Minu Hispaania | Granada on kirju nagu suvine Viljandi folk

Avaldame katkendi Marju Gellerti raamatust "Minu Hispaania. Elu nagu mustlaskaravanis", kirjastuselt Petrone Print.

Kitarristi nimi on Ramon, tema sõber on nende turistide giid ja nii nad neid koos lõbustavad. Praegu oli restoranis kitarrimuusika saatel lõunapaus ja edasi minnakse Sacromonte mäe otsa koobasmaju vaatama. See on Albaicíni linnaosa kõrgem piirkond, kuhu rajasid 16. sajandil linnast välja aetud moslemid ja juudid omale koobastesse kodud. Üsna varsti ühinesid nendega ka mustlased. Nüüd elavad mustlased seal segiläbi koos hipide, boheemlaste ja igasuguste muude artistidega. Just see on piirkond, kust poeet Federico García Lorca sai oma kõige kuulsama luulekogu, mustlasromansse sisaldava „Romancero gitano” jaoks inspiratsiooni.

Ameeriklasi oodates aega parajaks tehes satuvad nad Artjomiga jutusoonele. Mustlane on suur vene kultuuri fänn ja käib iga aasta Peterburis oma sõpradel külas. „Ma armastan Peterburi!” ütleb ta silmade särades. Ja ta kutsub meid kaasa, kui nad minekule asutavad.

Ei taha ta raha ja tal pole ka muid tagamõtteid, tüübil on lihtsalt südamest hea meel Artjomiga kohtumise üle ja soovib meile Granadat näidata, kui väike linnatuur nagunii pooleli on. Näed siis, vahel tulevad Hispaanias isegi vene geenid kasuks. Ja otsatu flamenkoarmastus.

Vaesed turistid väsivad oma täis kõhuga juba poolel teel mäkke ära, kuid lõpuks õnnestub siiski üles jõuda. Ameeriklastele tahetakse näidata paari Sacromonte koobaselamut, mis pakuvad 40 euro eest päevas kodumajutust. Kui sadakond aastat tagasi oli neid koopaid mäkke uuristatud kokku umbes 700, siis viiekümnendatel juba 3600. Allpool ja tänavate ääres seisavad suuremad ja rahvale avatud koopad, mis on poed, restoranid ja turistidele suunatud flamenkoetenduste kohad. Kõrgemale minnes on aga kodud.

Tüüpiline koobasmaja on üsna tavalise maja fassaadiga, kuid selle sees asuvad toad on mäe sisse koobastena uuristatud. Majad on seest-väljast valgeks lubjatud. Nad on nagu kodud ikka, enamasti kahe-kolmetoalised, lihtsalt ilma akendeta. Rikkamatel vee ja elektriga, vaesematel mitte nii moodsad, getopiirkondades ka täitsa vee-elektrita. Mäe sisse uuristatuna ei ole sellistes elamutes ka suvel palav. Elu käib majade ees hoovides, kus istutakse, lauldakse ja mängitakse kitarri, nauditakse elu ja kaunist idüllilist vaadet taamal üle oru paistvale Alhambrale.

Usutakse, et just siin, selles imelises kohas ongi flamenko sündinud. Nendes koobastes ja hoovides, selles erilises atmosfääris ja nende imeliste vaadete taustal. Nüüd ise siin seistes ma täitsa usun neid jutte.

„Kas siin turistina ööbida ohtlik ei ole?” uurib üks neiu.

Ei, kõik tunnevad kõiki, kõik on omad, karta pole midagi, vastatakse talle.

Sacromontel on olemas ka muuseum, kus on 11 sellist autentset koobasmaja külastuseks ja piirkonna ajalooga tutvumiseks.

Kui majad seestpoolt üle vaadatud ja mõnda aega hoovis jalga puhatud, astume edasi. Järgmiseks peatuseks on Mirador de San Nicolás ehk San Nicolási vaateplatvorm. See on ideaalne koht õhtupooliku veetmiseks. Väikesele platsikesele on kogunenud käsitööehete müüjad, kunstnikud, niisama musitseerima tulnud inimesed, turistid, ajaviiteks hängivad noored ja vanad. Ja flamenko, see päris flamenko, ilma kostüümide ja kogu selle välise hiilguseta! Istutakse niisama ja kui keegi kitarril viisijupi üles võtab, siis läheb lahti, improviseerides, just nii, nagu hingest tuleb, ja botastes-teksades.

Turistid lähevad laiali, Ramon jääb meiega lobisema ja õhtust Granadat nautima.

Granada on ülikoolilinnana hästi nooruslik ja kirev linn. Siin on rahvused vaat et veelgi rohkem segunenud kui Málagas. Ma ütleks, et Málaga on Granadaga võrreldes lausa konservatiivne, isegi tänavamuusikuid on vähem, hipisid-grungesid ja teisi karvaseid-sulelisi peaaegu et polegi. Aga siin on linn kirju nagu suvine Viljandi folk. Peale selle on Granadas palju rohkem araabia kultuuri hõngu, idamaisust. Mitte ainult Alhambras, vaid kogu linnas. Siin on juba ammustest aegadest saadik põimunud idamaine muinasjutt, flamenkokultuur ja Euroopa.

Ma ei ole Granadas kordagi nii käinud, et see idamaa muinasjutt ehk Alhambra-külastus vahele jääks. Ei jää seegi kord. Mis sest, et kõik juba mitu korda nähtud, ikka ajab kogu see ilu ja suurejoonelisus ohhetama ja ahhetama. Kuigi laulusõnad väidavad, et maapealne paradiis on rock’n’roll, siis mauridel oli plaanis vormida Alhambrast hoopis midagi nii imelist, et see tunduks kui maapealne paradiis. Kõik need dekoratiivsed lae- ja seinamustrid, kogu see käsitöö, õhkõrna ja õhulise mulje jättev kipspits, ornamendid, reljeefid, freskod. Kõik need kindlused, paleed, aiad ja purskkaevud, valguse ja varju mängud. Maurid tõid Euroopasse sellist kunsti, tarkust, teadust ja tehnoloogiat, mida tol ajal siinmail veel ei tuntud. Alhambras oli isegi veevärk, saunad! See on ka üks põhjus, miks kristlased peale mauride vallutamist need kindlused säilitasid — eks olid nemadki Alhambrasse jõudes sõnatud.