Gruusia ja Armeenia piiri lähistel on Arpi järv, mis meile põnev tundub. Järv asub peateest küll 13 kilomeetri kaugusel, kuid mõeldes võimalikele kehvadele sõidutingimustele, kaalume korra, kas tasub ikka minna. Otsustame siiski tee ette võtta. Pärast piiriületust on hea tuju, nii et astume rõõmsalt järgmistele seiklustele vastu.

Arpi järv on tõesti ilus, kuid Gruusia poolel nähtud Madatapa meeldis meile rohkem. Peateest veidi eemal ringi hulkudes jäävad silma vanad majad, rahulik külaelu ning eriti omapärase välimusega mahajäetud surnuaiad. Hauad on väga vanad, salapärased ja kõhedad… Mul kui Harry Potteri lugude fännil tekib assotsiatsioon selle surnuaiaga, kus neljandas jaos Voldemort võimu tagasi sai. Ma kujutan ette, et täpselt siin oleks sobinud neid hetki filmi jaoks üles võtta.

Kõnnime tükk aega ümber surnuaia, päris haudade vahele ei tihka minna. Kuna hauakivid on üsna kulunud, siis nimesid välja ei loe. Vaid ühel kalmul tuvastan numbri, milleks on 1946. Sinna maetud inimese surma-aasta. Samal ajal näeme kedagi eemalt mööda kõndimas, mobiiliga rääkimas ja meid silmitsemas. Viskame nalja: ilmselt helistab politseisse, et kurjategijatest teavitada.

Tuhisedes mööda maanteed Jerevani poole, oleme telefoniga mehe ammu unustanud. Tundub aga, et meid ei ole unustatud. Üks valge auto hakkab möödasõitu tegema, kuid jääb samal ajal meie kõrvale – paremal pool istuv tüüp püüab kätega vehkides midagi selgeks teha. Tule taevas appi, kas me oleme siin nii tahetud naised? Soovitan Maril, kes on parasjagu roolis, kiirust lisada.
Viis minutit hiljem katsetab meid samamoodi peatada järgmine auto, sedakorda tumesinine. Nüüd hakkab juba natuke ebamugav – mida nad tahavad? Kas keegi ajab meid taga? Miks ometi? Kelle poole pöörduda?

„Minu meelest on roolis vormirõivastuses mees,“ piiksatab Mari.
„Ah, mis vormiriietus, nagunii mingid jorsid! Me ei hakka ju suvalises kohas Armeenias peatuma, kui mingid võõrad seda tahavad,“ üritan ikka enesekindlaks jääda.

Paar minutit hiljem sõidab sinine auto meist jälle mööda, peatub veidi eemal ning mehed tormavad autost välja, olles põhimõtteliselt valmis meile teele ette hüppama. Selleks hetkeks märkame, et nad tõesti on vormiriietuses ja jääme seisma. Kust me ometi pidime aru saama, et 25 aastat vanas sinises Fordis on mingid sõjaväelased, kes soovivad meiega vestelda?
Kaks meest, üks 20-ndates ja teine 40-ndates, astuvad meie sõiduki juurde ning paluvad dokumente. Mari ulatab neile auto paberid, kuid täpsustatakse: passe on vaja.
„Kust te tulite?“ uurib 40-ndates härra meie passi silmitsedes. Ta paistab olevat ninamees.
„Gruusiast,“ vastan. Kust mujalt, kui oleme piirist umbes kümne kilomeetri kaugusel.
„Ei, kust te praegu tulite,“ täpsustab sõjaväelane.
„Ah soo, praegu käisime Arpi järve vaatamas.“
„Kas teiega oli keegi veel?“
„Ei.“
„Olete kindlad? Kas kumbki teist eraldus mingiks ajaks?“

Okei, see on juba veidi naljakas. Miks meid niimoodi pinnitakse? Kui ma nüüd täpsemalt mõtlema hakkan, siis hetkeks rääkisime küll ühtede noormeestega… autoga neist möödudes uurisin, kummale poole Arpi järv jääb. Igaks juhuks ei hakka seda vahejuhtumit ametnikele mainima, muidu arvavad taevas teab mida.

„Me oleme alates Gruusia piirist kogu aeg koos olnud,“ kinnitan talle.
„Miks tema ei vasta kordagi?“ küsib mees, osutades peaga Mari poole.
„Ta ei oska eriti vene keelt,“ vastan.
„Kas käisite peale järve veel kuskil?“ nõuab sõjaväelane jutu jätkuks.
Siis hakkab mulle koitma – mis siis, kui nende jaoks oli probleem surnuaia juures käimine? Ja oot, kas me mitte ei näinud üht kohalikku meid jälgimas ja kellelegi helistamas? Tunnistan, et tõesti tegime teel väikese peatuse, et kalmistust fotosid teha.
„Miks te surnuaeda pildistasite?“
„Ee… noh, see näeb huvitav ja omapärane välja.“ Kas ma olen mingi haiglase fetišiga inimene, et surnuaeda pildistan? See pole asi, mida igal reisil teeksin, aga kui midagi põnevat näen, siis miks mitte.

Ametnik soovib meie mõlema telefonis pilte näha ning teatab siis resoluutselt: ära on vaja kustutada.

Olgu nii, tema sõna on meile seaduseks. Või noh, peaaegu, sest meie mõlema mobiilid saadavad fotod kõigest prügikasti. Hoiame hinge kinni, et mehed ei märkaks tagaistmel olevat fotoaparaati, millega on Mari teinud nii mõnegi keelatud pildi.
Sõjaväelane süveneb taas meie passidesse ning vaatab kõik viisad-templid järjest üle. Arvestades, et me mõlemad reisime päris palju, läheb tal lappamiseks ikka veidi aega. Lõpuks küsib mees: „Kas olete Venemaalt?“

Ee, mida iganes – passil on ju selgelt kirjas Eesti. Kogu situatsioon on võrdlemisi arusaamatu ning viimaks söandan küsida, miks on kalmistu pildistamine lubamatu.
„See pole armeenia surnuaed,“ vastab mees napisõnaliselt.
„Kelle oma see siis on?“ tunnen huvi. Härra satub vastuse otsimisel kimbatusse, nii et päästan olukorra, öeldes: „Saan aru, et see ei ole teema, millest rääkida. Las olla.“
Mees lõpetab meie passide lappamise ning asub lihtsalt ringi vaatama. Dokumente meile tagasi ei anna. Püüan võimalikult viisakalt pärida, mida me siis täpselt ootame. Selgub, et kohe jõuab kohale natšalnik – enne ei saa meid minema lasta.

„Appi, ma ei taha minna Armeenia vanglasse,“ sosistab Mari. Lohutan, et ei lähe me midagi vanglasse… vähemalt loodan. Mis pagana rikkumisega me hakkama saime, et nüüd selline etendus käib?

Paari minuti pärast saabub suurem sõiduk, kust hüppavad välja viis vormiriietuses meest. Uskumatu! Süütu surnuaia pildistamine päädib sellega, et platsis on seitse sõjaväerõivastuses meest. Kui natšalnik – umbes 30-aastane sümpaatne mees – autoni jõuab, ütleb meiega tegelenud ametnik, et passid on korras. Siis lisab midagi armeenia keeles. See on kahtlane, väga kahtlane.
Sõbraliku olemisega boss pöördub meie poole ja uurib: „Mida te viimased kaks nädalat olete Armeenias teinud?“

Üks hetk, me oleme siin olnud vaid tund aega! Oma bossile valeinfo andnud mees kaevub uuesti meie passidesse ning siis tuleb viga tunnistada: ta lihtsalt vaatas kuupäeva valesti. Ju nemad siis eeldasidki, et oleme kaks nädalat piiri lähedal midagi lubamatut teinud. Surnuaedu ja külasid pildistanud – spioneerinud?! Järelikult Venemaa jaoks, kui meid venelasteks peeti? Muidugi häbi ots oleks, kui venelane oma emakeelt nii keskpärasel tasemel räägiks…
20 minutit pärast kinnipidamist meie dokumendid tagastatakse ning soovitakse head sõitu Jerevani poole. „Trassil on palju remonditöid,“ hoiatab sõbralik boss lõpetuseks.

Kui oleme minema saanud, arutame Mariga pikalt, mida see kõik tähendas. Teooriaid on meil palju.
Kas pole mitte veider, et meid peeti spioonideks, kes mitu nädalat piiri ümber luuranud? Professionaal suudaks ilmselt nuhkida delikaatsemalt kui meie – pildistasime ju nagu turistid kunagi. See lihtsalt paistab silma.
Me ei saa kuidagi aru, miks pandi surnuaia pildistamine sellise kella külge. Ametnik ütles, et see pole armeenlaste kalmistu. Kelle oma siis? Armeenlased ja aserid ei saa ju omavahel läbi – äkki siis aserite oma?

Number 1946 viitab Teise maailmasõja perioodile. Samas sõda lõppes ju 1945. See versioon ei taha hästi klappida.

Ehk on Armeenia ajaloos olnud genotsiid ja see on ohvrite haud? Internetist sel teemal infot otsides selgub, et genotsiid on küll aset leidnud, kuid hoopis aastatel 1915–1916.

Hiljem põhjalikumalt teemasse kaevudes ja meeleheitlikult vastuseid leida lootes jõuan ma huvitava avastuseni. Arpi järve lähistel asub mahajäetud islami surnuaed. Vaadates sealsete haudade pilte, tunduvad need päris sarnased meie kohatutele. Ehk asub Arpi järvest kümne kilomeetri kaugusel teine islami kalmistu?

Siinkohal tekib muidugi küsimus, miks ei tohiks moslemite surnuaedu pildistada. Tuleb välja, et Armeenias on püütud pikka aega islamit alla suruda. Jätta muljet, et nende riigis seda religiooni ei ole. Kui kunagi oli Armeenias palju mošeesid, siis tänaseks on need kadunud. Ainsana on alles Jerevanis asuv Sinine mošee.

Mis puutub veel Armeenia islamiusulistesse, siis on neid tõesti nüüdisajal vähe. Andmed on küll aastast 2009, kuid toona kinnitati, et riigis elab moslemeid kõigest 0,1% rahvastikust ehk umbes tuhat inimest. Armeenias elanud aserid olid peamiselt moslemid, kuid suurem osa neist põgenes. Mägi-Karabahhi sõja ajal (1988–1994).

Mis siis ometi juhtus ja miks meid kinni peeti? Seda ei saa me ilmselt kunagi teada…

Armeenia