Katrin Pauts oma hingelinnast: seal on killukesi kõigest, mis juba kusagil nähtud. Mõni näeb temas Pariisi, mõni Roomat
Mulle meeldib Prahat kirjeldades laenata William Butler Yeatsilt oksüümoroni „kohutav ilu“, sest midagi täpsemat ei ole ma leidnud. Ilu hulka kuuluvad lõpmatud pargid Vltavat piiravatel mägedel, kus fotode jaoks poseerivad Aasia ja Vene pruudid võistlevad kevaditi nõlvadelt valge vahuna alla voolavate kirsiõitega, ning just sama palju meeldivad mulle pigem kohutavaks liigituvad Lasnamäe-sarnased magalarajoonid äärelinnas, kus nõukogude aja lapsena käin keelatud nostalgias kümblemas.
Armastan Vltava looduslikke kaldaid, saarekesi ja sildu, millest igal on oma ilme ja arhitektuur. Võrdselt kallid on mulle reisidelt nopitud tšehhi sõbrad ning võõrliigina Prahasse toodud ja seal ohjeldamatult paljunenud totakate nägudega nutriad, kes Karli silla ääres luikedelt peksa saavad ning kes tõtt-öelda tuleks kokku korjata ja hukkamisele viia. Tänavamuusikute bongotrummide sume tümin kuulub Praha õhustiku juurde nagu ka Karli sillal pühakute kujude ees päevade kaupa ebaloomulikus poosis lömitavad kerjused. Kanadalane Danielle imestab, kuidas nood vastu peavad — ta polevat kusagil mujal niisuguses poosis kerjajaid näinud. Põlvili palveasendis, laup sillutisel ja müts õieli käes, ootavad nad liikumatult, vaikides heldete andi.
Prahas on killukesi kõigest, mis juba kusagil nähtud. Mõni näeb temas Pariisi, mõni Roomat. Mulle meenutavad mõned piirkonnad ja tänavad Tallinna vanalinna ja Koplit, Toomemäge Tartus, Viljandit ja Pärnut. Vahepeal viirastub, et ma nagu poleks Eestist lahkunudki. Ehk see ongi võti? Prahas on eksootikat just paras doos, aga laias laastus on see katkematu déjà-vu — kombinatsioon tuttavlikest stseenidest, mis koosmõjus moodustab ometi kordumatu atmosfääri.
Jumaldan upsakate tornide ja küllusliku dekooriga juugendmaju jõukas Josefovis, aga ka lihtsaid tööstushooneid ja hipilik-pungilikku muretut hooletust Holešovices või Libeňis. Toredad on gooti kirikud, kubistlikud majad ja David Černý sõgedad skulptuurid. Vähem silmailu pakuvad vanalinna turistilõksud ja põhiliselt venelastele kuuluvad suveniiriputkad, kus kaup sarnaneb jahmatavalt Tallinna kõige häbiväärsemate urgaste omaga — vitriini on rivistatud ilmselt ühes ja samas Poola või Hiina tehases vorbitud matrjoškad ja Bangladeshis tehtud viletsad T-särgid kirjaga „Praha“. Tšehhi kristalli ja granaatide pähe pakutav bling võib vabalt klaasiks või Hiina plastiks osutuda.
Astun enne ärasõitu ühte Staré Město suurimasse suveniiripoodi, kus taustaks mängib vene estraad. See on vähemalt aus. Teine osa neist nipsasjakauplustest paistab olevat kohalike vietnamlaste käes.
Mulle meeldib, et Prahas on palju raamatupoode, mis ei asu kaubanduskeskustes, vaid kuhu saab tänavalt sisse astuda, aga moodne aeg röövib juba siitki — mu viimase reisi ajal pandi üks neist kinni nõnda järsku, et kui olin sealt paar köidet ostnud ja järgmisel päeval tagasi läksin, poodi enam ei olnudki.
Olen metrooga lõpuks ära harjunud, aga üle kõige armastan Praha tramme. Mulle meeldib, et prahalased jälestavad elektritõukse nagu minagi. Meeldib, et nad loevad kõikjal — trammipeatuses seistes, metroos, murul päikesevanni võttes, mõni entusiast koguni kõndides. Vahvad olevused on tšehhide koerad — hästi kasvatatud, tasased ja väärikad nagu kohalikud isegi, suurem osa neist ei vaja jalutusrihma. Meeldib, et tšehhid ei tekita lärmi. Kui Prahas valjemaid hääli kuuled, kõlab tavaliselt inglise, vene või itaalia keel. Sageli kuulen tänaval ja trammis eestlasi.
Mu sõber Ally on vaimustuses Praha võimest mõjuda korraga ultramoodsa ja vanaaegsena. Olen tähele pannud, et paljud Tšehhi mobiiliäpid on mugavamad ja selgemad kui eestlaste analoogid. Meilidele vastavad ametnikud telefonitsi, aga kui mul on vaja paarile paberile alla kirjutada, pean linna teise serva kohale minema. Mu jahmatuseks palutakse Eestist kaasa võtta paar paberist dokumendifotot ja ma pean guugeldama, kus neid üldse tehakse ja mis need maksavad. Kui üht raamatut soovin ja võõrustajad mulle selle e-poest tellivad, pean pakile poodi järele minema — pakiautomaate ei ole. Kõikjal eeldatakse viipemakseid ja kui ilmud vanamoodsa pangakaardiga, otsitakse tülpinult puhisedes leti alt teine aparaat. Mitmes populaarses kesklinna restoranis saab maksta ainult sularahas. Hämmeldust külvavaid vastuolusid on rohkesti.
Praha on parim linn jalutajale: pikad romantilised promenaadid jõekallastel, jalgradade labürindid aedades ja parkides, rahulikud tänavad, kus autojuhid on sama viisakad kui Kuressaares, ja rohkelt pinke, kus jalga puhata. See on Euroopa rohelisemaid linnu, mille südames võib kohata jäneseid ja üks silt Petříni aedades hoiatab kärnkonnade eest. Kesklinnast veidi kaugel Barrandovis pääses ühe mu reisi ajal lahti mamba — oh seda elevust, nii lootsin teda näha, aga ta ei olnud kaugele roomanud, vaid redutas kodu lähedal õunapuu otsas. Parkides ajavad jultunud paabulindude parved turiste taga. Nad võivad olla agressiivsemad kui koduhaned — olen näljaste paabulindude eest Vojanovy sady iluaias ära jooksnud, hing paelaga kaelas. Kui leiba või raha pakkuda ei ole, mis sa, võõramaalane, siin Prahas üldse teed? Juhmaka turistina koheldakse kõiki, kes ise nii käituvad. Kui loll oled, vastu pükse ka saad. Ometi on Prahas pügada saamist vältida nii lihtne.
„Sa siis varem ei teadnudki neid kutte? Vau. Kus sa elanud oled? Need mehed on tõeliselt erilised!“ imestab Ally, kui vestan talle vaimustunult oma suurest avastusest — Honest Guide’i nime all tegutsevatest ajakirjanikest Janekist ja Honzast, kelle õpetlikud ja väga populaarsed Youtube’i videod seletavad lahti kõik Prahas levinud petuskeemid ja lõksud. Et Honest Guide’i nippidega brošüürid on saadaval ka igas endast lugu pidavas turismiinfopunktis, on Prahas pügada saamine minu meelest tõesti juhmi turisti oma mure. Kas ma ise olen vastu pükse saanud? Loomulikult! Enne targaks turistiks saamist on igaüks loll. Tänase päevani on valus mõelda, kui meenutan, kuidas kolm aastat tagasi võtsin oma esimesel reisil raha välja just niisugustest automaatidest, mille eest Janek ja Honza hoiatavad. Jah, Malá Stranas asuvas Švejki-restoranis söömas käisin ka ja laadisin veel uhkelt toidu pilte Facebooki. Kui oled Prahas jõudnud käia Janeki ja Honza infopagasiga tutvumata ning siis lõpuks nende videoteni jõuad, hakkab vaheldumisi kahju ja häbi. Praha pole milleski süüdi, hoopis lihtsameelsus ja rumalus on.
Praha turistide lemmikmaiust, Instagrami-geenset trdelník’ut (mille eest Janek ja Honza kirgliku meelepahaga hoiatavad) pole ma õnneks isegi esimesel reisil maitsnud, sest tunnetasin kuidagi vaistlikult, et see rüvetaks mu hellitlevat kujutlust endast kui teadlikust inimesest, kes eelistab turisti-Prahale päris Prahat ja oskab neil tingimata vahet teha. Trdelník on süütu vardas küpsetatud tainatoru, millesse topitakse kuhjaga jäätist ja värvilisi kaunistusi. See ei tapa kedagi, aga kuna mu tšehhi sõbrad seda nii häälekalt põlastavad, ei tihka ma riskida, et mõnele neist tänaval vahele jääksin, see tobe toru näpu otsas. Tšehhid viskavad nalja, et trdelník inimese pihus on nagu karilooma ihule söövitatud märk, mille järgi eksimatult mittekohaliku ära tunneb. Kardetavasti on selle teadmiseks võtnud ka taskuvargad. Lihtsameelsed võõrad peavad trdelník’ut tšehhi rahvustoiduks, kuigi tähelepanek, et neid müüakse ainult vanalinnas, peaks igaühele vihjama, millega tegu.
„Kui seda süüa, siis täidiseta. Siis võib see täiesti talutav olla,“ arvab tšehhist sõbranna suuremeelselt, kui ühest putkast parajasti möödume. „Aga milleks seda üldse süüa?“ võtab ta sõnad kohe tagasi. Ta ei oska trdelník’u maitset kirjeldada, sest pole seda iial proovinud. „Ma ei mõtlegi maitse peale. Igaühe oma asi, mida suhu topib. Aga vaata hinda! Milline idioot nõustub mingi tainajuraka eest sihukest raha maksma?“
Kohalike sümpaatia kuulub väikestele pagariäridele ja supermarketite küllusliku valikuga saialett idele. Praha toidukauplustest võib puududa palju asju, aga saiahunnikud, kommid ja alkohol on seal alati olemas. „Ah, rohlík’ud! Vot neist võiksin end küll lõhki õgida!“ õhkab sõbranna igatsevalt. Ta mõtleb lihtsaid piklikke saiakesi, mis on tšehhidele samasugune uhkuseasi nagu prantslastele croissant’id või baguette’id. Ausalt öeldes ongi need baguette’id mis baguette’id, ainult poole lühemad. See on veel üks tšehhide tähelepanuväärne omadus — võtta populaarne välismaa asi, panna sellele oma nimi ja kiita seda siis kohaliku rahvusroana. Guljašist ja naaberriigis Saksamaal armastatud hapukapsast ei hakka ma rääkimagi. Minu suurima imestuse on selles vallas pälvinud lahtised võileivad ehk chlebíčky, mida olen lapsest saadik puginud igas pulmas ja igal matusel, taipamata seda sellegipoolest originaalseks Muhumaa rahvustoiduks pidada.
