu — mitusada, võib-olla isegi tuhat aastat tagasi. Astmed läksid maa sisse ning tõusid teisel pool jälle üles. Arheoloogid ümbritsesid selle tähtsa paiga metalltaraga. Väljakaevamiste jäädvustamiseks oli neil kaasas isegi videokaamera. Andres rääkis, et ta oli uurinud selle paiga kaarte, mille olid koostanud Poola kuninga kartograafid. Viljandi ja suur osa Lõuna-Eestist kuulus nimelt 1560. aastatest kuni 1620. aastateni Poolale. See on üks neid ajastuid, mida üksnes ajaloolased vaevuvad meenutama, kuid Viljandi kõige vanemaid ja täpsemaid, vanade poolakate tehtud kaarte hoitakse hoopis Moskva arhiivis, rääkis Andres.

Kui algas Viljandi folk, jättis Andres koos teiste arheoloogidega oma laagri maha. See kelder avaldas mulle aga sedavõrd suurt muljet, et ma pidin seda oma uuele tšiillasest sõbrale Diegole näitama, kui ta mulle külla tuli. Ning kui me seal seisime ja sellesse iidsesse auku kiikasime, esitas ta küsimuse:
„Kuule, kas sa selles pommiaugus tüdimusest peast segi ei lähe?“
Vaene Diego. Ta oli nagu mina. Ta sõitis hetke ajel Tallinna ning kohtus seal kogemata oma tulevase naisega. Ratsionaalselt mõtlev mees oleks läinud tagasi Santiagosse ning abiellunud seal mõne kohaliku Violeta või Veronicaga. Diego oli teistmoodi. Temas voolas romantiku veri. Saatuslik kohtumine oli juhtunud õhtul enne tema lahkumist ning ta ei suutnud seda tüdrukut unustada, isegi Tšiilis mitte. Nii ta pidigi temaga abielluma ja seejärel Eestisse kolima.
Ning siin ta nüüd oli, vahtis mingisse krüpti ning tundis salamisi rõõmu, et ta elab Tallinnas ja mitte Viljandis Sepa tänaval.
„Kui sul on kolm last, pole sul niikuinii aega baari või kinno minna,“ ütlesin Diegole. „Ja see on siin lastele hea koht üles kasvada. Ma saan nendega kooli jalutada, jalgrattaga poes käia. Meie tütred saavad oma sõprade juurde mängima joosta. Tallinnas seda teha ei saa. New Yorgis ka mitte.“
Diego noogutas natuke, otsekui oleks ta minuga peaaegu nõus.
„Ja see ka, et järvele on väga ilus vaade.“
„On jah, aga kas sa tõesti vaatad seda iga jumala päev?“
Meie ühine sõber rääkis mulle, et Diegol oli raskusi Eesti eluga kohaneda. Ma teadsin, et ta oli töötanud mingis disainifirmas ja läinud sealt minema, mitte palga või pettumust valmistava töö pärast, vaid kuna ta ei suutnud millegipärast kolleegidega sidet luua. Võin kihla vedada, et see ei olnud tingitud millestki, mida nad talle ütlesid või tegid, vaid et nende vaikimine oli tunginud talle kontidesse ja teda põhjalikult häirima hakanud. Vast seepärast Diego mind selsamal suvel pisut varem kõrvale tõmbaski ja sosistas: „Kõik siinsed inimesed peaks brasiillaste vastu välja vahetama.“
Minu eestirootslasest sõber Elias, kes töötas kokana, oli suuresti samadel põhjustel lahkunud töölt ühes kohalikus restoranis. Ta nurises, et tema eestlasest kaaskokk ei rääkinud temaga töö ajal mitte sõnagi.
„Mitte midagi, ei ainsatki sõna. Esitad talle küsimuse ning tema lihtsalt kehitab õlgu!“ Seepeale läks Elias tööle rahvusvahelisele kruiisilaevale.
…„Sa ei vastanud mulle,“ ütles Diego ja pani mulle käe õlale. „Kuidas sa sellega toime tuled?“
Paistis, et Diego tahab mult pikemat vastust saada.
„Tead, ära saa valesti aru, aga see kõik on olnud väga raske,“ tunnistasin ma.
„Mis on olnud raske?“
„Oh, siin elamine. Kõik. Ausalt öelda hakkasin ma eestlasi südamepõhjas juba vihkama. Ma hakkasin arvama, et nad kõik on lihtsalt kari natse, ega tahtnud nendega midagi pistmist teha.“
Diego võttis päikeseprillid eest ja vaatas mulle otsa. „Pagan, ma tunnen täpselt samamoodi,“ kokutas ta. „Ja ma arvasin, et ainult mina arvan nii! Ning mul pole olnud kedagi, kellega rääkida.“
Noogutasin. „Oma naisele ju ka ei saa päris rääkida, et tema rahvas on üks natsikari.“
„Ei, see vist eriti peale ei läheks.“
„Aga tead, mitte kõik nad pole sellised ja üleüldse tuleb neid lihtsalt võtta nii, nagu nad on. Ma olen aru saanud, et mina olen mina ja nemad on nemad ning ma võin sama hästi omaenda elu elada ja rõõmus olla.“
Seda ma Diegole ei rääkinud, et ma olin juba aastaid psühhiaatri juures käinud. Ning polnud vahet, kas mõnede eestlaste emotsionaalne temperament oli kuidagi seotud minu depressiooniprobleemidega või mitte, minu elu polnud nad sellegipoolest kuidagi lihtsamaks teinud. Kõige pisemad asjad ajasid mind musta kaevu. Prügikastis tuustiv joodik. Poes minu taga järjekorras seisva inimese kannatamatus. Kuulsin kiireid hingetõmbeid ja tundsin neid oma kaelal, kuna mina olin varunud süüa ja juua terveks nädalaks, aga tema tahtis osta vaid sinki ja suitsu. See keelega naksutamine, see ärritunud ohkamine, mis ütles: „Sa põhjustad mulle ebamugavust.“ Viljandis võis juhtuda, et keegi mees põrkab sinuga kõnniteel kokku, näiteks riivab su õlga ja tõukab su peaaegu pikali, seepeale aga ainult mühatab ja astub edasi, otsekui poleks midagi juhtunud. See kõik oli nende sõnutsi „normaalne“.

Üheksakümne seitsmel eestlasel sajast polnud viga midagi. Kuid just need kolm, need prügikastis tuulavad joodikud, ülbitsevad ostjad ja ebaviisakad jalakäijad olid need, keda ma jälestasin. Ma teadsin, et on vale vihata kogu rahvast mõne üksiku halva eksemplari pärast. Eestlased olid andnud mulle kõik: armsa ja armastava naise, kolm last, kirjanikukarjääri, võluva maja ühes labürintjas Euroopa vanalinnas, vapustavad järvevaated, lõbusad lood keskaegsetest kemmergutest, välja kaevatud miinid ja lambakondid… Soojal suvisel pärastlõunal võisin võtta auto ja sõita Pärnusse, sõita mööda kõige kuldsematest ja kaunimatest naistest, keda ma kunagi olin näinud. Võisin astuda sisse rannarajooni pärlisse, 1920. aastate stiilis kohvikusse Supelsaksad ning süüa seal oma elu parima roa, istuda oma elu kõige mugavamal kaameliküüruga sohval ning jalutada siis randa ja ujuda kõige soojemas vees, mida eales olen katsunud, hingata sisse kõige värskemat õhku, mida kopsud eales on nautinud, ning püherdada pehmel ja mõnusal liival.
Ning ometi oli mul eestlastest villand. Kõik need prügikastis tuhnivad zombistunud parmud, kõik need kingakontsi klõpsutavad bürokraadid. Mu väsimus sellest rahvast oli nii sünge ja sügav, et ma jõudsin viimaks otsusele — ainuke väljapääs on kas põgeneda ja jätta oma pere saatuse hooleks või siis alistuda ning võtta kohalikke sellisena, nagu nad on, mitte seepärast, et nad oleksid selle kuidagi ära teeninud, vaid seepärast, et nende aktsepteerimata jätmine on ebatervislik ning võib sundida mind panema toime ohtlikke ja ebamõistlikke tegusid.
Mina sain asjast niimoodi aru: Eesti tahab sinust seda, et sa muutuksid. Ta tahab, et sa räägiksid tema keelt ning mõtleksid tema mõtteid. Ta tahab, et sa vaataksid mööda neist joodikutest seal pargis ning oleksid poodeldes tõhusam. Ta tahab, et sa mühataksid ja astuksid edasi, kui mõni teine jalakäija sulle õlaga vastu jookseb. Ning mis kõige tähtsam: Eesti tahab, et sa kunagi ei nuriseks ilma üle. Isegi pelk „täna on kaunis vilu, kas pole?“ toob kaasa järjekordse loengu sellest, et tuleb soojemalt riidesse panna.
Eestlaseks saamine eeldas seda, et mingi osa Ameerika itaallasest või tšiillasest sinus sureb. Kui sul muidugi jagub selleks piisavalt väge ja vaimset distsipliini. Enamikul ei jagu. Enamik võõramaalasi paneb mingil hetkel tagasi kodumaale plehku.
Mäletan intervjuud ameeriklasest ärimehega, kes elas Tallinnas. Lugesin seda ühest klantsajakirjast pisut pärast meie Eestisse tagasi kolimist. Samal ajal, kui meie oma kompse lahti pakkisime, pakkis tolle ärimehe pere enda omi kokku. „Kümnest sellisest talvest mulle aitab,“ ütles ta selles intervjuus. „Me kolime Hawaiile.“
Toona arvasin mina, et Hawaii on tore koht surfaritele ja meelekindluseta inimestele. Arvasin, et olen kõvemast puust kui too ärimees ja teised temasarnased.
Selleks ajaks, kui Diego mulle oma Suure Küsimuse esitas, arvasin end olevat harjumisprotsessi kõige valulisemad osad kenasti üle elanud. Sestpeale, kui me New Yorgist oma kuue kohvriga naasime, oli möödunud peaaegu seitse aastat ning ma arvasin, et olin viimaks ometi jõudnud Eestiga rahu sõlmida. Uskusin, et olen emotsionaalselt valmis veetma pikki aastaid Viljandi vesises embuses. Tundus, et edaspidigi on kõik enam-vähem samamoodi kui enne.
Oleks ma vaid teadnud.

Justin Petrone raamatu “Minu Eesti 3. Mis juhtus?” kohta leiad rohkem infot kirjastuse Petrone Print kodulehelt — SIIT!