Alustasin oma retke pühapäeval, 24. aprillil 2016. Eesootavaid raskusi aimamata lootsin matka läbida vähem kui 100 päevaga. Eestlanna, kes lõpetas raja paar kuud varem, suutis seda teha 107 päevaga. Mõtlesin künkast alla turnides ebamugavale raskusele õlgadel; liiva sisse jälgi pressides loendasin sammupaare vaateväljas olevate toigasteni. Lainelised liivaviirud moodustasid erilaadseid kuhjatisi ja hangesid. Peagi ronisin paarikümnemeetristele kõrgendikele, kust vaatasin kaldale uhutud vahuribasid. Umbes pool tundi enne päikeseloojangut märkasin sobivat telkimiskohta avaral luitel. Kolm-neli minutit ja telk oligi püsti. Pealtnäha puutumatu loodus sirutas end igas suunas, mitte ühtegi inimolendit silmapiiril. Viimaste valgusvihkude saatel jooksin jahedasse merevette, kus pesin alasti ja muretult esimese higi maha.

Tuule käes plaksuv telk äratas mind pärast südaööd ootamatult üles. Esmapilgul ideaalne koht oli muutunud väga viletsaks magamispaigaks. Peened liivaterad lendasid läbi telgi alumise võrgulaadse katte. Pidin magamiskotist ja ka telgist välja roomama ning lahenduse leidma. Taevas oli pilvine ning hoiatavalt tume. Mul ei olnud tahtmist asju kokku pakkida ning kuhugi kaugele varjualust otsima minna. Seda enam, et liivarand laius nii kaugele, kui silm ulatus. Kas tuul tugevneb? Kuhjasin telgi pealiskatte äärtele liiva, et tekitada tagasihoidlikule laperdavale kindlusele kaitsevalli. Jaheda tuule eest tagasi magamiskotti pugedes sain aru, et eksisin kohavalikuga. Kas see väike õrnuke telk peaks tõesti mind kaitsma kõikide nende saatanlike ilmaolude eest, mida eesootavatel kuudel kogema hakkan?

Hommikul avastasin, et nende rahutute unetundidega said mu kõrvad ja suu liivateri täis. Või noh, vähemalt nii ma tundsin. Välja piiludes nägin horisondil juba eredat koidukuma. Peagi keetsin teed ja matsutasin õuna. Teadsin, et kaasas olev vesi ja toit on kulla hinnaga. Pidin olema ülimalt säästlik ning igal võimalusel veevarusid täiendama.

Paar tundi hiljem sirutus minu ees saja meetri kõrguselt liivakünkalt vaadatuna kaugusesse 90 miili rand ehk Te Oneroa-a-Tōhē. Nii kutsuvad maoorid rannalõiku, mis ulatub Scott Pointi (Tiriparepa) 120meetrisest kõrgendikust Ahipara asulani. Rannikuriba on tegelikult 55 miili ehk ligemale 88 kilomeetrit pikk, kusjuures Uus-Meremaal on pikkusühikuna kasutusel kilomeeter. Võimalik, et rannajoone nimetus pärineb ajast, mil misjonäridel kulus hobustega distantsi läbimiseks kolm päeva. Tollal suutis ratsanik harilikult läbida 30 miili päevas, kuid liiva sees sellist kiirust loomulikult ei arendatud.

Hüpnootiline ookeanimüha, pilvitu sinine taevas ning kuldne rannajoon rahustasid mõtteid. Meil pidavat olema ajukäärude vahel kaks operatsioonisüsteemi: üks on sihuke emotsionaalne või alateadlik, teine aga toimetab teatud loogiliste algoritmide alusel. Nüüd siis püüdsingi aimata, milline vägi tiris mind eemale kõigest tuttavast ja turvalisest. Saabusin üksipäini peaaegu tühja pangaarve ning üheotsapiletiga Uus-Meremaale. Iga normaalne inimene alustaks uues riigis pigem töö otsimist, teeniks paraja summa ning alles siis võtaks ennast vabaks, et pikem jalutuskäik ette võtta. Ometi oli mul arus midagi muud — minu teadvuses idanes eriskummaline seiklustung.

Märkamatult haihtusid mõtiskelu käigus nii tunnid kui ka kilomeetrid. Alles päikesepõletust ja janu tundes peatusin ning kukutasin raske seljakoti liivale. Pisut murelikult vaatasin uuesti toiduvarusid — ahvatlev näis kogu ports lõunaks pintslisse pista. Kuid sööki tuli hoida veel vähemalt homsekski päevaks. Lõõmava päikese eest meres jahutust otsides avastasin suurel hulgal merekarpe. Kohalikele on peopessa mahtuv tuatua mereanniks ja neid olendeid kasutatakse suuremaid elukaid püüdes ka söödana. Pikalt kaalutlemata asusin neid lainete vahelt korjama. Peagi keetsin saaki soolvees ja kuigi tulemus ei olnud vähese maitsestamise tõttu eriti hõrk, tundsin väikest rõõmusädet, sest iga kehakinnitus viis mind eesmärgi täitmisele lähemale. Selliseid väikeseid võite oli vaja veel sadu, kui mitte tuhandeid.

Rannal jalutamine kõlab romantiliselt. Päevade viisi uidates aga settib pikkamööda üksildane tüdimus, kui seljakott pigistab siit ja sealt ning käimine muutub töntsiks, nagu veaksid jalgade asemel kaasas jämedaid puuhalgusid. Vähemalt ühe asja poolest olin hästi valmistunud — see oli varustus. Ma küll ei võistelnud kergekaalu meistritiitlile, kuid varustusse panustasin tugevalt, uskudes, et kõik eluks vajaliku suudan turjal kaasas kanda. Järgisin põhimõtet, et tööriistad ja ellujäämisoskused on mu ainus elukindlustus. Aastate jooksul olin kogunud kogemusi erinevatelt matkadelt, ent pikim järjest läbitud distants küündis pelgalt 80 kilomeetrini. Nüüd ootas ees märksa kolossaalsem ettevõtmine, lausa ultrakilometraaž!

Minu 70-liitrine sissekõnnitud matkakott mahutas palju kraami ja igasuguse nodi olin kogenematu rändaja moel ka kaasa vedanud. Seljakoti ülemises osas olid meditsiinipaun, päikesekaitsekreem ja hügieenivahendid. Samuti hoidsin väikeses tõmblukuga taskus teravat Opineli pussnuga ning multitööriista. Matkakandam oli disainitud nii, et saan väiksema päevakoti suuremast tõmbluku abil eemaldada. Suuremasse ossa paigutasin riided, mida tundus olevat algusest peale üleliia palju. Eriti võimendus see tunne siin lähistroopilistes temperatuurides — kuigi aimasin, et külmematel päevadel nutan kuivi riideid taga. Kas tõesti on vaja nelja spordisärki? Mitut paari sokke ja kindaid peaks vaja minema? Villased sokid? Mütsid — nokaga ja ilma. Kas mul on vaja kahte-kolme-nelja pluusi? Tuulekindlad riided, püksid ja joped, aluspesu. Nii sorteerides tundus, et olin ikkagi amatöörlikult ülevalmistunud. Kogu riidehunniku vahele olin pressinud kompaktse matkapoti, mille komplektis olid nuga, kahvel, lusikas ning kinnituskaas. Kandsin kaasas ka väikest teflonpanni. Veel olin kokku pannud üleelamiskarbi, kuhu kuulusid peegel, õmblustarbed, kalastamiskonksud, tamiil, väike luisk, süütepulk, tampoonid (mida saab kasutada lõkke süütamisel või haavalapina), küünetangid, sidumistraat, küünlad ning tikud, veepuhastustabletid ja viimaks kompass.

Magamiskott kannatas kirjade järgi kuni miinus 7 kraadi. Igaks juhuks olin lisanud ka termokiled. Alumises paunas kandsin jooksutosse. Rihmadega olin kinnitanud telgi ja täispuhutava madratsi seljakoti alumise kolmandiku külge. Väikeses päevakotis kandsin üpris kerget tahvelarvutit, millega lootsin kaarte alla laadida ja rajakirjeldusi lugeda; lisaks hoidsin selles reisidokumente ja ellujäämisõpikut. Ilma toidu ja veeta kaalus matkakott 19 kilo, kuid täismass oli ligemale 24 kilo. Vett pidasin õigeks kaasas kanda neli liitrit, toidust olin varunud kaks pakki nuudleid, ühe šokolaaditahvli, paar õuna, veisekonservi ning pakikese teed. Oletasin, et nii mõnegi ebavajaliku asja saan loovutada niipea, kui selgub otstarbe puudumine.

GPSi mõte vilgatas mu peast läbi, kuid uskusin, et kõikide ettevaatusabinõude kasutuselevõtt muudab seikluse liiga lihtsaks ja igavaks. Mingi osa minust ilmselt tahtiski ära eksida, et näha oma võimekust looduses toime tulla. Muidugi, viimses hädas oleks hea vajutada raadiomajaka nuppu, mis häireolukorras tuvastab satelliitide toel abivajaja asukoha, aga üks osa minust soovis olla haavatav — pääseda välja tehnoloogilisest turvalisusest.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid