BRASIILIA REISIPÄEVIK | See hotell ei olnud mõeldud turistidele ööbimiseks — siia tullakse hoopis teisel eesmärgil

Sille-Kadri Simer on stand-up koomik ja taskuhäälingu Tissident üks saatejuhtidest. 2022. aastal otsustas Sille-Kadri minna Brasiiliasse sõbrannale külla, kuid avastas, et pandeemia ajal reisimine ei möödu ilma üllatusteta. Täna saad lugeda kuuendat ehk viimast osa tema Brasiilia seiklustest — eelmised osad leiad artikli alt.

Turisti välimääraja

Viimased päevad Brasiilias veetsin Rios. Külastasin kohalikku turgu, kirikuid, raamatukogu, käisin Lebloni ja Copacabana rannas. Liikusin ringi päris palju jalgsi, sest ilm oli suurepärane ja mul oli kohalik giid ehk sõbranna kaasas. Kõndisime ühe vaatamisväärsuse suunas, kui ta andis ootamatult märku, et pööraksime otsa ringi.

„Seal pargis olid mehed, kes rääkisid omavahel, et meil on iPhone’id ja kindlasti ka sularaha.”

Ma ei tundnud kordagi, et Rios oleks kuidagi ohtlik või peaksin väga pingsalt jälgima enda ümbrust, kuid reisil olles räägiti igasuguseid hoiatavaid lugusid. Kohalikud ei soovitanud telefon nähtaval kohal ringi liikuda, sest on olnud juhuseid, kus vargad on jooksu pealt tõmmanud selle inimestelt käest. Ühel meesterahval juhtus nii, et ta istus taksos ning punase valgusfoori tule ajal varastati telefon lahtise akna kaudu. Ta ei jõudnud isegi reageerida, see kõik oli toimunud välkkiirusel. Ma sain pidevalt noomida oma sõbrannalt, kui poes maksmiseks võtsin välja kogu sularaha, et täpne summa lugeda. Ta palus kasutada kaarti ostude eest tasumiseks ja viimase variandina maksta sulas.

„Sa ei taha seda, et ümberringi inimesed näeksid, kui palju sul on raha kaasas. Vargad suhtlevad üksteisega ja võivad märku anda, et üks rikas turist liigub sealkandis.”

Ma muidugi pööritasin silmi selle jutu peale, aga mõistan, miks inimesed võivad olla paranoilised. Suurlinnas juhtub igasuguseid asju.

Kuidas vargad saavad aru, kes on turist? Välimuse järgi võiks igaüks olla brasiillane, sest tegemist on suure riigiga ning seal on esindatud kõik nahavärvid. Ka minu blondid juuksed ja helesinised silmad ei ole mingi haruldus. Mind reedab see, et räägin inglise keeles, pildistan telefoniga enda ümbrust ja kannan käes veepudelit. Just nii — ainult turistid käivad ringi, suur veepudel käes. Kohalikud ostavad korraga nii palju kui nad tarbivad ja viskavad koheselt pudeli minema. Kõrgete temperatuuridega läheb jook soojaks väga kiiresti ja brasiillased ei joo karastusjooke, mis on päikest näinud. Sellest tulenevalt võib ka poelettidel näha näiteks 0,25 liitriseid Coca-Cola pudeleid.

0,25-liitrine Coca-Cola zero — seda kohalikud ostaksid. Foto: Sille-Kadri Simer

Kas te loodusest üldse ei hooli?

Ma olin õnnelik, et sain jääda Brasiiliasse 10 päeva kauemaks, kui olin esialgu planeerinud. Mul õnnestus Rios külastada lisaks mitut kohta, mille jaoks esimesel korral ei olnud aega. Kõige muljetavaldavam oli ca 200 aastat vana raamatukogu, kus oli hingematvalt ilus interjöör ja suur kollektsioon vanaaegset Portugali kirjandust. Hoone paistab väljast silma oma arhitektuuri poolest ja sees on mitmeid kujusid lugemissaalis ning detaile riiulitel. Raamatukogu külastus on kõigile tasuta.

Sille-Kadri Real Gabinete Português de Leitura’s ehk Portugali kuninglikus lugemiskabinetis, maakeeli raamatukogus. Foto: erakogu

Käisin uuesti ka Santa Teresa rajoonis, sest see oli minu üks lemmikuid kohti. Mulle meeldis vaadata tänavakunsti, värvilisi maju ja „võrgutaja kujusid” akende peal. Ma nautisin elavat muusikat erinevates restoranides ja minu üllatuseks olid bändid ning vokalistid väga heal tasemel.

Estátua namoradeira ehk võrgutaja kuju restorani aknalaual. Foto: Sille-Kadri Simer

Mind häiris üks eripära Brasiilias — liigne kilekottide kasutamine. Toidupoes käies tõsteti kaubad erinevatesse väikestesse kilekottidesse. Näiteks karastusjook, puuviljad, saiad ja juustud pandi eraldi. Tihti lahkusin poest kandes käes umbes kaheksat kilekotti. Eestis käin poes suure riide- või seljakotiga. Ma ei osta üldse kilekotte ja ei näe nende järele vajadust. Brasiilias ostsin ühe paki meditsiinilisi maske apteegist ja ka see pandi kilekotti. Palusin sõbrannat, et ta õpetaks mind portugali keeles ütlema, et ei soovi kilekotte. Kandsin igal pool kaasas Eestist toodud riidekotti. Kilekotist loobumine kassas oli müüjate jaoks imelik ja mulle öeldi, et need on valmistatud taaskasutatud või loodussõbralikust materjalist. Minu jaoks ei omanud see tähtsust, sest selle koti teekond lõppeb tõenäoliselt kusagil ookeanis kilpkonna kaela ümber.

Vaade Riole Corcovado mäelt. Foto: Sille-Kadri Simer

Õnneliku lõpuga „hotell”

Ma olin väga spontaanne viimased päevad Rios ja ei planeerinud tegevusi ette. Kuna viibisime erinevates rajoonides Rios, siis sain ööbida nii uhkemates hotellides kui ka tagasihoidlikumates hostelites. Mulle meeldib vaheldus ja üldiselt olen nõus kõigega, mida kohalikud soovitavad.

Avastasime, et meil puudus üheks ööks majutuskoht keset nädalat. Alguses mõtlesime, et lähme tagasi maale ehk sõbranna majja Maricàsse, kuid jäime liiga kauaks randa õlut jooma ja magasime maha oma võimaluse. Südaööks olid mõlemad telefonid tühjaks saanud ja otsustasime peatuda esimeses ettejuhtuvas hotellis. Sõbranna ütles, et tema jaoks on see rajoon tundmatu ja küsis ühe meesterahva käest juhiseid lähimasse hotelli. Läksime soovitatud hotelli, kuid tegemist oli suure veaga. Ma sain sellest aru koheselt, kui astusin meie tuppa.

„Kas sa oled kindel, et ukse peal oli kirjas „hotell”, mitte „motell”?”

„Ma ei ole kindel. Miks uurid?”

„Voodi kohal laes on peegel.”

Mõistsime ühiselt, et see koht ei olnud mõeldud turistidele puhkamiseks või magamiseks — siia tullakse hoopis teisel eesmärgil. Tuba oli äärmiselt odav, rõve ja peeglid olid igal pool seintes. Isegi konditsioneer tundus hirmutav, sest see oli vana ja kolises meeletult. Magada oli võimatu, sest seinad kostsid läbi. Seega olime sunnitud kuulama teiste külastajate õnnelikke lõppe.

Me lahkusime hommikul vara võimalikult kiirelt. Õnneks see ei olnud esimene ega viimane mälestus Brasiiliast ja viimased päevad veetsime ilusas kesklinna hotellis ning külastasime kohalikke restorane. Sõbranna vahel tuletab meelde meie motelli külastust, mis nüüdseks ajab rohkem naerma ja vähem öökima.

Enne tagasilendamist külastasime Parque Lage parki, kus käisime kohvikus lõunal. Tegemist on imekauni pargiga, kus on suured puud ja põneva arhitektuuriga ajalooline hoone. Kuigi väljas oli 40 kraadi, siis saime nautida Rio võlusid ja võtsime viimast päikselisest linnast.

Kokkuvõttes oli mul väga omanäoline, äge ja mõnus reis Brasiilias. See oli täis ootamatusi, kuid nautisin seiklust täiel rinnal. Rio on koht, kuhu sooviksin tagasi minna tulevikus. Inimesed on sõbralikud, loodus on imeline ja söök on taskukohane. Kindlasti soovitan võimaluse korral külastada mitmekülgset Brasiiliat!

Tänavakunst Rios. Foto: Sille-Kadri Simer