MINU LEEDU | Neringa on matkajate ja looduspuhkust armastavate inimeste paradiis, kus metsa ja liiva on rohkem kui inimesi

Avaldame katkendi Sven Vahari raamatust "Minu Leedu. See kolmas Baltimaa", kirjastuselt Petrone Print.

Leedus on suvitamiskohta lihtne valida. Kui tahad päikest, mine, kuhu tahad; kui tahad päikest ja veesilma, siis mine samuti, kuhu tahad, jõgesid-järvi on Leedus palju ja kuskilt ikka mõne rahuliku koha leiab; kui tahad minna sinna, kuhu kõik lähevad, siis mine Trakaisse. Aga kui tahad peale päikese ka merd, siis on sul valida ainult kahe koha vahel: Klaipėda ja Palanga. Kui Mandri-Eestil on rannajoont umbes 1200 kilomeetrit, siis Leedul kõigest 108. Klaipėda ja Palanga on selle 108 kilomeetri ulatuses ainsad linnad ja needki on üksteisest vaid 30 kilomeetri kaugusel.

Leedus oleme jõe ja järve ääres suvitamise juba ära proovinud, see on mõõdukalt tore, aga mitte eriti inspireeriv. Marre, kes on elanud Tartus, on õppinud ka jõge armastama, aga olgem ausad, õige veekogu on ikka meri. Veekoguäärse rannaliivaga ei lähe vastaskalda nägemine lihtsalt kuidagi kokku. Meil on vaja merd. Päris merd. Leedus pole ka ühtegi nii suurt siseveekogu, nagu Eestis on Peipsi, seega peame võtma jalge alla tee Klaipėdasse.
Klaipėda ei ole üldse selline, nagu ma eeldasin. Arvasin, et tegu on lihtsalt mereäärse kuurortlinnaga, umbes nagu Pärnu või Haapsalu, ja seda Klaipėda muidugi on ka, kuid Klaipėda vana osa on midagi muud. Astud raudteejaamas rongilt maha, kõnnid mööda väikelinlikult rohelisi tänavaid tuttavlikku Leedu-nõukogude segapärandiga kesklinna, pöörad vasakule vanalinna… ja oled ühtäkki väikeses saksa linnakeses, kus on heledavärviliste majade seintel näha dekoratiivne tume puitsõrestik.
Klaipėda oli 13. sajandist Saksa ordu käes, esmalt linnusena, siis juba linnana. Leedulased ründasid ja rüüstasid tollase nimega Memelit korduvalt, kuid Leedu riigi koosseisu sai linn alles 1923. aastal. Linnaga tuli kaasa jupike saksa kultuuri — ruumi ja ajalugu, mida võib seal tänini kohata. Seda mitte ainult arhitektuuris, Klaipėda on tänaseni sakslaste seas kuurordina populaarne, mõned käivad seal niisama uudistamas ja suvitamas, teised perekonna juuri otsimas. Saksa keelt kuuleb tänaval palju ning restoranide menüüd on tihtipeale lisaks leedu, vene ja inglise keelele ka saksa keeles. Või siis ainult leedu ja saksa keeles, nagu ühes söögikohas nägime.
Klaipėda on madal linn. Klaipėda city moodustavad paar üksikut kõrghoonet, millest üks on teatud nurga alt vaadates K-tähe kujuga, kuid isegi keset Klaipėdat Dangė jõel statsionaarselt ankrus seisva purjelaeva mastid ulatuvad kõrgemale kui Klaipėda vanalinna katused. Hoonetest rääkides on paslik mainida, et Leedu kümnest kõrgemast hoonest kaheksa asuvad loomulikult Vilniuses, kuid kaks Klaipėdas, mitte näiteks Kaunases. Kaunase kõrgeim on umbes 55meetrine, Kaunasest kaks korda väiksemas Klaipėdas on aga lausa 112 meetri kõrgune 34korruseline elumaja. Klaipėda kesklinn on väike, kompaktne ja roheline, vähemalt see osa, kuhu turist satub. Nõukogude ajalugu on jätnud jälje ka siia, igas suuremas linnas laiuvad koledad ja mitteinspireerivad magalarajoonid, neid on Vilniuses, Kaunases ja loomulikult ka Klaipėdas.
Mul pole käepärast Leedu linnade skulptuuristatistikat avalikus ruumis asuvate kujude kohta, ent kahtlustan, et Klaipėda seisaks selles edetabelis üsna kõrgel kohal. Ka Vilniuses on neid ohtralt — selles hoovis on Frank Zappa pea, selles hiiglasuur värviline muna, seal daam karuga jne –, kuid need on jagunenud suurema ala peale. Väikeses Klaipėdas saad vaevalt ümber nurga keerata, kui komistad järjekordse kujukese otsa. Selles tänavas on pronksist kass, seal aga väike hiir, siin on majaseinal hiinapärane draakon, sellel platsil aga kipsist pöial. Ja kui sellest on veel vähe, siis on kesk linnast kiviviske kaugusel otse kõrvuti seisvate lasteaia Rongike ja Klaipėda jahi- ja kalandusseltsi vastas üle tee skulptuuride park, milles imetlemiseks välja pandud 116 skulptuuri. See on ka ainus park, kus ma olen näinud mitmekorruselisi pesakaste. Tavaliselt on pesakastid ühepereelamud, aga vaat Klaipėdas nägin ma kolmekordseid pesakaste. Üksteise kohal kolm auku, kolm õrt. Kõrghoone!
Pärast pargis jalutamist saab sealsamas keha kinnitada, mõnekümne meetri kaugusel asub väga hea Momo grill ning paarsada meetrit linna poole pidevalt Leedu restoranide esikolmikus olev Monai. 2018. aastal on see edetabelis teine, 2019. aastal kolmas. Muide, 2019. aastal ei ole esikümnes ainsatki Kaunase restorani, kümnest kaheksa asub Vilniuses, üks Klaipėdas (Monai) ja üks Palangas (Vila Komoda). Nii et kes tuleb Leetu söögireisile, võib Kaunasesse sõitmist edasi lükata ja kindlasti vähemalt Klaipėdas ja Palangas ära käia.

Klaipėdast rääkides ei saa kuidagi mööda Kura säärel asuvast Neringast, kuhu pääseb sadamast väljuva praamiga. Neringa on mitmest asulast koosnev linn, mille halduskeskus on üks neist, Nida. Linn on Neringa pigem administratiivselt, sest see hõlmab tervet Kura sääre Leedu-poolset osa, mis tähendab sisuliselt liivaluiteid, metsa ja 47 kilomeetri pikkust sirget maanteed. Seal on imelised matkarajad ja Vytautas kinnitab, et mitte kuskil mujal Leedus pole nii mõnus rattaga sõita kui Neringas. Neringa on matkajate ja looduspuhkust armastavate inimeste paradiis. Midagi muud seal eriti teha pole, asustus on hõre ning metsa ja liiva on rohkem kui inimesi. Nidas on siiski kirik (isegi mitu, teiste hulgas ka luteri kirik), postkontor, kunsti-, spordi- ja keskkool ning otse loomulikult merevaigumuuseum. Külalismaju on seevastu kümneid ja kümneid. Broneerid koha, tuled kohale, paned asjad ära ja lähed seiklema. Ilma meresaarteta Leedus on Neringa koht, kus saab peaaegu tunda seda, mida tähendab mõnel Eesti väike saarel olla. Kura säär pole rangelt võttes saar, kuid Leedust sinna maismaad mööda ei pääse, mandriga ühendatud ots on Kaliningradi oblasti territooriumil.
Isegi kui ei ole seda tüüpi reisisell, kelle meele teeb rõõmsaks kinga sisse sattunud liiv või rattasõidust jäänud poritriip seljal, mis kunagi pesus välja ei lähe, võiks Klaipėdasse sattudes ikkagi korraks Kura säärele põigata, sest seal on meremuuseum ja delfinaarium. Delfinaariumisse minekuks pole isegi vaja üle 40 kilomeetri läbi sõita, sinna jalutab 15–20 minutiga.
Meil on tuttavaid, kes sageli Neringas käivad. Sinna saamiseks tuleb minna läbi Klaipėda, aga nad ei ütle kunagi, et nad käisid Klaipėdas ja Neringas. Klaipėda ei ole mainimist väärt, aga vaat kus Neringa, vaat kus Nida!

Uuri raamatu kohta lähemalt SIIT!