Raamatukatkend

Emajõe Ateena

Epp oli otsustanud ajakirjanduses magistrikraadi omandada ning luges õhtuti sageli loetamatut teoreetilist jama inglise keeles ja palus mul defineerida sõnu, mida ma polnud ealeski kuulnud. Iga kahe nädala tagant pidi ta bussiga Tartusse loengutele sõitma. Seekord otsustasin ma temaga kaasa minna.

Tartu on oma 100 000 elanikuga Eesti suuruselt teine linn.
Ainuke probleem on selles, et sinna pääsemiseks oli peaaegu ainus võimalus kolm tundi bussis loksuda. Bussiga sõitsid Tartusse nii pärjatud teadlased, mainekad ajakirjanikud kui ka seljakotiga rastafarid. Lennukiga sinna ei pääsenud. Auto ostuks polnud meil ei raha ega tahtmist ja rongid käisid sinna linna ainult kaks korda päevas ja imelikel kellaaegadel.
Üks mu esimesi artikleid Baltic Timesile käsitles neidsamu Tartusse mineku probleeme. Miks ei olnud Eesti suuruselt teisel linnal maailmaga lennuühendust? Miks nägi Tartu raudteejaam endiselt välja nagu tondiloss, mis võib kokku kukkuda, kui selle lähedal liiga valjusti aevastad? Kes võiks aidata muuta seda krigisevat postsovetlikku maad moodsaks põhjamaaks, kus sõidavad rongid ja toimub korrapärane lennuühendus? Helsingist Turusse sõitsid kiirrongid päev läbi, vali, millist tahad. Aga tahad Tallinnast Tartusse? Kobi bussi.
185 km pikk bussisõit Tartusse kestiski peaaegu kolm tundi. Sõidu ajal rusus mind Eesti maastiku tühjus. Oli pakse metsi, valgeid lagendikke ja järvi, ent suurt mitte midagi muud. Hakkasin aduma, mida see tähendab, kui Taanist suuremal maal elab umbes viis korda vähem inimesi kui seal.
„Kuhu jäävad külad?” küsisin Epult. „Kus on inimesed?” Tema luges mingit uskumatult igavat õppematerjali. Minul oli „Baltic Revolution”* umbes poole peal.
„Me sõitsime just ühest külast läbi,” vastas ta.
„Kus? Ma ei näinud ühtegi küla.”
„Me olime just Anna-nimelises kohas.”
„Mingit küla ju polnud! Ainult kirik ja bensiinijaam.”
„Eesti külad ongi sellised,” ütles Epp. „Eestlasele meeldib, kui ta naaber elab nii kaugel, et tema korstna suitsu on vaevu näha.”
Naasin Anatol Lieveni Baltimaade iseseisvuse taastamist käsitleva tähtteose manu. Esmalt 1993. aastal avaldatud ning 1994. aastal parandatud teost peeti ka kümme aastat hiljem parimaks infoallikaks Baltimaade kohta. Kõik nimed tulid tuttavad ette: Mart Laar, Marju Lauristin, Edgar Savisaar. Kõigi nende näod võisid olla täna, 2003. aastal, vabalt ajalehe esiküljel. Aeg oleks otsekui seisatanud.
Raamatuga oli üks probleem. Inglismaal sündinud autor Anatol Lieven tundus mulle ennast täis. Ta nimetas eestlasi ärritavateks, otsekui polnuks teadlik, et britid on üks maailma kõige raskema iseloomuga rahvaid.
„Miks sulle britid ei meeldi?” küsis Epp.
„Sest nad üritasid 1812. aasta sõja ajal Valget Maja maha põletada,” vastasin konkreetselt. „Ja seepärast, et nad ärritavad mind.”
„Aga biitlid?” küsis ta.
„Aga need juua täis dressides vutifännid, kes mulle Schipholi lennujaamas pinda käisid? See rahvas ekspordib vastikut iseloomu.”
Pärast lakkamatute metsade ja välude rodu, kus vahete vahel oli märgata pisikesi sinimustvalge lipuga ehitud maamaju, jõudsime Tartu linna. Esialgu suuri ehitisi polnud, ainult puumajad. Eesti suuruselt teine metropol oli hulk 19. sajandi elamuid piparkoogimajakese sõrestikega.
Kui tee läks allamäge Tartu all-linna, kus majad olid suuremad ja kenamad, hakkas Epp oma toolil hüplema ja osutas kõiksugustele hoonetele. „Siin ma saatsin oma venna Aabi kooli. Seal on Postimees. Näe, seal ma elasin üksvahe. Ja mu teine vana korter on seal.”
Tartusse sõitmine oli nagu retk Epu minevikku. Siin käis ta ülikoolis. Tahtsin rohkem teada saada.
„Kui paljudes kohtades sa Tartus elasid?”
„Keeruline küsimus. Las ma mõtlen.” Epp luges vaikselt endamisi ning pidas mõtetel sõrmedega järge. Matemaatikas polnud ta just tugev, mistap ta pidi paar korda otsast alustama.
„Seitsmes eri kohas!” kuulutas ta. „Ei, oot. Kaheksas!”
„Kuidas sa said elada kaheksas eri kohas?”
„Juhtus nii.”
„Ma tahan teada.”
„No alguses tulin ma Tartusse ülikooli ja läksin elama ühe vanaisa sõbra majja. 70-aastane mees oli. Ega ma teadnud sinna kolides, et tema ka plaanib seal edasi elada. Ta polnud kogu aeg kohal, tal oli teine kodu veel, aga ta tuli ja läks, millal aga tahtis.”
„Kas ta hakkas sulle külge lööma?”
„Ei. Aga ta haises hirmsasti. Ja ta ei lubanud mul mitte midagi ära visata! Koristasin ükspäev kööki ja viskasin mingid vanad ajalehed minema ja ta sai jube vihaseks. Siis vastasin ühele lehekuulutusele, kus pakuti korterit. Aga,” ta vaatas kõrvale, „kas sa tõesti tahad seda edasi kuulata?”
„Kas mul on midagi karta?”
„Ma sattusin mingi peredraama keskele. Majaperenaine oli vana naine, kes üüris mulle välja terve kolmetoalise korteri.”
„Ja hakkas sulle külge lööma?”
„Ei, aga tema poeg oli mingi 40-aastane veidrik, kellel olid ka korteri võtmed ning ta tuli ühel päeval lõugama, et emal ei olnud õigust seda korterit välja üürida. Minema ta ka ei läinud, siis tuli ta ema ja nad hakkasid teineteise peale röökima.”
„Ma poleks arvanud, et eestlased on võimelised üksteise peale karjuma.”
„Eestlased jah tavaliselt ei karju, aga nad olid venelased,” ütles Epp, „ja üsna valju häälega. Seal elasin ma siis umbes kaks nädalat ning see mees elas teises toas ja ootas, et ma ära läheksin.”
„Mis siis juhtus?”
„Siis leidsin varsti ühe üsna hea kahetoalise ja see paistis mitu kuud mõistlik lahendus olevat. Ühel hommikul tuli peremees kohale. Alguses tahtis ta raha laenata, aga kahe tunni pärast tuli jommispäi tagasi ja hakkas mulle külge lööma.”
„Ma teadsin!”
„Viskasin ta korterist välja. Ja tema valetas siis naisele, et mina lõin talle külge — ja ma pidin jälle ära kolima.”
Hõõrusin nägu ja Epp meenutas aina edasi oma seebiooperlikku elu, mida ta elas enne minuga kohtumist. Mõelda vaid, ja see oli alles Tartu, me polnud Indiani veel jõudnudki.

* „Balti revolutsioon” (Tlk.) minu eesti 131

Justin Petrone raamatu “Minu Eesti. Kas lubate elada?” kohta leiad rohkem infot kirjastuse Petrone Print kodulehelt — SIIT!