Epp Petrone arutleb: kas mul mööda maailma rännates tekkis sellist kõiksuse-tunnet nagu Eestimaa metsas?

Tänase Eesti Vabariigi aastapäeva puhul on hea aeg mõtiskleda, mis on meil siin Eestis sellist, mida kusagil mujal maailmas pole. Avaldame katkendi kirjastuse Petrone Print raamatust "Meie taluelu. Memme nõuanded".

Mulluse päeva „Maale elama" raames paluti mul kirjutada essee ja nii ma tähendasin üles ühe mõtte: „Kui mu ülejäänud elu mööduks kümne kilomeetri raadiuses kodust, siis oleksin õnnelik." See lause jäi justkui minu sisse tiksuma kogu järgnevaks aastaks. Nii kui kodust kaugemale sõitsin, kohe tundsin: vaja ruttu tagasi minna.

Siis tuli kriisikevad. Ja mitte ainult mina, vaid enam-vähem kogu planeet hakkas elama samasugust elu, aga mitte vabatahtlikult, vaid sunniviisiliselt. Ajaloolisel kevadel 2020 muutus maailm taas lokaalseks, globaalse küla ringireisimispidu tundub olevat möödanik!

Interneti vahendusel olen kursis ka oma sõprade eluga, kes siin või sealt „rajalt maha" on sunnitud astuma. Me oleme olnud täiesti erinevates arenguetappides, aga nüüd peame kõik kusagil „karantiinis paiknema".

On näiteks üks mees, Margus, just selline, kellest Hemingway kirjutas: eestlane igas sadamalinnas. Aastaid elas ta rändlindudega samas rütmis, lahkus Eestist septembris, tuli tagasi mais. Me saatsime teineteisele aastate jooksul pikki audioklippe, mida sai rääkida ja kuulata näiteks jalutamise saatel. Arutasime vahel oma erinevate elustiilide üle. Tema oli parasjagu näiteks kusagil Aasia ja Okeaania piiril, rannas või turul kõndimas, mina kasutamas ära sulailma ja siin Setomaal puid kuuri tassimas.

Ja ta küsis: „Ma ei saa aru: kuidas sa jaksad niisugust maaelu elada?"

Mina omakorda ei saanud aru, kuidas tema jaksab keskealise mehena ikka veel niimoodi rännata, iga uue impulsi peale innustuda, iga päev olla valmis uuteks petuskeemideks ja avastusteks. Kunagi olin ise selline, aga siis käis üks lahvang. Ilmaisu põles läbi.

Seda lahvanguperioodi tähistas muide ka tõeline tuli: meie tare lähistel käest ära läinud kevadlõke... Hea, et ma esimeste lõkkest eemale limpsivate leekide peale helistasin kohe nii päästeametisse kui ka kohalikku kohvikusse. Tänu kiirelt saabunud abijõule saime tulele piiri enne metsa!

Mida see põleng mulle tegelikult tähendas ja mis teid see avas, hakkasin tasapisi aimama. Kui tuletõrjujad lahkusid, oli endisest võsast alles must maa, alepõld. Seda vaadates sündiski idee külvata lilleaas. Ja kui juba, siis kogu kirega: ka aed sai korraga lilli täis. Hiilimisi võttis aiandus mind endale. Ja kanad. Ja puude istutamine. Ja lauda soojustus, sauna tõstmine, elumaja laiendamine... Ning ilma et oleksin märganud, millal, oli minust saanud see, kelle kohta sõber kõrvalt küsib: kuidas sa jaksad? „Mul on ema samasugune, väsimatu maainimene," räägib ta ja imestab tavalise eesti naise üle. „...lõpetab ühe asja, juba plaanib teist..."

Kui vaatan oma teise kesapõllu peale, siis näen reaalsust, aga lisaks sellele on silme ees kaks erinevat fantaasiat. Kas teha ka siia lilleaas, külvata võluvat punast mooni? Või istutada puid, või ehitada roigastest onn ja panna sinna suveks kalkunid? Rändaja plaanib laias ilmas, mina rändan siin, oma pooleteisel hektaril, oma aegruumi-fantaasialendudes.

Ja milleks siis reisida füüsiliselt, kui sama proovikivi ja rahulduse saab siinsamas, oma kümne kilomeetri raadiuses? Loodan, et ka kajutipalavikus-karantiinis rändurid mõistavad seda.

Arvan, et oleme kõik väga seotud oma ürgse olemusega. Kõige kauem on inimene oma arengu ajaloos olnud kütt-korilane. Isegi põllumajandus on meie kui liigi arengut vaadates värske samm, rääkimata nutimajandusest. Meie kehale valmistab naudingut see, kui ta saab minna metsa - ja midagi seal metsas teha: küttida, korjata, koristada. Ilmselt saab saagina ette kujutada ka kümmet tuhandet ärakõnnitud sammu ja häid fotosid. Mina metsas pilte ei tee, mulle meeldib midagi füüsiliselt korjata. Pärast torme käisin ja murdsin mahalangenud puude küljest männi- ja kuuseoksi, kaunistasin maja, kanalat, tegin lindudele vitamiinileotist. Milline rõõm on kõndida ja tunda, kuidas koos kehaga liigub ka mõte! Kui okste teema hakkas ammenduma, asusin otsima pikki ronte, millest kevadel ehitada onn. Liigun kiiresti edasi, koer kusagil läheduses sama õnnelik, vean kahe käega puid, hingeldan sisse metsaõhku ja taban end mõttelt: kas see on töö? Ma ei tea, kuidas tööl ja naudingul vahet teha. Ka nauding võib väsitav olla.

Kõndimisest saab mu rändursõber hästi aru, eks temagi kõnnib, linnades, maal ja mägedes, eks temagi on kütt-korilane, korjab oma saaki, tavaliselt virtuaalset, aga ka inimsuhteid.

Nii kunagine reisimine kui ka praegune maaelu on mind kindlasti vaimselt arendanud.

Räägime näiteks ilmast.

„Mu kevad algab pääle jõulu juba," ütles Marie Under ja sel aastal sain ma aru, mida ta ütles. Aga enne kevadet algas sügis ja enne seda talv, kõik siin mu ümber ja sees. Kas tõesti on iga aasta detsember nii pime, imestasin ma keset keskpäevaseid videvikuvarjundeid, ja õhtul kanade juures käies jäin keset hoovi seisma, ajasin pea kuklasse, et sisse hingata taevast: olgu ta täis tähti või udu. Ja kas igal aastal on juba jaanuaris nii palju kevadet? Mitte ealeski varem pole ma niimoodi nautinud ilma - mis tahes ilma.

Ma ei näe oma koduaknast mitte ühtegi teist elumaja, ainult oma aitasid, aasa ja metsa. Niimoodi tunnen end looduse osana palju ürgsemalt kui eales varem. „Ja täna me sajame vihmana alla," tunnen ma. Me oleme kõik koos, me oleme loodus. Täna oleme lörts, täna sajame lund. Täna oleme sauna taga metskitse näol uudistamas sisse kollase tulukesega aknasse...

Kas mul rännates tekkis sellist kõiksuse-tunnet nagu Eestimaa metsas?

Mäletan välgatusi. Lennukist pilvede peale vaadates olen tajunud armastust planeedi vastu. Aga need on olnud põgusad, peaaegu-puudutuse hetked, mis kiirelt minema libisevad, sest liiga palju on ümberringi inimesi ja liiga lähedal on reisimisega seotud raiskamise-süütunne, mis tuleb siis, kui oma vaistudega kontakti saan. Lihtsam on olla inimene, „nagu teised", mitte üritada loodusega üheks saamise igatsuse sisse minna.