MINU GOA | Raini käib küla peal paljajalu, kleidi rinnataskus kassipoeg ja küljetaskutes kanapead
Avaldame katkendi Anne Vetiku raamatust "Minu Goa. Päike, penid ja piña colada", kirjastuselt Petrone Print.
Goas valitseb rahvaste sõprus — Goa oma ajutiseks või päriskoduks valinud inimeste rahumeelne kooselu. Lihtne asjaajamine, võrreldes muu Indiaga progressiivsemad vaated ja lihtsalt GOA — see kõik mõjub magnetina erinevatele rahvustele ja väga erinevatele inimtüüpidele.
Britid tulevad siia tänapäeval nautima Hispaaniast pisut eksootilisemat rannaelu. Vanemad britid, kes on Goas käinud juba alates 1970. aastatest, mäletavad veel „tõelist” Goad — sellist, kus polnud ei rannahosteleid ega kohvikuid. Autoteidki praktiliselt polnud. See oli Goa, kuhu pidi hääletama läbi Afganistani ja Pakistani ning kus tuli elada telgis ja jagada päikeseloojangut teiste hardcore-hipide ning kohalike kalameestega, kes polnud veel valgetest inimestest tüdinenud. Ei mingeid koerafännidest reklaamitöötajaid, ainult tõelised seiklejad, kes põlgasid kapitalismi ja pidasid lugu vabadusest. Üks tolleaegsete rändurite põlvkonna ikoon on kaheksasõrmeline Eddie, teise hüüdnimega Hipikuningas, kes polnud küll britt, vaid ameeriklane. Ameerikas oli ta elanud 1950ndatel korraliku biitniku elu, 1960ndateks kehastus aga ümber hipiks, tuli Goasse, armus sellesse ja siia ka jäi. Aitamaks teisi hipisid, kes Goasse jõudes olid pika teekonna järel harilikult täielikult rahast priid, asutas Eddie supiköögi, kus hipid said tasuta kõhu täis, ja kirbuturu, kus sai oma kraami müüa või vahetada. Praeguseks on Anjuna kirbuturg maailmakuulus ja üldse mitte väike. Lisaks hipikraamile leiab sealt absoluutselt kõike, disainriietest mopeedideni välja. Eddie nägi Goa järkjärgulist muutumist vaiksest paradiisist maailma turismi üheks keskuseks oma silmaga, kuid see teda ei häirinud: „On jah teistmoodi, kuid ikkagi tore. Mulle need peod meeldivad, hea muusika!” ütles ta ühes goa trance’i kõrgajastul antud intervjuus. Mees oskas elada, ütleksin mina.
Vana kooli britte on praegu Goas mõistagi vähem kui täiesti tavalisi britte, kes jalutavad hommikuti rannas ja otsivad söögikohta, kus saaks praemuna ja ube. Mingil seletamatul kombel jagub aga õnneks igasse randa ka neid „õigeid”. Näiteks Palolemi ranna talisman on seitsmekümnendates aastates härra Nick, kes harrastab igal hommikul liival joogat ja sörkjooksu, vööni ulatuv säravvalge habe briisi käes lehvimas. Otse loomulikult on tal kaks koera. Rannakoerad on hipide põlised kaaslased. Vaatan Nicki ja tema neljajalgseid sõpru ning mõtlen, et näe, ka nii on võimalik. Ei peagi pensionipõlves toas istuma ja „Aktuaalset kaamerat” vaatama.
/…/
Tõeline vana kooli hipijaam on aga Aramboli teine koerte varjupaik, mida peab naine nimega Raini. Tegemist on autentse esimese laine hipiga, kes käib küla peal paljajalu, kleidi rinnataskus tavaliselt kas kassipoeg või kutsikas ja küljetaskutes kanapead. Viimased pole seal mitte lõbu pärast, vaid kanapeadega toidab ta ranna- ja külakoeri, kes eelistavad vabadust varjupaiga elule. Vähemalt sedasi kinnitab Michael.
„Ma arvan, et sa ei peaks sinna minema, sulle kindlasti ei meeldi seal,” ütleb ta, kui uurin, kuidas Raini kuningriiki pääseda. „Tal ei ole majagi, nad elavad telkides. Sul on siin ju täitsa kena bangalo,” jätkab ta.
„Kena” ei ole päris see sõna, millega ma ise enda sara kirjeldaksin, aga see selleks. Saan aru, et Michael pelgab, et jätan ta maha, kolin mujale ja tema peab taas koertegängiga üksi jääma. Sel juhul ei saaks ta endale enam lubada õhtusi väljas käimisi ja päevaseid rollerimatku. Kinnitan, et ta ei pea muretsema, lubasin ju, et jään vähemalt kuuks.
„Ma niisama huvi pärast, äkki on seal teisi vabatahtlikke,” selgitan oma motiive.
Raini laager asub meie omast veidi küla pool, kuid paistab oluliselt metsikum kui Koeratempel, paiknedes ühes üsna kinni kasvanud džunglitukas. Puude küljes lehvivad lipud ja kõikvõimalikud kaunistused. Maju tõesti ei ole, nende asemel on hiiglaslik poollahtine telk, mis meenutab segu Pipi suvilast ja sarimõrvari pesast seriaalis „True Detective”. Keset telki on suitsev lõkkease, inimesi näha pole. Koeri on vähem kui meie asutuses ja nad on kuidagi rahulikumad. Hipikoerad. Lisaks koertele sibavad ringi kassid ja kanad, peatelki valvab vana pahur hallpapagoi. Eemal olevast väiksemast telgist tuleb välja noor kutt. Tutvume ja räägime vabatahtliku elu eripäradest. Kahjuks lahkub François, kelle kohta sõna „kena” on igati paslik kasutada, juba homme Palolemi poole. Ta räägib, et Raini on koerte toitmisringil ning et tegemist on tõepoolest väga ekstsentrilise, kuid lõbusa daamiga. Raini ja Michaeli vahel olevat kunagi mingi jama juhtunud, seetõttu ei saa nad läbi ja laimavad üksteist. Nojah, pedandist Michaelis, kellel käib iga päev koristaja, tekitab Raini elustiil kindlasti kerget õõva. Mulle siin aga täitsa meeldib, kuigi nõustun François’ga, et mussooni ajal võiks siiski elada putkas, mitte telgis.
Hipivaim on Goasse nii sügavale juurdunud, et nakatab enam-vähem kõiki, kes siia jõuavad ja pikemaks kui paariks nädalaks kohale jäävad. Minu tavapärast Tallinna-soengut asendavad juba paar päeva pärast saabumist kookosrasvased patsid. Kõik uustulnukad alustavad oma Goa-elu veidi ebalevalt, desinfitseerivad käsi (India on ju nii „räpane”), uurivad, ega toit pole liiga vürtsikas, ja püüavad püsida hüdreeritud ja deodoreeritud. Kuid juba mõne päeva möödudes märkavad nad, et polegi hommikul esimese asjana käsi pesnud. Mina märkasin, et kratsin rannakoeri, mõtlemata tuhandele võimalikule haigusele, mis mind rünnata võiksid. Ja kui isegi Goa asjaajamiste tempo enam endast välja ei vii, oledki hipi valmis. See viimane asjaolu on üks parimaid uustulnukate tuvastamise viise — kui inimene läheb pangas endast välja selle peale, et raha saab välja võtta alles neljapäeval, maandus ta Goas vaid paarikümne tunni eest.
