Õpiränne Itaalias: Christian Diori fotosessiooni korraldamisest haipüügini

Hiiumaa Ametikoolis väikesadama spetsialistiks õppiv Margit Pruul tõestab, et õpiränne ei ole vaid kahekümnendates bakalaureuse taseme üliõpilastele, vaid seda saab teha ka kutseõppes õppiv täiskasvanu ning õpirännata tuleb, kuid ettevaatlikult ning läbimõeldult.

Välismaale minemine, kas tööle, puhkusele või õpirändesse, paneb praegu ilmselt meid kõiki plusse ja miinuseid kirja panema. Juuni lõpus tegi seda ka Hiiumaa Ametikoolis väikesadama spetsialistiks õppiv Margit Pruul, kes alustas juulis Lõuna-Itaalias Tricase muuseum-sadamas Erasmus+ programmi kaudu kuu aja pikkust kutseõppe välispraktikat.

„Kuna praktika on koolis kohustuslik, siis esialgu mõtlesin selle ikka Hiiumaal, kodusadamas teha, kuid kui Erasmus+ variant lauale tuli, siis hakkasin mõtlema, et rahvusvaheliselt hinnatud sadamas on arenguvõimalused suuremad,” selgitab Margit, kuidas tuli mõte välispraktikale minna. „Muidugi ma kahtlesin enne minemist, kas tänases olukorras on välismaale ikka mõistlik õpirändesse minna, aga Erasmus ületas kõiki mu ootusi ja lootusi.”

Margiti otsus õpirändesse minna ei tulnud üldse kergelt: „Jälgisin pidevalt arenguid Itaalias ning läbi Põhja-Itaalia tulles oli ikka hirm. Nii lennukis kui rongis oli kogu aeg mask ees, nii et põhimõtteliselt reisisime nagu kirurgid.” Margit ei võtnud teekonda ette üksinda, vaid reisis koos kursuseõe ja juhendajaga ning neid oli kursusevend juba Tricases ees ootamas.

„Esialgu oli tööd väga palju. Itaalias olid pandeemiast põhjustatud tööseisakud ning praktika esimestel nädalatel me puhastasime, värvisime ja lihvisime kõik muuseumi paadid ja alused üle ning lasime need vette,” kirjeldab Margit praktikakogemust. Muuseum-sadama eripära on aga see, et tegeleda ei tule vaid sadamale tavaliste teemadega, vaid korraldada tuleb näiteks ka konverentse ja üritusi. Nii oli Margitil võimalik näha näiteks Christian Diori järgmise aasta kollektsiooni fotosessiooni ning korraldada toetusavaldusena õhtusöök sisserännanutele. Samuti sai ta korraldada konverentsi Blue Land Day, mis keskendus maailmamere olukorrale, keskkonnateemadele ning pandeemiale.

Margiti kõige erakordsem kogemus juhtus vabal ajal. „Istusin ühel õhtul mere ääres ning jälgisin, kuidas kalurid valmistusid merele minema. Jäin nendega jutustama ning uurisin, mis kala nad püüavad. Nad vastasid, et haikala, aga ma arvasin, et tegu on naljaga, teada-tuntud kalamehejutuga. Lõõpisime seal veidi omavahel ning ma küsisin, kas võin ehk ka nendega merele minna ning ootamatult nad lubasidki. Kui aga esimesed haid tulid, kes paati vinnati ja nad hambaid lõksutasid ning neile kiire lõpp tehti, siis sain aru, et tegu ei olnudki nalja või kalamehejutuga,” kirjeldab Margit uskumatut kogemust.

Margit oli Erasmuse programmiga varem lähedalt kokku puutunud, sest tema vanem laps õppis mõni aeg tagasi ühe aasta vahetusüliõpilasena Poolas ning tänu sellele oli tal programmist hea ettekujutus: „Olin kõrvalt näinud, kuidas stipendiumiga efektiivselt ära majandada ning õnneks sujus kõik ladusalt.” Õpiränduritel ei tulnud ei Itaaliasse jõudes ega Eestisse naastes eneseisolatsiooni jääda, sest haigusjuhte on mõlemas riigis õnneks vähe.

„Tricase on väike koht, mida tuuakse kõikjal maailmas eeskujuks kui positiivset näidet, kuidas asjad on korraldatud ja kultuuri esitletud. Õnneks on muuseum-sadam orienteeritud peamiselt siseturismile ning seal tundsin ma end ehk turvalisemaltki kui Eestis, sest maski kandmine on muutunud elustiiliks, desinfitseerimisvahendid on igal uksel, inimesed hoiavad distantsi ning on väga valvsad. Igal pool arvestatakse uue reaalsusega ning näiteks konverentsi korraldades panime ka meie toolid laiema vahega,” kirjeldab väiksemaid ja suuremaid samme, kuidas Itaalias pandeemiaga võideldakse.

Kuigi pandeemiast tulenev murelikkus on alles, siis ülejäänud kahtlused ja kõhklused, mis Margitil veel kodus olid, ei pädenud: „Ma kahtlesin näiteks, kas mulle on ikka piisavalt rakendust, kas ma saan piisavalt uusi teadmisi, mida kaasa võtta ja ehk Eestissegi üle tuua, aga esimesest päevast alates on tööd palju olnud ning käed tuleb külge panna sinna, kus parasjagu tarvis. Uusi mõtteid ja praktikaid, mida on ka Eesti oludesse võimalik adapteerida, olen ma siit väga palju saanud!”

Margit usub, et elu ei tohi seisma jääda, vaid me peame uues normaalsuses elama õppima ning ikka ennast arendama ja rändama, et uusi ideid kaasa tuua ning mitte kapselduda: „Mulle väga meeldib vaadata, kui hooliv on siinne kogukond ning kus tegutsetakse igakülgselt pandeemia peatamise eest.” Teisalt innustab naine kõiki Erasmuses käima, ükskõik mis vanuses: „Nii kasulik on korraks rattalt maha astuda, vaadata distantsilt oma tegevused ning mõtted üle ja teha korrektuure. See võib olla hirmutav, kuid tegelikult tuled hoopis uute teadmiste ja töötuhinaga tagasi — see kogemus on väga suur väärtus!”