Võrreldes paljude teiste paikadega siin maamuna peal, ei kujuta Eesti loodus inimesele just kuigi suurt ohtu. Pigem ehk vastupidi. Pole meil siin ülemäära palju suuri kiskjaid, mürgiseid madusid ja muid putukaid-mutukaid. Mõned erandid välja arvatud.

Enamasti ohutud

Metsas karuga kohtudes on üsna tõenäoline, et ta on sama üllatunud kui teie. Ja ka ehmatanud, sest üldiselt pole mesikäpp kõige julgem loom. Aga ta on suur, mis teeb ta hirmuäratavaks. Samuti mõnevõrra ohtlikuks.

Karuga olen looduses kokku juhtunud paar korda. Esimene leidis aset metsasihil. Kõndisin mööda seda, kui kuulsin pisut eemal võsas ragistamist. Peatusin ja järsku ilmus mõnekümne meetri kaugusel minu ette suur karu. Üritasin olla võimalikult vaikselt, kuid ilmselt ei tulnud see mul väga hästi välja. Loom seisatas ning jäi mind uudistama. Kuna mul midagi targemat tol hetkel pähe ei tulnud, vastasin samaga ning mõne hetke pärast jätkas mesikäpp juba oma teed. Kuigi otsest ohtu antud olukord ei kujutanud, tegi see pisut kõhedaks küll. Mistõttu pöörasin otsa ringi ning läksin tagasi.

Tagasi läksin ka, kui olin juhuslikult komistanud karupoja otsa. Mitte küll sõna otseses mõttes. Ent meeleolu oli ärev, sest seal, kus on karu poeg, on ka emakaru. Ja nemad teadupärast juba oma järglaste ümber luusivatesse inimestesse väga leebelt ei suhtu. Pigem vastupidi.

Ka hunti olen kohanud. Üksikut, talve hakul Soomaal, kuid see polnud pooltki nii kõhe kui kuuvalges karja ulgumist kuulata ühe teise looduskaitseala serval inimasustusest hädajuhu korral liiga kaugel. Aga see oli juba ühel teisel aastaajal, mil võsavillemile meelepärast suupoolist oli looduses piisavalt. Pealegi, terve ja normaalne hunt inimest ei ründa. Normaalne põder samuti mitte. Küll aga võib kohtumine põdraga osutuda letaalseks, kui see kohtumine leiab aset autosalongis, kuhu see Euroopa suurim, keskmiselt pool tonni kaaluv imetaja läbi sõiduki tuuleklaasi sisenenud on. Ning sõiduki eest läbi lipsamas olen näinud põtru küll. Ja veel. Aga siiani õnneks mitte eluohtlikult lähedalt.

Ilvese nägemist aga võib pidada pigem õnnelikuks juhuseks kui ohtlikuks olukorraks. Ja ma ei pea silmas Toomas-Henrikut, vaid meie metsade ainsat kaslast, kes eelistab elada üsna varjatud ja kahejalgsetele märkamatut eluviisi. Seda suurem oli mu rõõm, kui täiskasvanud isendile järgnesid pojad. Vaatepilt missugune.

Pigem pelga nähtamatuid

Eelpool mainitud ulukitest ohtlikumaks võib aga kujuneda kohtumine hoopis mõne märksa väiksema tegelasega. Näiteks puugiga, kes on praktiliselt igale hobikorilasele tuttav tüüp. Nii ka mulle, kuigi olen püüdnud neid kokkusaamisi vältida. Enamasti tulutult, mis muidugi ei tähenda, et seda ei peaks tegema, sest on ju puugid inimestele üsna ebameeldivate haiguste kandjad.

Puukidele meeldivad eelkõige niisked ja varjulised kohad — segametsad, võsad, põlluääred ja metsaservad, mistõttu soovitatakse ka selliseid alasid vältida. Paraku pole see alati võimalik. Eriti sellisel juhul, kui su tööd ja hobid on tihedalt seotud vabas looduses viibimisega. Mida siis teha?

Mina kannan tavaliselt metsas kõrgemaid poolsaapaid, märjematel aegadel ja kohtades ka kummikuid, ja pikki pükse ning pikkade varrukatega üleriideid. Samuti kasutan tõrjevahendeid, millest kõige tõhusamaks on osutunud väikeses oranžis pudelis müüdav kraam. Mitte vähem oluline pole ka hilisem järelkontroll, sest nimetatud parasiitidel võib inimkehal sobiva toitumiskohani jõudmine võtta üksjagu aega.

Hästi valitud riietus ning jalanõud aitavad vältida ka rästiku poolt salvatud saada. Kui sa pole just parasjagu veemõnusid nautimas mõnes veekogus, kus roomajatel meeldib suplemas käia. Ja seda neile meeldib.

Üldiselt aga on rästikud võrdlemisi pelglikud ning inimesega kontakti ei otsi. Olen korduvalt sattunud peale päikese käes peesitavale roomajale, kes mind märgates kibekiirelt minema vonkleb. Enamasti on sellised kohtumised aset leidnud kevadeti, mil maod selja taha jäänud talveune ning jaheda temperatuuri tõttu veel üsna uimased on. Või sügiseti. Seega tasub just nendel aastaaegadel looduses liikudes natuke tähelepanelikum olla.

Oota ootamatut

Alati ainult ettevaatusest ei piisa. Vahel võtab juhus juhtimise üle ning sina oled pelgalt pahaaimamatu kaasreisija. Näiteks, ühel hilisel matkaõhtul, kui lülitasin pealambi tööle, et pisut laagrit sättida, kuulsin kumedat, minu poole suunduvat suminat. Järgmisel hetkel tundsin teravat valusööstu otsmikul, otse kulmu kohal, kuhu vapsik mind nõelanud oli.

Rabades käega otsmikulambi järele, et seda minema virutada, tundsin veel, kuidas putukas sõrmede vahelt vihaselt välja rabeleb ning läinud ta oligi. Ilmselt otsima uut ohvrit, keda ööpimeduse varjus ootamatult rünnata. Tegelikult muidugi mitte, sest nende, valdavalt rahumeelsete herilaseliste, nõelamine pole kuigi ohtlik. See on isegi vähem toksiline, kui herilase oma ning surmavaks annuseks oleks vaja vähemalt 500 torget. Samas ei maksaks seda ka ülemäära kergelt võtta, sest enamus inimestel pole õrna aimugi, mille vastu ja millises ulatuses nad allergilised on. Ülitundliku inimese võib vapsiku nõelatorge veerand tunniga siruli tõmmata. Igaveseks.

Õnneks, nagu selgus, mina allergiline ei olnud, mis tähendab, et midagi hullu, peale kerge paistetuse ning hommikuks kadunud valu, ka ei juhtunud. Aga tuju oli sellest hoolimata rikutud. Ja õppetund saadud — pimedas metsas ei maksa alati endale prožektorit otsa ette kinnitada — kui sulle just ei meeldi valguse peale kohale kihutavate pisitiivulistega lähikontaktis olla. Ja kindel on see, et kohale nad lendavad, sest eks meelita ju ka putukauurijad nõndaviisi, ereda valguse ja linaga tiivulisi kohale.

Samamoodi, tuju rikkuvalt, võib mõjuda kohtumine „hullu” metsisega. Mina olen paar korda varakevadel Kõrvemaal rännates kokku puutunud metsisekukkedega, kes visalt üritasid mulle väljakutset esitada. Isegi siis, kui ma nende ponnistusi eriti märkama ei teinud.

Ohtlik lindude selline käitumine ei ole, kuid tüütu küll. Tegelikult teadlased tänapäevani päris täpselt ei tea, miks osad selle liigi sulelised sedasi käituvad, kuid kahtlustatakse, et seda tingivad hormonaalse regulatsiooni häired, mis tulenevad lindude elukeskkonna muutustest ning väikesest arvukusest. Vaadates, mis meie ümber toimub, kõlab see üsna usutavalt.

Küll aga tegin märkama ühe Lõuna-Eesti järvekese kaldal peatunud hanede frontaalrünnakut. Kui sa oled arvulises vähemuses ja hanekari kõva kisa ning ähvardavalt sisisedes sihikindlalt sinu poole tatsab, on mõistlikum taanduda. Mõistlikum igatahes kui nende noka ette jääda. Mitte ilmaasjata ei kasutatud juba Vana-Roomas hanesid valvekoertega samas funktsioonis. Ja Hiina politsei värbab neid väidetavalt tänase päevani oma hoonete valvamiseks. Nagu ka viskitootja Ballantines.

Siinkohal on paslik toonitada, et üldjuhul loodus ise sind ei ründa ning konfliktisituatsiooni tekkimiseks peab inimene midagi valesti tegema. Seega veelkord — kui oled ettevaatlik, siis on riskid looduses hukka või viga saada minimaalsed. Olgem mõistlikud ja tundkem loodusest rõõmu!

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid