Üks selline on meile sisse toodud sinine käoking. See paljusid aedu kaunistav majesteetlike siniste õitega taim on mürgine õiest kuni juureotsani. Risoom ehk maa-alune võsu ongi selle taime puhul kõige hullem kurja juur — see sisaldab mürgist akonitiini, mille ühest milligrammist piisab, et inimene vaataks edaspidi lilli n-ö rohujuure tasandil.

Nagu mainitud, ei pea käokingast mürgituse saamiseks sugugi selle juurikat nosima — piisab taime murdmisest palja käega. Selle mahlas varitsev mürk imendub kärmelt läbi naha ja tekitab lööbe.

Sellest, et olete käokinga mürki tunda saanud, annab üsna pea märku tuimustunne suus ja kurgus, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Sellele järgneb südame- ja hingamislihaste halvatus. Ehk siis surm.

Teisalt muidugi pole käoking rong, mis ohvrist üle sõites ta otsekohe tapab. Targalt ja piisavalt kiiresti tegutsedes on ellujäämisšansid olemas. Sest surm, see saabub alles kahe kuni kuue tunni möödumisel esimeste sümptomite ilmnemisest. Mida selle aja jooksul teha tuleks? Kannatanule tuleb anda aktiivsütt, hoida ta soojas ning toimetada kiiresti arsti juurde.

Hirmus viis minna

Karuputke, erinevalt käokingast, keegi vaevalt koduaias kasvatab. Ent nagu käoking, on ka karuputk mürgine. Mitte küll nõnda letaalne, kui eelmainitud kaunislill, kuid siiski üsna vastiku toimega.

Nahale sattudes põhjustab karuputke mahl ärritusnähte. Seda iseäranis päikesepaistelise ilmaga, mil mahlaga kokkupuude lõpeb sültjate, põletushaavale iseloomulike villidega, millest paranemine võtab aega kuni poolteist aastat.

Karuputke rünnaku puhul tuleb, nagu põletustegi puhul, eemaldada saastunud rõivad, seejärel uhta nahapinda veega suunaga ülalt alla. Vigastatud koht katta puhta sidemega ja kaitsta päikese eest.

Karuputkest veelgi kangem kraam, nagu nimestki võib oletada, on surmaputk — eriti ohtlik ja mürgine just õitsemise ajal.

Ega taimest erituv rotihais seda just sööma meelita, aga kui keegi ometi peaks selle lehti või seemneid mekkima, võib ta arvestada järgnevate sümptomitega: keele halvatus, laienenud pupillid, peapööritus, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Mürgistuse süvenemisel tekib külmatunne, tekivad hingamishäired ja lõpuks halvatus. Surm saabub umbes viie tunni järel hingamislihase halvatuse tagajärjel. Üsna kindla peale minek, nagu teati juba antiikajal, mil surmaputke mahlaga mürgitamist kasutati surmaotsuste täideviimiseks, segades seda veini sisse.

Kui nüüd mõni arvab, et see oli suhteliselt humaanne ja sulnis hukkamisviis, siis ega ikka ei olnud küll. Nagu öeldud, saabub surm hingamislihase halvatuse tagajärjel. Ehk siis inimene lämbub. Enne seda aga viskleb krampides ja roojab ennast täis. Ei ole ilus.

Sellise lõpu vältimiseks on kõige parem surmaputke mitte suhu toppida. Kui see aga siiski mingil põhjusel sinna sattuma peaks, on esmaabiga rutt. Kui leiate kellegi lamamas putke kõrval, eemaldage teadvuse kaotanu suust mürgine taimepuru, avage hingamisteed ja kontrollige hingamist. Vajadusel alustage ka elustamist. Ärge peljake, mürgistuse saanud inimesele kunstliku hingamise tegemine ei ole enamasti ohtlik — kui tegemist ei ole just tsüaniidimürgitusega.

Lisaks kirjeldatud putkedele on täiesti tapavõimeline pealtnäha ohutu peterselli sarnane koeraputk, mille manustamisega kaasnevad hingamis- ja nägemishäired, valud, nõrkus, oksendamine. Jällegi kiiresti esmaabi ja arsti juurde. Teadvusel kannatanule võib anda väikeste lonksude kaupa vett juua ainult sellisel juhul, kui ta suudab ise klaasi kindlalt käes hoida. Kui kannatanu hakkab oksendama, tuleb jälgida, et ta ei tõmbaks oksemasse kurku.

Igasugune mao tühjendamine oksele ajamisega tuleb kõne alla ainult meedikute näpunäidete kohaselt. Teadvuseta, kuid hingav või krampide käes vaevlev kannatanu seatakse külili.

Ent teadvusel või teadvuseta — mürgistusnähtude puhul tuleb ikkagi helistada ka numbril 112 ja kutsuda abi.

Vaata, mida sööd

Lihtsameelseid, kes kõik, mis pihku satub, suhu topivad, varitsevad meie looduses ka mitmesugused marjad. Näiteks sinakasmust vahakihiga kaetud ussilakk. Jällegi surmavalt mürgine, kui marju suures koguses sisse ahmida. Õnneks on võimalus, et keegi neid mustikate pähe pruugib, väike, sest erinevalt mustikatest on marjad väga ebameeldiva maitsega. Kes üht proovinud, see teist enam ei taha. Ja üks-kaks eksikombel suhu sattunud marja veel ei tapa, kuigi võivad uriini punaseks värvida. Suurema koguse söömisel aga tekivad juba valud, oksendamine, kõhulahtisus, peavalu, peapööritus ning pupillide ahenemine.

Nagu marju, nii ei tasu endale suhu toppida ka suvalisi seeni. On üsna suur tõenäosus, et tundmatu seene nosimisele järgneb mürgistus. Seenemürgistusele on iseloomulik kõhuvalu, iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Vee ja soolade kaotuse tagajärjel võivad tekkida krambid ja teadvusekaotus.

Iseäranis salakavalad on valge ja roheline kärbseseen. Nende söömise järel tekivad kõhuvalu, oksendamine ja kõhulahtisus alles kuue tunni või isegi ööpäeva möödudes. Jällegi võib organismi suure veekaotuse tagajärjel langeda vererõhk, kiireneda pulss, tekkida krambid jalgades ja šokiseisund.

Nimetatud sai vaid väga väike osa meie looduses leiduvatest mürgistest taimedest. Jah, muidugi, mida rohkem mürktaimi tunnete, seda väiksem on võimalus ennast kogemata mürgitada. Sageli on aga raske tõmmata selget piiri, milline on mürktaim ja milline mitte. Mõned ravimtaimedena tuntud taimedki võivad valesti pruukimisel mürgistust põhjustada. Või näiteks rabarber, hapuoblikas ja jänesekapsas — maitsvad suutäied ja kõlbavad suhu pista küll. Aga näe, sisaldavad hapet, mis liigtarbimisel võib liiga teha.

Sestap tuleks selgeks õppida hoopis mürgistusteabekeskuse number 16662. Sellele helistades saate juba vastavalt sümptomitele nõuandeid oma olukorra leevendamiseks või elu päästmiseks.

Allikas: Kaitse Kodu!