AVASTADES UUT KODUMAAD | Saaremaa tundus nii turvaline. Mõtlesin, et sellisesse paika võiks pensionile jääda ja katkestada kõik kontaktid välismaailmaga
„Selle saare rahvas on nagu mu endine abikaasa,” ütles Epp, kui me bussiga üle Muhumaa ja Saaremaa vahelise tammi sõitsime.
„Ei saa aru.”
„Saaremaa inimesed on väga põhimõttekindlad ning tema on ka väga põhimõttekindel. Kui ta millegagi ei nõustunud, ütles ta ikka: „See on mu põhimõtetega vastuolus.””
„See on mu põhimõtetega vastuolus.” See oli ja on siiani Eestis tavaline lause. Vahel tundus mulle, et oma kullakallite põhimõtete nimel on eestlane nõus vajutama iga nuppu, solvama iga monarhi, jalaga virutama igale haigele koerale, ühesõnaga tegema mida tahes. Enamiku eestlaste tegevust ei tiivustanud iha või lõbu. Alati oli tegu mingi põhimõttelise küsimusega, otsekui elu oleks mingi dokument, reeglikogumik, kasutusjuhend igasuguse käitumise puhuks. Olin kohtunud isegi eestlasest passivõltsijaga, kes rääkis mulle, et ta ei tee seda mitte niivõrd raha pärast, vaid kuna ta ei pea Briti seadustest lugu. Ta võis ju olla kurjategija, eks ole, aga ta oli eestlane, mis tähendas, et tal olid endiselt omad põhimõtted.
Nii et siis Epu eksmees oli põhimõttekindel. Ma polnud enda eelkäijaga kohtunud ega tundnud ka mingit erilist vajadust seda teha, ta oli juba pikka aega tagasi läinud oma teed. Sellest hoolimata ei suutnud ma hoiduda ennast tema ja ta kogemustega võrdlemast. Kes siis veel tundis mu elu paremini kui tema? Kunagi oli see ju tema elu. Ning ta oli põhimõttekindel. Kas mina ka? Kas mul oli mingeid põhimõtteid? Ma ei osanud seda öelda, ent kui oli, siis ei olnud ma nende poolest tuntud.
Saaremaa libises akna taga mööda, tuttava olekuga kased seisid nagu kiitsakad teismelised ning pikad ja lainjad aasad venisid kaugusse nagu unenägudeta uni. Saar paistis tõesti olevat rahuküllasem kui manner, võib-olla seepärast, et ma tahtsin seda niimoodi tajuda. Eesti oli jäänud meie selja taha ning Saaremaa tundus turvalise pelgupaigana otsekui reidil seisev laev. Tundsin end Saaremaal kaitstuna ja iseseisvana ning vahemaa sooja teki all turvaliselt. Oleksin võinud ju tol hetkel olla kus tahes. Ent Saaremaal? Miks Saaremaal? Miks mitte. Eemal olla oli hea tunne. Niimoodi ma tahtsingi end tunda.
Sõitsime Kuressaarde ning ronisime sealse telliskividest ehitatud punkritaolise bussijaama kõrval bussist välja. Suundusime vanalinna, linna südamesse. Tol päeval sädeles Kuressaare päikesekiirtes ning viibisid sa siis mõnes räpases korterelamus või ürgmetsas, päike tegi Eesti alati pisut ilusamaks. Peatänava äärsed vaateaknad olid korda tehtud ja kenad. Tõepoolest, siinkandis oli raha uute spaade, peente restoranide ja kohvikute tarvis. Kuressaare kuulus käputäie võidumeeste sekka. Siinsed poekesed ja kunstigaleriid olid värvitud õdusalt oranžiks ja relvitukstegevalt roosaks, vanad nikerdatud puidust uksed olid maalitud veelgi ekstravagantsemalt ja julgemalt siniseks, kollaseks ja punaseks ning pehmes päikesevalguses kümblevad lihtsad ja tumedat karva kirikud vaatasid kõigele ülalt alla. Saaremaa rahvas jalutas oma pealinna kõnniteedel ning mind liigutas selle paiga põhjamaisus, tüdrukute blondid hobusesabad, meeste lihtne vaikus, üldine puhtus ja korralikkus, kõik omal kohal, sest eestlastele niimoodi meeldis. Õigupoolest oligi see nende meelisküsimus. „Kas kõik on korras?” Neil oli tarvis teada.
„Ma ei näe veel ühtegi põhimõttekindlat inimest,” ütlesin ma, kui me läbi kesklinna jalutasime. Erinevalt Hiiumaa laisast pealinnast Kärdlast kihas Kuressaare inimestest, kes kõik olid kuhugi teel.
„No aga mida sa ootasid? See pole nii ilmselge!” vastas Epp. „Aga mu sõbranna Airi ütles mulle, et just sellised nad on. Tema on Hiiumaalt. Tema teab neid asju. Saarlastel pole õ-häälikut, neil on ainult ö. Airil on Saaremaal sõber, kes keeldub õ-d hääldamast. Tema räägib kõigi oma Tallinna sõpradega põhimõtteliselt ainult saare aktsendiga.”
„Ma ei saa aru.”
„Noh, ta ei ütle õlu, vaid ölu. Ta ei ütle Õhtuleht, vaid Öhtuleht. Kui ta laulab hümni, ei tule sealt mitte „mu isamaa, mu õnn ja rõõm”, vaid „mu isamaa, mu önn ja rööm”.”
„Ah soo.”
„Ja mitte ainult. Airi rääkis, et ta kirjutas ülikoolis terve oma magistritöö saare dialektis. Ta lihtsalt keeldub õ-d kasutamast. See on tema põhimõtetega vastuolus.”
„Saarlased paistavad olevat üks kamp veidrikke.”
„Heh. Sa võiks ise ka vabalt saarlane olla.”
„Minu välimusega küll mitte!”
„Vastupidi! Eestis on kaks paika, kust sa saaksid pärit olla. Saaremaa ja Setumaa,” vaatas Epp mulle otsa. „Setumaalt seepärast, et jutu järgi talvitusid seal sõjaretkel olnud mongolitatarlased; Saaremaalt aga piraatide pärast.”
„Piraatide?”
„Muidugi. Hispaanlased, portugallased. See on ju saar, mäletad küll.”
Kui ta seda ütles, kujutasin ma neid ette küll. Tõmmud Ibeeria võllaroad saabusid kohe pärast päikeseloojangut, jäid reidile ankrusse ning sõudsid siis täiskuu valgel lossi iidsetest müüridest mööda, otse linnaväravasse. Öö saabudes algas liiderdamine ning kogu verist vaatepilti valgustasid leegitsevad tõrvikud. Tapatalgud, välkuvad saablid, põlevate hoonete kaunis kuma… Ning kõikjalt kostsid hääled, metsikud lõbu- ja valukarjed, viha- ja ergutuskisa, higist leemendav vägivald.
„Minu arvates ei olnud see üldse nii,” raputas Epp mu visiooni peale pead. Tema sinisilmad tundusid natuke pinevamad, otsekui oleks tal lõbus. „Mina arvan, et nad lihtsalt läksid kõrtsi, laulsid kitarride ja mandoliinide saatel romantilisi laule ning saare tüdrukud armusid nägusatesse meestesse,” ütles ta. „Minu meelest oli nii.”
„Ja mõne aasta pärast olid Saaremaa talude põllud pisikesi brünette täis?”
„Just nimelt,” noogutas Epp. „Midagi sellesarnast.”
Eesti supermarketid on kõik ühesugused. Vanad joodikud maja ees pingil, algajakäega korraldatud konserviriiulid, tohutu alkoholiosakond, tüdinud välimusega kassiirid. Ja muusika. Ning milline muusika! Eesti supermarketis käik on reis ajas tagasi, kohe väga palju tagasi, müütilistesse kaheksakümnendatesse välja. Nõnda oli tol päeval Kuressaares 2003. aastal ning on arvatavasti siiani. Kõigepealt kuulsin, kuidas Starship laulis „We Built Th is City”, sellele järgnes kurbade ja säravate kitarrihelidega Crowded House, kes anus mind: „Don’t Dream It’s Over”. Lõppmänguks ja kliimaksiks pandi peale ei keegi muu kui Boy George ja tema Culture Club, kes küsisid minult ja kõigilt teistelt Kuressaare ostlejatelt melanhoolse reggae-rütmi saatel: „Do you really want to hurt me? Do you really want to make me cry?”*
Viibisin supermarketis maailma äärel, sest mul oli kõht tühi. Ent mida süüa? Läksin leiva-saia osakonda — ehk seal on midagi, mis leevendab mu näpistavat nälga, painavat tühja kõhu tunnet. Olin kusagilt lugenud, et vahel peegeldasid meeste kehad nende rasedate kaasade omi, nii et kui Epul oli janu, võis minul samuti janu peale tulla, ning kui Epp tundis tungi koristada, võisin ma ootamatult harja järele haarata, ja kui tema oli näljane… noh, siin ma nüüd olin. Pagaritoodete osakond on Eestis alati kindlaim viis midagi kiiresti hamba alla saada. Midagi pole vaja koorida, üles sulatada või praadida — pista ainult kotti ja mine. Kõik on pehme, magus ja rammusat kohupiima täis.
„Mida me siis täna võtame, boss?” küsisin iseendalt. „Kohupiimapontšikud? Kohupiimataskud?” Otsused, otsused. „Kohupiimasõõrik või vareenik? Kohupiimapallid? Aga miks mitte õlis küpsetatud kohupiimarull või kohupiimasarv või tükike kohupiima-liivakooki?”
Mis muud valikut mul õigupoolest oli? Külmutatud herned? Purgisupp? Ei, ma jõudsin tagasi kohupiima juurde ning otsustasin valida midagi lihtsat, nimelt vanad tuttavad kohupiimapontšikud — Tallinnas tööle minnes võtsin teelt tavaliselt kaks-kolm pontšikut kaasa. Tädid leti taga istusid nurgas ja lugesid ajalehte, kuni ma andsin valjusti köhatades märku, et ei kavatse niisama minema minna. Epul läks oma kunstniku intervjueerimisega kaua ning mul oli vaja see aeg surnuks lüüa. Leiva-saia juurest rändasin alkoholiosakonda. Napsiks polnud aeg sugugi liiga varajane. Kell oli viis õhtul ning Kuressaare rahvas viibis juba poes ja varus pikaks nädalavahetuseks džinnikokteile, mustasõstraviina ja õlut.
Kaks ostjat olid pikka kasvu, lihaselised ja blondid kutid, tavalised eesti mehed. Nende vahel seisis üks teistsugune inimene, tumedama nahaga. See poodleja oli tõmmum ning tal olid pikka hobusesabasse köidetud juuksed. Vaatasin, kuidas ta kuuese paki õlut kärusse laadis, ning adusin, et see võiksin olla mina, kui ma ei seisaks seal tema vastas. Ma kahtlustasin, et ta on välismaalane, näiteks selle eestlaste kamba sõber Itaaliast või Portugalist. Võib-olla olid nad kohtunud välismaal. Või oli ta siia lihtsalt suveks tööle tulnud. Kui ta end aga ümber pööras ja õllepaki kärusse pani, olin ma löödud: ta rääkis eesti keelt, kuigi nägi välja täpselt nagu mina.
See oligi tõsi! Piraadijutt oli tõsi!
Too kujutluspilt tabas mind taas. Vaiksed paadid, mille aerud on lärmi summutamiseks riidesse mässitud, seejärel rünnak laterna valguses, karjed, higi, verejanu ja kaos. Piraadid tulid tol ööl nende kolme asja järele, mida kõik mehed sisimas igatsevad: seks, toit ja meelelahutus. Tõsi ta on. Iga kord, kui ma New Yorgis oma hea sõbra Eamoniga tema joomise ja liiderdamise pärast sõitlesin, vaidles ta vastu: „Kuule, ma ei saa sinna midagi parata! Ma teen seda sellepärast, et mul on igav.” Samamoodi oli nende piraatidega ning Kuressaare oli noppimiseks küps. Söök, meelelahutus, seks? Vaatasin silmanurgast uuesti tüdinud välimusega blondide kassiiride poole. Just, see siin oligi õige koht. Isegi peaaegu liiga täiuslik.
Otsustasin, et tõmmu õlleostja on kindla peale piraatide järeltulija, patu vili, mitte nagu need romantilised ja idüllilised eestlased, kes kõik on blondid, puhtad ja head, kaetud heledate karvakestega, justkui põhjamaise paganliku mütoloogia ekstaas. Olin aga unustanud pontšikutele hinna võtta, nii et pidin piraadipoisi ja saare napsikaksikud omaette jätma ning naasma leiva-saia juurde oma kotti kaaluma.
Seal nägingi tütarlast, kes oli eestilikkuse suurepärane eksemplar. Ta oli nii eestilik, et ta oleks sama hästi võinud olla Miss Estonia. Ta oli minust umbes kaks korda lühem ning ma nägin, et temagi oli otsustanud pontšikute kasuks. Hea valik. Oma linakarva juuste ja taevakarva siniste silmadega oli ta rahvuslik ideaal, sedasorti tüdruk, keda paigutati Tallinnas postkaartidele või Estonian Airi reklaamidele: lihast ja luust sinine, must ja valge.
Ent Miss Estonial ei olnud tol päeval seljas rahvusvärvid. Tal kandis kitsaid punaseid pükse ja liibuvat roosat toppi, millel sädeles kaks silmatorkavat sõna: Great sex. Sedasorti väljakutsuva särgiga tüdrukuid polnud Eestist raske leida. Kord nägin ühes Tallinna kaubamajas tüdrukut, kelle teksatagumikul oli kirjas Yummy. Vahel mõtisklesin, kas nood moekad neiud üldse teavad, mida need ingliskeelsed sõnad nende riietel tähendavad.
Kiikasin uuesti tütarlapse toppi, kuni ta kaalus oma sooja rammusat kohupiima täis imemaitsvaid pakse pontšikuid. Maiused olid nii rasvased, et paberkott hakkas juba laiali pudenema. Ning siis helises ta telefon, Miss Estonia kummardus, et helisejat poekärusse pistetud punasest käekotist kätte saada, ning telefoni kobades hööritas ta oma ümaraid kannikaid küljelt küljele, sellal kui mina tema selja taga kannatlikult enda kaalu järjekorda ootasin. Pärast kolme või nelja helinat ja kuut või seitset hööritust leidis Miss Estonia lõpuks oma plastist ristküliku üles. See lõugas valjusti ja nõudlikult nagu vastsündinud laps. Viimaks sikutas ta selle läikiva futuristliku karbi kotist välja ja vastas kõnele. Vene keeles.
Ma polnud kunagi varem nii suurt kohvikruusi näinud ning kui Vana Merekaru tol õhtul selle suule kergitas ja ma mõistsin, et ta kavatseb terve selle kannutäie kohvi enne magamaminekut tilgatumaks juua, sain ma aru: ta on sõltlane.
Eppu see ei seganud. Nagu enamik eestlasi, oli ka tema olnud kohvisõltlane. Ta oli raskustega proovinud üle minna lahjemale teele, ent märkasin, et tol pärastlõunal võttis ta kunstinäitusel tassi kohvi ning intervjueerides kunstnikku, kes oli muide samuti Epp, arvatavasti vandus alla kiusatusele võtta teinegi. Klõpsisin tollest teisest Epust galeriis kohusetundlikult mõne pildi. Kui kunstnik oli pildistatud, läksid Epud intervjuule. Mina manustasin sel ajal kotitäie rasvaseid pontšikuid ning kulistasin ühes hämaras tuulikumotiividega kohvikus alla mõned õlled.
Istusin baaris, vaatasin seintel rippuvaid mustvalgeid fotosid veskitest ning kuulasin akordionisaatega eesti meremehelaule, mis olid üksteisega äravahetamiseni sarnased, meloodiad rullasid ja murdusid nagu merelained ning laulusõnad rääkisid alati ühest ja samast tegelasest: meremehest. Oh, meremees siin, meremees seal. Peaaegu terve tunni kuulsin järjest vaid üht: meremees, meremees, meremees. Lauljad ei jäänud hetkekski vait. Kui mul oleks olnud relv, oleksin kohviku krapi pilbasteks tulistanud. Meremeeste muusika, see ebakõlaline ja monotoonne akordionikääksutamine tegi mind merehaigeks ja ajas iiveldama, eriti pärast seda, kui olin ära vitsutanud taldrikutäie rasvaseid küüslauguleibu, mille iga krõbedaks praetud ning või ja küüslauguga lämmatatud tüki mu näljased käed veel hapukoore sisse kastsid.
Pärast intervjuud saime Epuga kesklinnas kokku ja läksime end öömajja registreerima. See asus kesklinnast ida pool käänulisel elumajadega palistatud tänaval. Majad olid enamjaolt hästi hoitud ja tänavad vaiksed. Õhus oli kuivama riputatud kala lõhn.
Seal kohtusimegi Vana Merekaruga. Ta oli lustakas mees, ei pikka ega lühikest kasvu, tihedate vuntside, tumedate puhmaskulmude ja läbilõikavalt siniste silmadega, mis särasid isegi külalistemaja seinal rippuval nõukogude laevastikus tehtud fotol. Selle kõrval seisis üks teine pilt, mis kujutas tema poega Merekaru Juuniori, kelle valge meremehemütsi tagant paistis Ameerika Ühendriikide lipp. Üks meremees oli teeninud nõukogudelasi, teine teenis nüüd ameeriklasi. „Ta elab Floridas,” selgitas Merekaru.
Vana Merekaru pere oli suureks sirgunud ja kodust lahkunud ning nii oli ta maja ümber sättinud võõrastemajaks ränduritele. Hoone oli avar, moodne ja lihtne ning selle ümmargused futuristlikud aknad olid nagu kosmoselaeva illuminaatorid. Vana Merekaru elas ise väiksemas majas krundi tagumises otsas ning kui me mööda sissesõiduteed aeda astusime, jändas ta parajasti mingi vana õngeridvaga. Ta ütles meile, et kui me tahame, võib ta meid öösel paadiga merele kaasa võtta. „Te peaksite tulema,” ütles Vana Merekaru suitsumehe käriseva häälega, poolenisti tõmmatud sigaret sõrmede vahel tolknemas. Seejärel kuulutas ta uhkelt: „Ja mille kinni püüame, sööme ära!”
Hetk hiljem avastasin end seismas oma aktiivse, sihikindla ja raseda naise kõrval, kes kaevas õhinast ähkides Vana Merekaru aeda üles, otsides vihmausse. Alguses oli Vana Merekaru samuti abiks ning kahe peale suutsid pöörased kaevajad kiiresti pangepõhja ussidega täita. Siis võttis mees korraks aja maha, pani järgmise suitsu põlema ja seletas, et ta peab paar asja korda ajama ning tuleb enne pimedaks minekut tagasi. Ta ronis oma sissesõiduteele pargitud vanasse autosse ning kihutas linna poole.
„Ma õppisin juba pisikesena aias kaevama. Me kasvatasime suurema osa oma toidust ise ning aeda oli vaja korras hoida. Vahel kaevasime kaladele söödaks usse ka,” ütles Epp, ise samal ajal õhinal mullas tuhnides.
„Kas sellest juba ei piisa?” küsisin üht paksu ja räpast vihmaussi väiksesse plekkämbrisse visates.
„Häh, siin on ainult mingi kakskümmend!” pööras Epp end ümber ja vaatas ämbrisse. „Meil läheb rohkem tarvis, kui me tahame midagi head kätte saada. Oi, kuidas ma armastan värskelt praetud kala! Mm-mm!” limpsas ta keelega üle huulte.
Mina piidlesin samal ajal neid kahtkümmet roosat, mullast ja sitast ussi, kes üksteise otsas roomasid. Ma ei tundnud end ikka veel päris hästi. Võib-olla oli see pontšikutest või küüslauguleibadest või meremehelauludest. Või siis hoopis sellest, et ussid olid pisut vastikud.
„Kakskümmend on enam kui küll,” ütlesin ma. „Mis, sa tahad kakskümmend kala kätte saada või?”
„Justin, ära ole selline tüdruk,” noomis Epp, sikutas maa seest järjekordse koleda ussi ja viskas selle pange.
„Kui mina olen tüdruk, kes siis sina oled?”
„Eesti tüdruk,” vastas Epp, ise kogu aeg kaevates. „Tule nüüd appi.”
Kaevates oli mul öö maitse juba peaaegu suus. Kujutasin ette, kuidas me istume merel õõtsuva paadi serval, ümberringi on vaid varjud, Epu lõvilaka ja Vana Merekaru mütsi siluetid ning need kaks vadistavad vanade sõprade kombel eesti keeles, millest mina veel väga vähe aru saan. Meie kohal kumab roheline kuu, vesi kõigutab meid õrnalt ning meiega koos on ussid, kelle pehmed tumedad kujud vingerdavad hämaruses, soolikad konksu otsast tilkumas.
Mille kinni püüame, sööme ära.
Selleks ajaks, kui Vana Merekaru naasis, järjekordne sigaret alahuule külge kleepunud, olime pool plekkämbrit täitnud limase ja vingerdava kalasöödaga. Vahepeal oli pimedaks läinud, meie võõrustaja paistis olevat vähem lustakas kui varem ning tema nägu oli ootamatult kaame.
„Kuulge, vabandust,” mõmises ta meile. „Aga mu naine tuleb varsti haiglast töölt koju. Täna on tema õe sõbra nõo sünnipäev või midagi sellist. Ma olen sel nädalal juba kolm ööd käinud kala püüdmas. Kui ma temaga sellele sünnipäevale ei lähe…” Ta tõmbas oma sigaretist mahvi.
„Mis asja?” Epp viskas labida maha ja tõusis püsti. „Tõsiselt või? Aga oli ju jutt, et mille kinni püüame, sööme ära!”
„Me oleksime võinud varem minna, aga ta töötab haiglas õhtuses vahetuses, saate aru küll. Tal lõpeb vahetus tunni aja pärast.”
„Võib-olla saame siis natuke hiljem minna,” astus Epp lähemale. „Siis, kui te sealt peolt tagasi jõuate? Ma nii ootasin seda.”
„Tõesti, kahju küll,” palus Vana Merekaru jälle vabandust, puudutas ühe käega rinda ning teisega tõstis suitsu suule ja tõmbas uue mahvi. „Mina tahtsin ka minna, aga naine…”
„Pole viga,” tõusin ma püsti ja rapsisin püksid puhtaks. „Ma saan aru küll.”
„Jah?” vaatas Epp mulle otsa, käsi pettunult puusas.
„Noh, ta ju ütles,” kehitasin ma õlgu. „Naine töötab haiglas.”
„Hm,” kortsutas Epp jälle kulmu. „Aga mida me kõigi nende ussidega teeme?”
„Ma ei tea. Paneme tagasi?”
Kuulnud, et ma üritan eesti keelt purssida, hakkas Vana Merekaru naeru kõkutama. „Te meeldite mulle, lapsed. Te olete head lapsed,” ütles ta. „Tulge sisse, räägime juttu, enne kui ma ära lähen.”
Vana Merekaru väikese puitbangalo sisemus pärines otsekui mõnest vanast Jaapani filmist. Kõik seinad olid puust ning ehkki maja oli väike, oli kõige vahel ruumi: paberist ja bambusest sirm eraldas elutuba Vana Merekaru magamistoast, kraanikausi kõrval kükitas vann ning ühelt kaugelt riiulilt paistis vana telekas näitavat mustvalget jalgpallimängu. Meremees vaatas seda, kui ta pani kastruli ja teekannu pliidile sooja.
„Kohvi?” mühatas ta oma karedal häälel.
„Ikka,” ütles Epp.
Vana Merekaru lõikas ühe kilekoti lahti ja kallas selle sisu potti.
„Kas sulle krevetid maitsevad?” küsis ta minult, osutades roosade mereelukate kotile.
„Okei.”
„Hästi, sest me hakkame sööma. Olete näljased?”
„Alati.”
„See mulle meeldib!” mühatas ta jälle, sigaret huule küljes rippumas.
„Ta meeldib mulle,” sosistas Epp, kui ootasime kohvi ja krevettide valmimist. „Mõnus tüüp!”
„Valmis!” hõikas Vana Merekaru, kurnas krevetid ära, puistas sinna pisut tilli ja paar lusikatäit võid peale, segas need paar korda läbi ning asetas poti väiksele ja lihtsale pruunile lauale.
„Ning kohv,” kallas ta endale kruusitäie musta vedelikku ning valgendas seda siis koorega. Epule pakkus ta väiksemat tassi.
„Sa pole Eestist, eks?” küsis Vana Merekaru, tõmbas oma tooli lauale lähemale ja koukis potist ühe võise kreveti. Lõhnas tilli ja sigarettide ning ohtra puidu järele, millest siin paistis peaaegu kõik olevat valmistatud. Tõmbasin sõrmedega üle sileda puust laua. See rahustas mind.
„Ta on New Yorgist,” vastas Epp.
„Ahaa, jänki. Aga sa ei näe välja nagu ameeriklane,” vehkis ta oma pruuni sigaretiga mu tumedate juuste suunas. „Sa näed välja nagu portugallane või midagi sellist.”
„Itaallane,” ütlesin ma.
„Ahaa, itaallasest jänki. Jah. Palun, palun, võta ise,” lükkas ta krevetid minu poole. Võtsin ühe, libistasin selle suhu ning nautisin liha, või, soola ja tilli maitset.
„Aga ütle mulle, jänki, mis sulle Eestis meeldib?”
„Noh, siin on väga ilus ja rahulik,” vaatasin hämaras ruumis ringi ja otsisin eestikeelseid vastuseid. „Palju rahulikum kui New Yorgis.”
„Mhmh,” mühatas ta ja puhus suitsu välja.
„Mulle meeldib Saaremaa ka.”
„Oled siin varem käinud?”
„Ei, aga mulle meeldib Saaremaa õlu ja Saaremaa viin.”
„Mulle meeldiks ka, kui see oleks siitkandist,” pahvis ta suitsu. „Kahju kohe sulle öeldagi, aga kõik Saaremaa-nimeline kaup, mida Eestis müüakse, on tõenäoliselt kusagil mujal tehtud.”
„Ei ole nii?! Mina arvasin Saaremaa õlut juues, et joon osakest Saaremaad.”
„Kahju küll, jänki. See on arvatavasti Tartu õlu, mida sa jood. Mina põhimõtteliselt ei joo seda!”
„Tartus tehtud Saaremaa õlu? Blöäk.”
„Ma olen sinuga nõus, jänki,” kraaksatas ta. „Tähendab, seda peaks siin valmistatama. Vähemalt saaksid mõned inimesed tööd. Kõik lähevad saarelt minema, välismaale. Vaata mu poega.” Ta rüüpas kohvi ja jõllitas krevette. „Aga ütle mulle, jänki, mida sa Eesti juures ei salli?”
„Tõsiselt räägid?”
„Lase käia,” pilgutas Epp silma.
Millest alustada? Verivorstist? Soolasest pudrust? Süldist? Oleksin võinud kõiki neid asju mainida, ent üks probleem oli pakilisem. „Läksin täna kõrtsi ja seal mängiti kogu aeg mingit paganama akordionimuusikat meremeestest,” nõjatusin ma lauale. „Ainult meremees seda ja meremees teist!” Vehkisin käega. „Kurat küll, see ajas mind marru!
„Ma saan aru küll, kuidas see võib tüütuks muutuda,” naaldus Vana Merekaru tooli seljatoele.
„Aga mina räägin kogu aeg, et Justin võiks olla saarlane,” segas Epp vahele. „See on kant, kus paljud inimesed näevad tema moodi välja. Piraatide pärast.”
„Mis piraatide?” kergitas mees kulmu ja rüüpas oma suurt kohvi.
„Põletamine ja röövimine, tead küll,” muigasin ma.
„Justin, see polnud nii!” pani Epp käed rinnale risti. „Tema mõtleb, et nad rüüstasid Kuressaaret, noh, et panid linnale tule otsa ja vägistasid kõik tüdrukud ära.”
„Mis asja? Ei, ei. Mina arvan, et midagi sellist küll ei juhtunud,” ütles Vana Merekaru järgmist krevetti mugides. „Kui keegi midagi sellist tegi, siis olime need meie. Kas sa viikingitest oled midagi kuulnud?” „Noh, jah.”
„1187. aastal põletasid Saaremaa viikingid Rootsis Sigtuna linna maatasa,” rüüpas ta taas oma tohutut kohvi. „Maatasa! Siis vaatasid rootslased nukralt ümberringi ning otsustasid samuti viikingiteks hakata. Nad astusid meie jälgedes. Nad kopeerisid meid, vehkisid meie idee maha. Olime õiged viikingid, õiged piraadid! Meie panime kõigele sellele alguse. Aga viikingite rünnakud siinkandis? Saaremaal? Ei usu. Piraadid ei oleks siia tulnud. Me oleksime nad mättasse löönud!” Ta kõhistas naerda. „Aga mul on üks saare sõber, kes näeb natuke sinu moodi välja. Ta on kindla peale natuke hispaania või araabia verd — tõmmu nagu sina, jänki!”
Vana Merekaru tõmbas järjekordsel krevetil saba otsast ja kastis selle võisesse vette. Siis pistis ta selle suhu. „Ärge unustage, et meie rannas jooksid paljud laevad karile ning sageli jäi paar või paarkümmend meest ellu ka,” lasi ta hea maitsta. „Nad leiti üles, poputati elule tagasi, võib-olla anti poisile siin siis tööd ja ta abiellus kohaliku tüdrukuga,” kehitas ta õlgu. „Nii see läks. Ja ta ei läinud saarelt enam kuhugi.”
„Meri uhtus pidevalt ka surnud meremehi kaldale,” täiendas Epp. „Seal rannikul, kus mu vanaema Pärnumaal üles kasvas, on ühe meremehe haud, mille eest me alati hoolitseme, kui läheme sinna pere hauaplatsi koristama. Seal pole isegi mingit nime kirjas. Ainult rist. Keegi ei tea täpsemalt, kes sinna on maetud, teame vaid seda, et see on meie perekonna meremees.” Epp rüüpas kohvi ja jätkas: „Minu meelest on nii, et iga perekond hoolitseb selle meremehe haua eest, kelle tema esivanemad rannast leidsid.”
„Eestlased on mererahvas,” pani Vana Merekaru järgmise suitsu põlema. „Saarlased sõitsid igale poole, Vahemerele ja Mustale merele, isegi Aafrikasse. Kindla peale tõi mõni neist ka tõmmu tüdruku siia kaasa. Ses mõttes, et keegi pole kunagi läbinisti see või teine,” koputas ta suitsutuhka vanale purgikaanele. „Eriti, kui elad mere ääres.”
Õrn koiduvalgus embas Kuressaaret. See langes puudele, majadele ning iseäranis lossile. Jalutades Epuga jahisadamast mööda lossi poole, mõtlesin kõigele käega lüüa ja siia kolida, ükskõik, kas mõnda kivist, puust või klaasist majja, ning kasvatada üles terve pesakonna väikesi saarlasi. Ning ma ei lahkuks saarelt kunagi! Epuga reisides oli mul selliseid fantaasiaid pidevalt, aga tegelikult olime kodutud ja kohatud. Me olime nagu mustlased ning alati oli õhus võimalus lahkuda, sähviv ja plinkiv lihtne pääsetee, salatunnel või avariiluuk uude ilma. Teised inimesed jäid kohale. Meie läksime minema. Aga Saaremaa tundus nii turvaline. Mõtlesin, et sellisesse paika võiks pensionile jääda ja katkestada kõik kontaktid välismaailmaga. Jätaksin lihtsalt sildi korteriuksele: „Läksime ära Saaremaale. Kui midagi on vaja, siis teate, kust meid leida.”
Teadsin, kuidas Kuressaare loss välja näeb, kuna selle pilt oli ühes meie Tallinna korteris vedelenud vanas pildialbumis. Epp oli seal varemgi käinud koos minu eelkäija ning mõne sõbraga. Kogu kamp nägi välja nagu mõni vana U2 plakat, kus Epu ümber seisavad Bono, The Edge, Larry Mullen Jr. ja Adam Clayton. Epu ning tema teksajakkide ja metsikute soengutega bändikaaslaste selja taga hulpisid vallikraavis hallid jääkamakad. Ümbrust kattev tuhkhall lumi oli aga sobiv, sest pilt oli tehtud ühel pikal ja nüril 90ndate talvel, mil tundus, et ajalugu on jõudnud haripunkti ning vaikseks jääva silmapiiri taga hõõguvad vaid kättesaamatute unistuste söed.
Loss oli aga seal seisnud juba kaua ning nägi välja ikka samasugune, oli aastanumber siis 1994 või 2003 ning väljas kõle hall ilm või soe ja kollane päikesevalgus. Enamik Eestimaa endisaegseid losse oli varemeis, need oli laastanud mõne ammu unustatud sõja kahurituli. Nende rõsketel seintel kasvas tume sammal ning sealtkaudu kompleksi sisenedes võis õhus tunda lossi vanuse hõngu. Kuressaare loss oli aga terve, tema torne kroonisid kivikatused, mis siiani kiiskasid punaselt päikese käes ning tohutu suurel hallil fassaadil polnud ühtegi silmnähtavat märki sõjast. Vallikraavist ja päikesevalgusest kaitstud loss tundus irreaalne, otsekui mingi hädine Saaremaa linnapea oleks soetanud mõne Ingmar Bergmani filmi võtteplatsi ja lasknud selle turistide rõõmuks Stockholmist siia vedada. Ma oleks seda uskumagi jäänud, kui see loss poleks olnud nii neetult suur. Tibatillukesed turistid sissepääsu juures olid mikroskoopilised, otsekui aatomid antiigi varjus. Kummardusin allapoole ning üritasin pigistada hoonet — kui lossi saab nii proosalise sõnaga kutsuda — postkaardivalmile fotole.
Kuidas oli see sajandeid väldanud sõdadele vastu pidanud? Oskasin vaid arvata, et Kuressaare loss polnud õhku laskmist väärt. Saaremaa oli nii vaikne, rahulik ja igav, suved olid rahulikud ja hämused, talved vaiksed ja hämarad, alkohol voolas sisse ja välja ning leevendas inimeste vaeva. Sellele kindlusele polnud isegi mõtet proovida tormijooksu joosta. Võib-olla oli Epul piraatide koha pealt õigus: ehk nad tulidki mandoliinide, mitte mõõkadega.
Maksime lossi sisenemise eest mõne krooni ning jalutasime väiksesse siseõue, mida ümbritsesid helehallid müürid ja Rootsi turistid.
„Mis see on?” Kiikasin läbi raudtrellide lossi vundamendis asuvasse krüpti. Maa-alune ruum ei olnud valgustatud, ent pimeduses oli võimalik eristada vanal puust toolil lösutavat kondist kuju, kelle luid katsid iidsed rõivad: pikad saapad ja mantel.
„Sissemüüritud rüütli koobas?” luges Epp sildilt ja sosistas: „Sa ikka tead, mida sissemüüritud tähendab?”
„See tähendab, et ta müüriti elusast peast sisse?”
Epp noogutas, silmad pinevad.
Silt krüpti kõrval oli neljas keeles: eesti, soome, vene ja inglise. Seal oli kirjas, et Katariina II valitsusajal 1785. aastal joonestas üks Vene insener lossi põhiplaani ning töö käigus
avastas selle keldri. Selles oli vana laud, tugitool ja ühe hispaanlase luukere.
Hispaanlane oli 16. sajandi esimesel poolel Vatikani käsul läkitatud Kuressaarde, mis kandis tol ajal Arensburgi nime. Ta oli inkvisiitor, kes pidi lõpetama Kuressaare katoliiklasest piiskopile meelehärmi valmistava protestantluse, mis kohalike vasallide seas levis. Hispaanlase vagaduse järeleproovimiseks tõid aga saare mässajad lagedale oma salarelva: kauni blondi neiu. Hispaanlane ei suutnud muidugi vastu panna, see tolvan armus tüdrukusse nagu tüdruk temassegi, ning kui nende salajane armulugu avastati, aeti saare neiu blond pea paljaks ja ta saadeti lähedalasuvasse nunnakloostrisse.
Meeleheitel Hispaania inkvisiitor üritas neidist päästa. Ta saatis talle leivapätsi sisse peidetud kirja, kus rääkis oma plaanist tüdruk vabastada. Ent leib ei jõudnudki kloostrisse. See jõudis hoopis lossi, katoliiklasest piiskopi lauale. Viimane otsustas, et inkvisiitor on oma tõotusi murdnud. Ainuke lahendus oli inkvisiitori sissemüürimine, nii et mees hääbus toidu, vee ja õhu puudusesse.
Kui lossi renoveeriv insener ta sajandeid hiljem avastas, palus ta esmalt ühel kohalikul kunstnikul see jube vaatepilt üles joonistada. Kui ta seejärel hispaanlase luukeret äraviimiseks puudutas, pudenesid kondid tolmuks.
„Lurjused! Neil ei olnud vaja sedasi teha,” ütles Epp, kui me võltsluukeret vaatasime. „See piiskop oleks vabalt võinud lasta hispaanlasel lihtsalt koju minna.”
„Aga ta pidi seda tegema,” vastasin nukralt. „Ta oli Saaremaa piiskop. Hispaanlasel minna laskmine oleks olnud tema põhimõtetega vastuolus.”
Justin Petrone raamatu “Minu Eesti 2. Mida sa tahad?” kohta leiad rohkem infot kirjastuse Petrone Print kodulehelt — SIIT!
