Keskkonnaagentuuri juhtivspetsialist ja ulukiasjatundja Peep Männili sõnul on parim kaitse rünnak ja valdavalt ründab metsloom inimest enese, oma poegade või saagi kaitseks ning siis, kui inimene on tulnud loomale nii lähedale, et võimalus põgeneda tundub tollele liiga väike.

Poegade kaitseks võivad inimest rünnata karu, põder ja metssiga, aga sedasama teevad ka paljud linnud. Hundi ja ilvese puhul pole niisugust käitumist tähele pandud. Karu võib rünnata ka juhul, kui inimene tema puhkepaigale ootamatult väga lähedale sattub.

Üldiselt aga pelgavad kõik metsloomad inimest ja väldivad võimalusel kontakti temaga. Inimeste suhtes vähem pelglikud võivad olla inimkaaslejad ehk urbaniseerunud loomad, sest neil on oma elukeskkonnas kontakt inimestega olemas.

Seda, et metsloomad inimest harva ründavad, kinnitavad ka terviseameti andmed. Eelmisel aastal tuli paaril korral teade, kus inimest hammustas kährik, nirk, või siil. Korra aasta jooksul on pöördutud abi saamiseks arsti juurde ka metssea, muti, nahkhiire, rebase, saarma ja jänese ründe pärast.

Metsloomad pole ohtlikud

Hiiumaa metsaseltsi juhatuse liige Aira Toss, kes väga tihti metsas töötab, rääkis, et peamiselt on ta näinud ikka rohusööjaid: metskitsi, punahirvi, põtru. Kiskjatest on tal nägemata vaid ahm, aga neid ongi Eestis vaid üksikud.

Karu kohtas ta lapsepõlves Raplamaal Eidaperes. “Ma olen rahuliku loomuga, seisin ja vaatasin.” Hunte nägi Hiiumaal Laasi metsas tol ajal, kui neid siin saarel vaid kaks tükki elas ja läbi autoakna. “Seisid tee peal ja neid nähes oli kohe selge, et kellegi kodukutsud nad ei ole,” ütles Toss.

Ta meenutas, et trehvamine ilvesega toimus täiesti kummaliselt. Ilvest nägi Toss mõne aasta eest päevasel ajal oma Õunaku külas asuva kodu aknast, kui loom vaid 5 meetri kaugusel tema majast mööda jalutas. Ilves tuli täpselt samalt rajalt, kust tavaliselt kitsed üle Õunaku mäe tulevad. “Ilvese liikumise ilu on võrratu, hästi nõtke, nii nagu kaslastel ikka,” kirjeldas ta.

Rebaseid-kährikuid kohtab alatihti, kährikuid üldjuhul ikka kahekaupa. Metssigu näeb muidugi ka, nii autoga sõites kui metsas ringi liikudes, sest neid lihtsalt on nii palju.

Tossi sõnul on enamus kohtumised sellised rahulikud, võrdne võrdsega, kui kumbki osapool ei ole teisele ohtlik. „Üldjuhul on ikkagi loom see, kes esimesena minema läheb, kui ise paigale jääd,” ütles ta ja lisas soovituse, et üks koht, kus loomi tihti näeb, on värsked raielangid. “Seal on ju laud kaetud — oksad ja puukoor kohe võtta.”

Toss kinnitas enda kogemustele tuginedes, et meie metsade loomad ei kujuta tavaliselt inimesele ohtu. Kohtumised roomajatega ehk pole nii toredad ja nauditavad. “Jalanõud tuleb õiged valida ja ikka vaadata, kuhu astud ja marjakorjamise ajal peab vaatama, kuhu käe pistad, aga õnneks annab rästik annab sisinaga märku, kui talle liiga lähedale sattud.”

Kaitseliitlased kohtuvad tihti metsaasukatega

Naiskodukaitsja Lääne malevast Merle Soone rääkis, et eelmisel koormusmatkal Põlvamaal põrkasid nad metsas metssea ja karuga kokku. “Pükse me täis ei lasknud aga palju puudu ka polnud,” nentis ta. Soone rääkis, et nad olid kusagil pärapõrgus ja vahtsid kompassi, kui üks neist märkas üle lagendiku metsa ääres mingeid kogusid. Need olid metsead. “Olime rahulikud ja läksime üle sihi edasi ja taas paistis mingi kogu,” meenutas Soone. Nad arvasid, et metssiga ja kõndisid edasi. Siis vaatasid uuesti, no ei olnud siga, oli hoopis karu. “Seisis seal ja vahtis meid, me seisime ja vahtisime vastu, ei liigutanud ja püsisime paigal,” meenutas Soone. Karu vaatas neid hindava pilguga ja läks oma rada edasi, võistlejad ohkasid kergendatult.

Nad said astuda mõnikümmend meetrit padrikus, kui kostis jube röögatus. “Ei puudunud palju, et oleksime infarkti saanud: tardusime kui kivisambad ja kisasime eespool sammunud Ivika tagasi,” rääkis Soone. Nad jooksid hirmunult tagasi kohta, kus esmalt seisime ja karu nägime. “Kuidagi jõuetu tunne oli seista silmitsi loodusega ehk karudega, kes võivad meid varakevadel nälja peletamiseks ära süüa,” nentis Soone. Edasi tegid nad oma liikumises suure ringi, sest karudega samas suunas nad minna ei soovinud.

Ka naiskodukaitsja Maret Kommer kohtus eelmisel aastal noore karuga. “Mõlema jaoks oli kohtumine ootamatu, sest karu kartis sama palju kui mina,” rääkis Kommer. Paarkümmend meetrit eemal asunud karu alustas enne ärajooksu, tema keeras otsa ümber ja hakkas hinge kinni hoides aeglaselt eemalduma. “Hirm oli suur, aga õnneks keegi mind murdma ei tulnud,” meenutas Kommer.

Kaja Luik meenutas, et ta kohtus inimesega, kes metsas üraskeid korjates karu ja tema kahe poja vahele sattus. See lõppes mehe jaoks haiglas ja pääses ta tänu oma rahulikule käitumisele ja teadlikkusele. Mees viskas pikali ja hakkas selili karust eemale liikuma. Siis õnnestus tal haarata kätte puuoks ja see karule ninasõõrmetesse torgata, mille peale karu eelmaldus.

Marutaud paneb ettearvamatult käituma

Enim levinud haigus, mis loomadelt ettevaatlikkuse võtab ja nad agressiivseks teeb, on metsamarutaud. Marutaudi võivad nakatuda kõik lihasööjad loomad ja koduloomad, kes omakorda võivad tõveviiruse hammustuse kaudu edasi anda inimesele.

Hiiumaa veterinaarkeskuse juhataja Jüri Lauter rääkis, et marutaudis looma käitumine on liigile mitteomane. “Eelkõige on haige loom inimpelguseta ja võib eelkõige lapsele tunduda sõbralik,” ütles ta. Esmapilgul rahulik käitumine võib aga muutuda agressiivseks. “Arvamusel, et marutaudis looma välimus on alati hirmuäratav, et karv pulstunud ja suust tilgub sülge, ei ole alust,” lisas Lauter.

Metsloomadest esineb marutaudi enim rebasel ja kährikul, koduloomadest koeral ja kassil. Lauter lisas, et nakkust võib saada ka hundilt, ilveselt, nahkhiirelt, metskitselt, oravalt, hamstrilt, veiselt jne. Ka linnud on haigusele vastuvõtlikud, kuid haigestuvad harva.

Lauter soovitas metslooma sõbralikkuses alati kahelda ja seda ka lastele selgitada. “Sellisest loomast tuleb eemalduda,” on tema soovitus.

Eestis ega ka Hiiumaal pole marutaudi enam mitu aastat diagnoositud tänu metsloomade vaktsineerimisele, mis praegu toimub ainult riigi piirialadel. Samas on jätkuvalt kohustuslik vaktsineerida koerad ja kassid marutaudi vastu iga kahe aasta järel. “Marutaudi risk on tänaseks madal, aga mitte olematu,” ütles Jüri Lauter.

Pisike, kuid ohtlik puuk

Suurtest metsaloomadest on märksa ohtlikum üks pisike putukas — puuk. Tänavu jaanuaris nakatus puukide levitatavasse borrelioosi 35 inimest ja veebruaris 31 inimest, selgub terviseameti ülevaatest. Puukentsefaliidi juhtumeid arstid tänavu veel tuvastanud ei ole.

Terviseameti avalike suhete juht Iiris Saluri ütles, et ka mullu ei esinenud aasta esimestel kuudel entsefaliiti, esimese entsefaliiti nakatumise juhu tuvastasid arstid mais ja Hiiumaal.

Kui entsefaliiti haigestumist saab ära hoida vaktsineerimisega, siis borrelioosi vastu pole ravimitööstus seni vaktsiini leidnud. Puukentsefaliidi vastu spetsiifilist ravi pole, aga haiguse läbipõdenud omandavad eluaegse immuunsuse. Kui puukentsefaliiti esineb Eestis harilikult vaid aasta soojematel kuudel, siis puukborrelioosi avastavad arstid inimestel aasta ringi.

Saluri selgitas, et puukentsefaliidi viirus jõuab inimese organismi kiiresti pärast hammustust, kuid Borrelia-bakterist nakatumiseks kulub enamasti kaks ööpäeva, kuni nahka imendunud puugilt haigustekitajad inimesele üle kanduvad. Haiguse tunnused ilmnevad borrelioosi puhul veelgi hiljem — ühe kuni nelja nädala pärast. Puugiohtlik aeg kestab tavaliselt aprillist oktoobrini, kuid pehme talv võib seda pikendada. Puuk muutub aktiivseks, kui maapinna temperatuur on 5-7 kraadi.

Allikas: Kaitse Kodu!