EESTLANE ARMEENIAS | Ma ei osanud ülikoolis eriala valida, seega läksin hoopis vabatahtlikuks

Bert on Viljandi noormees, kes otsustas oma tõelise kutsumuse otsingutel minna vabatahtlikuks Armeeniasse. Oli hirme ja kõhklusi, kuid seiklusjanu oli suurem. 2018. aasta hiliskevadel jõudis ta Jerevani ning veetis üheksa kuud Gyumri linnas noortekeskuses töötades. Tema töökohaks oli Youth Initiative Centre NGO (YIC) ning Eestist pakkus saatva organisatsioonina tuge Continuous Action. Kusjuures — Bert leidiski tänu oma kogemusele teda kõnetava eriala.

„Բարեւ Ձեզ, Բեռտ ջան!” oli esimene lause, mida ma kuulsin oma mentorilt, kui maandusin Jerevani lennujaamas, et alustada oma vabatahtlikku teenistust Armeenias. Olge täiesti rahulikud, ka mina ei saanud alguses aru, mida see tähendab. Ladina tähestikus oleks see: „Parev zes, Bert jan” ehk „Tere tulemast, armas Bert”. See oli esimene asi, mida märkasin — iga kord öeldakse nime taha sõna „jan”, mis on nagu hellitusnimi, aga nad teevad seda täiesti automaatselt ja mitte iga inimesega, muide. Minu organisatsioon ja üldse Armeenia inimesed ütlesid mu nime taha õnneks päris tihti „jan”.

Aga lähen korraks ajas natuke tagasi ja selgitan, kuidas üks tavaline Viljandi poiss üldse vabatahtlikuks sai. Ma polnud kunagi varem kuulnud võimalusest minna vabatahtlikuks. Mõtlesin, et eks see ole ikka üks kahtlane asi ja see on vist mõeldud ainult koolis õppivatele noortele. Mul oli aga tol hetkel gümnaasium juba lõpetatud, seega mina enam nende hulka ei kuulunud. Aga eriala valikul olin ausalt öeldes suhteliselt kõhklev ja kahtlev, et mida ma ikka päriselt teha tahan. Huvisid ja mõtteid küll oli, kuid konkreetselt mingi erialaga ma väga ennast siduda ei tahtnud.

Üks mu sõbranna küsis ühel hetkel, et miks sa näiteks aastaks välismaale ei lähe, kui sa täpselt veel ei tea, mis eriala õppida tahad või mida eluga üldse teha. Ta ise oli käinud nädalastel noortevahetustel ja seal olevat alati ülilahe ja ma sobiksin vabatahtlikuks küll.

Nii ma siis guugeldasingi erinevaid organisatsioone ja vaatasin, et valikuid on tõesti päris palju, aga enamik olid meie lähiriikides ja minule mitte väga huvipakkuvatel teemadel. Kõige selle hulgas oli aga üks pakkumine Armeeniasse noortekeskusesse vabatahtlikuks, mõtlesin hmmm… veits kauge ju on, aga ongi täitsa teine ümbrus ja kultuur. Enne kui ma arugi sain, olin juba lendamas üheksaks kuuks Armeeniasse.

Sellele eelnes loomulikult videokõne vastuvõtva organisatsiooniga Armeeniast ja kohtumine saatva organisatsiooniga Eestist. Kõik sobis nii mulle kui ka neile. Kogu protsess kandideerimisest reaalse minemiseni võttis aega umbes kuu.

Tasub veel mainida, et minu vastuvõttev organisatsioon tegutses Armeenia suuruselt teises linnas Gyumris, mitte pealinnas Jerevanis. Lisaks veel selline fun fact, et kui Jerevanis elab umbes miljon inimest, siis suuruselt teises linnas Gyumris ainult 150 tuhat inimest, nii et sisuliselt elasin ja töötasin põhilise aja ikkagi väikses linnas. Enne Nõukogude Liidu lagunemist juhtus Gyumris tolle aja kõige tõsisem maavärin, mis halvas linna väga suurel määral ning tänapäevani on kesklinnas ja mujal näha selle õnnetuse tagajärjel lagunenud ja kokkuvarisenud hooneid. Maavärin ise juhtus nüüdseks juba 32 aastat tagasi.

Kuid tagasi rõõmsamate teemade juurde. Võib ehk tunduda, et see on ikka üsna hull lihtsalt niimoodi minna. Loomulikult ma kartsin, et kuidas ja kas ma seal ikka hakkama saan. Äkki tuleb koduigatsus peale, äkki mul hakkab seal lihtsalt igav või inimesed ei ole seal ikkagi toredad. Kuid tahtmine uusi asju proovida ja välismaal elada oli nii suur, et pidin selle ikkagi ise järele proovima ja nii ma siis läksingi.

Esimesed asjad, mida kahetunnisel sõidul Jerevanist Gyumrisse märkasin, olid kaunid mäed, kehvad teed ja suhteliselt vanaaegsed hooned. Tundus nagu oleks ajamasin viinud mind tagasi umbes kahekümne-kolmekümne aasta tagusesse Eestisse.

Sisseelamine ei võtnud mul tegelikult väga kaua aega, sest organisatsioon võttis mind kohe väga soojalt vastu ning kaasas mind koheselt tegevustesse. Loomulikult aitas ka see, et kohapeal olid juba olemas teiste riikide vabatahtlikud, kes olid samuti väga avatud ja toredad inimesed.

Minu korterikaaslaseks oli enamuse ajast üks Sloveeniast pärit vabatahtlik, kellel olid pikad blondiks värvitud juuksed ja igakord kui me marshutkaga tööle sõitsime, siis kõik pilgud läksid automaatselt tema peale, nii et sellevõrra oli mul lihtsam. Aga väikeses linnas tuntakse välismaalane ikka ära ja tullakse sinuga niisama rääkima. Marshutka on selline minibuss, kus on umbes kaksteist istet, aga sellega sõidab peaaegu alati kuskil kakskümmend viis inimest — nagu klouniauto.

Asusin kohe ka armeenia keelt õppima, mida pakkus vastuvõttev organisatsioon kõigile vabatahtlikele, et nad saaksid kiiremini kohaliku keele selgeks. Hiljem asusin tööle noortekeskusesse. Alguses oli veidi raske laste sekka minna, aga kõik olid tegelikult väga omaksvõtvad.

Seal on ka enne vabatahtlikud töötanud ja tänu sellele väga suuri probleeme ei olnudki. Kõigepealt viisin läbi spordi- ja mänguringi igal nädalal kaks korda ja hiljem moodustasin noortekasse ka draamaklubi. Organisatsioonis sain korraldada erinevaid üritusi, nii suurt iga-aastast Color Fest-i, kui ka näiteks igakuist rahvusvahelist kultuuriõhtut „Friday’s cafe”.

Argielu oli suhteliselt teguderohke ja üheksa kuu sisse mahtus väga palju sündmusi, reisimist ja häid emotsioone. Muide, ma sain ära käia ka traditsioonilises Armeenia pulmas! Isegi kui mu vabatahtliku teenistuse hulka kuulub ka halvemaid aegu, nagu näiteks autoõnnetusse sattumine Jerevanis (õnneks vaid väike plekimõlkimine), siis meenutan seda aega ainult läbi heade mälestuste ja kogemuste, mis aitavad mind ja saadavad mind kogu elu. Tean, et olen sinna alati tagasi oodatud.

Hiljem ühes noortevahetuses Gruusias käies külastasin loomulikult ka oma vabatahtliku teenistuse perekonda — oma organisatsiooni. Pärast tagasitulekut leidsin ka iseendas üles, millise valdkonnaga ma tulevikus ennast siduda tahan ning tänaseks olen ma õppima asunud noorsootööd.