Minu Florida | Vaikus enne orkaani: koerad olid kogunenud söögitoa aknale ja lõrisesid seal kurjakuulutavalt. Õues ei paistnud enam päikest...

Avaldame katkendi Kerli Kirch Schneideri raamatust "Minu Florida. Vabandust, härra politseinik!", kirjastuselt Petrone Print.

Jordan keeras järsku teleka heli maksimumi peale. Uudistes edastati Florida kuberneri evakueerimiskäsk 6,5 miljonile Florida elanikule, kelle kodu paiknes rannikul või rannikusaartel. Tegemist oli ajaloo kõige suuremahulisema evakueerimisega Florida osariigis. Evakueeritavate piirkondade hulka kuulusid ka rannikuäärne Miami kesklinn ja Brickell, kus meie elasime.

Kuulasime vaikides. „Kas sulle nüüd jõuab kohale, kui tõsine see torm on?“ küsis Jordan mult peale ametliku evakueerumiskäsu lõppu.

„Jah,“ vastasin kõhedusega ja tundsin, kuidas hirm minus võimust võtma hakkas. „Kuhu me minema peame?“

„Õnneks on Plantation rohkem sisemaal ja nende piirkonda ei evakueerita,“ vastas Jordan. „Ühesõnaga, üritame kiirelt mu vanemate juurde pääseda!“

„Aga nad on ju meist ainult tunnise autosõidu kaugusel. Kui siin asi hulluks läheb, siis läheb seal ka,“ arutlesin. „Kas me ei võiks su täditütre juurde New Yorki lennata?“

„Kõik lennud on välja müüdud ja alates homsest on Lõuna-Florida lennujaamad täiesti kinni. Põhja-Floridasse pole meil ka mõtet sõita, sest teepealsed tanklad on juba praegu kütusest tühjaks ostetud,“ tuletas Jordan mulle meelde. „Nii et paki umbes nädala jagu riideid kaasa ja sõidame!“

Järgmisel päeval kajastasid uudised, kuidas Irma oli Kariibi piirkonnas neli korda maandunud ja saared trööstitusse olukorda jätnud. Samal ajal jätkusid Floridas tormiettevalmistused ning kohalik raadio edastas hoiatuse, et Miami-Dade ehk maakond, kus asus ka meie korter, peab olema valmis tormi täistabamuseks.

Enne ämma-äia majja varjule minekut tõstsime Jordaniga kodus rõdu pealt toolid-lauad tuppa, võtsime seintelt maalid maha, paigutasime seinale kinnitatud teleka alla madratsi ja keerasime orkaanikindlad aknad-uksed lukku. Kahmasin oma kõige kallima vara koeralaps Daisy kaenlasse ning heitsin tormieelsele kodule ukselt viimase pilgu. „Nagu maailmalõpuks valmistumine,“ kommenteerisin ja hakkasin aina intensiivsemalt olukorra ohtlikkust tajuma.

***

Loomulikult oli kiirtee Browardi maakonnas asuvasse Plantationi linnakesse täiesti umbes. Enamik neist Miami rannaäärsete korterikomplekside elanikud, kes olid algul lootnud tormi oma korteris üle elada ja nüüd, peale evakueerimisteadet teel sisemaa pelgupaika, kuna lennata ju enam kuhugi ei õnnestunud. Nii me siis passisime liikluses ja kuulasime ärevalt raadiost edastatavaid ja paanikat külvavaid orkaaniuudiseid. Ma lülitasin raadio kinni ja uurisin Jordanilt otse: „Mida sa eelmistest orkaanidest mäletad?“

„Ma olen ainult kaks suuremat orkaani üle elanud. Andrew’st ei mäleta ma mitte midagi, sest olin siis kolmeaastane,“ mõtiskles Jordan. „Aga Wilma ajal olin juba teismeline. Mäletan, et orkaani tagajärjed olid päris jubedad. Terve naabruskond oli peaaegu kaks nädalat elektrita, koolid ja poed olid kinni, autodega ei saanud sõita, sest kõik tänavad olid mahalangenud puid täis, valgusfoorid ei töötanud…“

„Kas kõik kohalikud istusid kaks nädalat jutti oma pimedas kodus?“ küsisin vahele.

„Ei, me sõitsime ratastega ringi,“ vastas Jordan. „Tegelikult oli see huvitav aeg — mäletan, kuidas esimest korda hakkas kogu naabruskond omavahel tõeliselt suhtlema. Inimesed vahetasid infot, et kuidas keegi tormi üle elas ja kuidas edasi minna. Üksteist aidati. Näiteks üks naaber, kellel oli korralik mootorsaag, käis teiste aedades abiks hoovidesse langenud puid tükkideks lõikamas. Mehed käisid koos tänavaid tormiprahist puhastamas. Naabrid jagasid omavahel toitu, meile anti generaatori tarbeks bensiini. Inimesed kuulasid õues koos raadiot… Selline teistsugune, sõbralik aeg oli.“

***

Lõpuks, peale kahte tundi liikluses istumist ja orkaanilugusid jõudsime Jordani vanemate majja, kus meid tervitas heatujuline äi, kes pojale kohe haamri pihku pistis, et see tal akende ja uste ette tormikaitseid paigaldada aitaks. Mina sättisin ennast kööki, kus ämm valmistas „tormiroogasid“, mida elektrikatkestuse korral hea külmalt süüa oleks. Jõime veini ja lobisesime, nagu oleks täiesti tavaline päev, ja mu evakueerimiskäsu tõttu tekkinud tormipaanika hakkas lahtuma.

Rahunemisele aitas kaasa ka teadmine, et viibisime tugeva kivikatusega ühekorruselises rantšos ja mitte taevasse ulatuva pilvelõhkuja 41. korrusel. Lisaks olid ämm ja äi oma elu jooksul mitu orkaani üle elanud ning teadsid, kuidas nendeks võimalikult hästi valmis olla. Seda kinnitas pilguheit nende garaaži, kust paistsid hiiglaslikud veepudelivarud ja purgitoiduvirnad ning elektrigeneraator, millega külmkapi ja valgustite tarbeks vajaduse korral voolu toota.

Ja orkaanimemuaarid jätkusid: Jordani ema jutustas elavalt, kuidas ta 25 aastat tagasi orkaan Andrew’ kapis üle elas. „Mul on mingi seitsmes meel, mis halbade asjade eest hoiatab. Mäletan, kuidas ma keset ööd halva tundega üles ärkasin. Isa naeris mu kõhutunde peale, aga mina kahmasin kolmeaastase Jordani kaenlasse ja me läksime kappi peitu. Järgmisel hommikul nägime, et torm oli basseini kohal olnud võrkaia maast välja rebinud ja minema lennutanud. Ju siis just sellel momendil, kui mu vaist mind hoiatas.“

Küsisin ämmalt, mida ta kõhutunne seoses Irmaga ütleb.

„Me saame teda tunda, aga mitte ta kõige koledamat nägu,“ ennustas ämm.

Edasi kuulasime õuduslugusid 12 aastat tagasi möllanud orkaan Wilma kohta, mis oli Jordani vanemate tagaaias puid juurtega välja rebinud ja kõrgepingeliinidesse pillutanud. „Ja siis saabus tormi silm — tuul vaikis ühtäkki ja õues paistis päike,“ meenutas ämm. „See kestis mõnikümmend minutit ja Jordan sööstis selle aja jooksul kiiresti hoovi, et võtta alla rauast korvpallirõngas, mille isa oli unustanud ja mis oleks võinud tuule käes lennates veel jumal teab kui suurt kahju tekitada.“

Kujutasin tormi silma ja selles valitsevat vaikust elavalt ette — äkki oli see midagi sarnast nagu too tormieelne hetk basseinis hulpides, mil õhk seisis paigal, nagu oleks ta ankrus, aga kogu aeg oli tunda mingit särisevat pinget ja ootusärevust. Igatahes sai fraas „vaikus enne tormi“ tol päeval minu jaoks uue tähenduse.

Järgmisel hommikul ärkasin valju haukumise peale — kõik kolm koera olid kogunenud söögitoa aknale ja lõrisesid seal kurjakuulutavalt. Õues ei paistnud enam päikest, aga samas ei olnud seal ka midagi kummalist, välja arvatud tuul, mis hoovis sirguvaid palmipuusid sasis ja pahaendeliselt vilises…