Ebameeldiv kogemus Milanos: kodu otsides ei tohi leppida esimese ettejuhtuvaga

Mari Lemet on Eesti Kunstiakadeemia 3. kursuse moedisaini eriala tudeng, kes otsustas Erasmus+ programmiga minna välismaale õppima. Ta alustas õpinguid ühes tuntuimas moepealinnas, Milanos. Oma töödest-tegemistest ja elust rohkete võimalustega metropolis kirjutab Mari ka Erasmuse blogisse. Alustuseks kirjeldab ta oma seiklusrohkeid esimesi päevi, kus tuli endale Milanosse kodu leida.

Minu lend Milanosse oli planeeritud 12. septembriks, kuid 5. septembril sain kirja, et lend on tühistatud ja rohkem lende Tallinnast Milanosse ei välju. Küll aga jätkusid otselennud Vilniusest Milanosse ning ma otsustasin sõita üheksa tundi bussiga Vilniusesse, ootasin lennujaamas ja pärast 2,5-tunnist lendu maandusingi Milanos. Ajavahe Eestiga on tund aega.

Majutuse leidsin ma endale juba mitu kuud tagasi, kuid kaks päeva enne väljumist helistas mulle korteriomanik ja rääkis väga murelikult, et tal ei ole mind kahjuks võimalik vastu võtta, sest ta peres on midagi juhtunud ning ta ei saa seda tuba välja rentida. Loomulikult ma vastasin, et kõik saab korda ja küll ma leian endale uue elukoha.

Järgmised päevad otsisin endale uut kohta ning viimasel õhtul kodus jäi mulle silma tuttav pakkumine. Sellesse samasse tuppa, mille ma olin kord juba broneerinud, otsiti uut üürilist, kuid nüüd juba 100 eurot kallima kuuüüriga. See muutis lihtsalt väga kurvaks, sest kui ta oleks ka minult kõrgemat üüri küsinud, siis ma oleksin olnud nõus seda maksma, sest tegu oli tõesti väga hea korteriga.

Ahastus oli suur — ma olen 21-aastane noor, kes võtab kaheksa tunni pärast ette teekonna tundmatusse ja mul ei olnud õrna aimu ka, kus ma elama hakkan. Hetkeks isegi mõtlesin, et ehk ma ei peaks minema. Tundus, et kõik on mu minemisele vastu! Need mõtted ajasin aga kiirelt minema ja läksin ootusärevalt magama.

Terve bussisõidu otsisin ma endale Milanosse elukohta, kuid see tundus täiesti võimatu missioon, sest ega ma ei olnud ainus, kes nõnda elukohta otsis. Kirjutasin umbes 20 meili erinevatele inimestele, kes pakkusid korterit ja viimaks leidsin väga ilusa korteri kesklinnas ainult ühe korterikaaslasega.

Pärast 25-tunnist teel olekut jõudsin viimaks kahe kohvriga, 25-kilose ja seitsmekilosega, oma uude koju. Ma olin väsinud ja näljane, aga ma olin viimaks Milanos! Helistasin uksekella ja mulle tuli vastu mu uus korterikaaslane, kes juhatas mu ilusasse ja avarasse korterisse ning näitas mulle mu uut tuba, mis oleks pidanud olema privaatne, kuid reaalsuses ootas mind voodi keset läbikäidavat koridori.

Ma olin jätkuvalt väsinud ja näljane, kuid ma otsustasin, et sinna ma ei jää. Võtsin oma kompsud ning läksin parki. Pärast pikka reisimist, magamata öid istusin ma õnnetult pargis ja olin valmis ükskõik milliseks korteriks, peaasi, et ma saaksin oma toa. Kirjutasin erinevatesse Facebooki gruppidesse, et otsin tuba, kuhu KOHE sisse kolida. Samal ajal teadsin, et keegi ei pruugi mulle nii kiiresti vastata ja otsustasin, et esimese öö veedan ma hotellis. 600 meetrit, 30 soojakraadi ning 32 kilo asju — hotell kesklinnas oli küll kallivõitu, aga ma vajasin voodit ja ma tahtsin minna pessu.

Kohale jõudes märkasin, et retseptsioonis ei ole administraatorit. Helistades selgus, et broneerida tuleb varem ja administraator tuleb alles kuue tunni pärast. Selle peale sättisin end fuajeesse arvuti taha ja jätkasin otsinguid. Tunni pärast helistas mulle vanem naisterahvas, kes nägi minu Facebooki postitust ja pakkus tulla elama tema korterisse ühte tuppa. Tellisin takso, mille eest maksin rohkem kui kaks korda kõrgema hinna, sest ma ei osanud itaalia keelt ega saanud vaielda — äpp näitas hiljem, mis oli tegelik hind.

Ma olin jõudnud aga väga ilusa vanaaegse hooneni vanalinnas. Tegu oli neljatoalise luksusliku korteriga, kust avanes hunnitu linnavaade. Vanem naisterahvas osutus aga väga rangeks — ütles, et ma ei tohi seinu katsuda ega midagi nende vastu panna, kattis kinni diivani minu toas vanade rätikutega ning keelas muusikat kuulata. Ma olin aga väga väsinud ja pimestatud selle korteri ilust ning nõustusin kõigega. Maksin talle poole kuu eest üüri ning läksin magama.

Magamise asemel mõtlesin aga, kuidas ma siin elada saan? Esialgu tundus, et mulle piisab vaid eraldi toast, aga tegelikult ma ju tahan kuulata ka muusikat ja maalida, käia köögis kartmata, et hiljem riielda saan — ma ei taha pinges elada. Hommikul istusime range prouaga maha ja ma selgitasin talle, et vajan rohkem vabadust ning ei saa sinna jääda. Pärast korralikku vaidlust leppisime kokku, et ma ei maksa talle kogu üüri, mida ta minult nõudis ning jään korterisse kolmeks päevaks, et selle aja jooksul uus koht leida.

Ühel hommikul tuli ta minu tuppa ja andis mulle tagasi pooliku kommipaki, mille talle kinkinud olin ning teatas, et ta ei taha neid komme. Viimasel õhtul aga koputas mu uksele ja palus vabandust ning kutsus endaga teed jooma. Kui ma kööki läksin, siis hakkas ta nutma ja rääkis, et on väga üksik ning vajab ka seda raha. Ma aga ehmusin selle peale, pakkisin oma asjad kokku ning magasin ühe öö hotellis. Samas oli mul aga prouast kahju, nii et kirjutasin Facebooki gruppi, et üks vanem daam otsib üüriliseks vaikset tüdrukut. Ootamatul kombel ootas hommikuks mind mitu kirja ning nõnda leidsingi prouale uue üürilise, kellega nad hästi läbi saavad.

Minul endal tuli aga jätkata koduotsinguid.

Vaata ka galeriid:

JÄTKUB...

Erasmuse blogis jagavad Erasmus+ ja Euroopa Solidaarsuskorpuse õpirändurid oma lugusid laiast maailmast. Selleks, et ise õpirändama minna, leiad rohkem infot leheküljelt www.archimedes.ee.