KOGEMUS | Õpirändur Prantsusmaal: lendasin sinna olematu keeleoskusega ja tegin sellest endale väljakutse

Katariina Grib on Tallinna Tehnikakõrgkooli arhitektuuri eriala neljanda kursuse tudeng, kes valis oma Erasmus+ vahetussemestriks partnerkoolidest Prantsusmaal Strasbourg’is asuva Riikliku Rakendusteaduste instituudi (INSA). Seal möödus tema kolmanda õppeaasta kevadsemester, kuhu ta läks olematu keeleoskusega end prantsuskeelsetesse loengutesse proovile panema.

Lendasin Prantsusmaale jaanuari lõpus ja ei kõhelnud oma valikus kordagi, sest nägin selles ainulaadset võimalust täita korraga paar enda unistust — prantsuse keel selgeks saada ja tutvuda lähemalt kultuuriga.

12 täiskogu istungit ja roheline tudengilinn

Minu jaoks oli tähtis oma silmaga näha ja käega katsuda prantsuse rikkalikku arhitektuuri ning kogeda boheemlaslikku ja kohati dramaatilist kultuuri. Prantsuse keel on mulle alati meeldinud ja olin püüdnud seda ka varem õppida, kuid keele keerukuse pärast tundus õigem selle õpet alustada nullist Prantsusmaal.

Strasbourg on linn Kirde-Prantsusmaal Alsace [alz’ass] regioonis. Kohalikud ei pea end otseselt prantslasteks (ega sakslasteks), vaid just elsaslasteks. Regioon oli kord Prantsusmaa, kord Saksamaa võimu all ja nii kujunes seal oma kultuur ja dialekt.

Ühelt poolt on Strasbourg armas roheline tudengilinn, kus on suur ülikoolilinnak, tasemel rattaliiklus, hulgaliselt parke ja üritusi. Teiselt poolt kutsutakse Strasbourg’i Euroopa südameks, kuna seal asub Euroopa parlament, kus peetakse 12 iga-aastast täiskogu istungit. Linnas leidub tegevust kõigile, kes on vähegi huvitatud ajaloost ja arhitektuurist, veini- ja õllekultuurist, imemaitsvatest küpsetistest ja õhtustest jalutuskäikudest mööda õrnalt valgustatud vanalinna.

Olematu keeleoskusega prantsuskeelsetesse loengutesse

Kandideerimisel oli kohustuslik prantsuse keele oskus, kuna õpe toimus peamiselt ikkagi prantsuse keeles. Mina lendasin sinna aga olematu keeleoskusega ja tegin sellest endale väljakutse. Ma lootsin, et kuna valdan juba kolme keelt, siis neljanda õppimisega probleeme ei teki. Pealegi, see oli ainus võimalus keel väga kiiresti selgeks saada — sukelduda võõrasse keelekeskkonda. Seega tundus seesugune radikaalne otsus parem, kui mõte Prantsusmaale üldse mitte minna.

INSA organiseeris mulle keelekursused, kus veetsin rõõmuga kaks tundi kaks korda nädalas. Minu jaoks olid need mu elu esimesed tunnid professionaalses keelekoolis ja oli väga veider õppida prantsuse keelt prantsuse keeles. Paar esimest tundi ma ei saanud mitte midagi aru, aga edasi ei jäänud muud üle, kui end kokku võtta ja öelda ka midagi peale „oui-oui“ (pr k jah-jah). Kes võib-olla veel ei tea, siis prantsuse keel on kohutavalt raske hääldusega — tundides tuli sel põhjusel ette nii naeru kui nuttu ja kohati tekkis suisa okserefleks prantsuse r-tähe ülehääldamisest. Pandeemia ajal läks keelekool üle e-õppele — jätkasime kirjalike ülesannetega ning vahepeal toimusid videokõned, aga see ei olnud siiski nii efektiivne.

Kohale jõudes selgus ka, et osa ingliskeelseid kursused olid samuti ikkagi prantsuskeelsed. Ma ei olnud üllatunud, sest mida rohkem olin püüdnud suhelda õppejõudude ja koordinaatoritega, seda enam veendusin, et inglise keelt kasutades ma kaugele ei jõua. Tavaliselt käisin enne igat loengut professoriga rääkimas, et saada infot loengu teemade ja ülesannete kohta. Kursusel oli meid ligi 50 tudengit — pooled neist valdasid inglise keelt ning olid väga lahked ja valmis hädast välja aitama, kui olin näiteks taaskord kooli peal kadunud või ei saanud meilile mõnda tähtsat teadet.

Mõned professorid olid pärast minu palveid nõus andma loenguid inglise keeles (kuigi seda juhtus harva) — see osutus päris lõbusaks väljakutseks ja nad ise nimetasid seda frenglishi keeleks ehk prantsuse ja inglise keele seguks. Stuudios juhendas mind heal tasemel inglise keelt kõnelev õppejõud ja üldiselt ei tulnud õpingutes ette erilisi probleeme.

Vaatamata sellele, et loengud olid 90% ajast mulle veel tundmatus keeles, käisin ma hea meelega kohal ja püüdsin midagigi aru saada. Paljudes loengutes kasutati ka esitlusi, mis olid tänu piltidele ja skeemidele piisavalt informatiivsed. Muidugi oli see kõik meeletult raske ja vahepeal tekkis tahtmine alla anda, kuid mu uued sõbrad ja tuttavad kursuselt, ühiselamust ja keelekoolist motiveerisid mind. Suurimaks abivahendiks oli mu telefon, millega oli kiire ja mugav teksti jäädvustada ja saada koheselt vastav tõlge.

Võrratu vaatega õpilasresidents ja kohale tulemata jäänud tuutor

Strasbourg’i Ülikool pakkus majutust õpilasresidentsides, kus minu uueks koduks sai privaatse vannitoaga üksik tuba. Parim üllatus oli vaade aknast — esialgu püüdis pilku Saksamaalt paistev Mustmetsa mäestik ja siis hoovis paiknev tenniseväljak. Tuba oli üsna väike, aga puhas ja ilusa vannitoaga. Igal elukorrusel oli ühisköök ja esimesel korrusel suur puhkeruum, kus võis telekat vaadata ja piljardit mängida. Lisaks muidugi hindamatu võimalus tennist mängida.

Esimesel hommikul anti rahvusvahelises kabinetis kätte kõik dokumendid ja mind ootas suur üllatus — pilt üliõpilaskaardi jaoks. Mu nägu polnud selleks valmis, sest olin eilsest lennust veel nii väsinud, et isegi kolme proovikorraga sealt head pilti välja ei tulnud. Seda kaarti tuli aga tihti kasutada, sest sellega ei pea ostudelt käibemaksu tasuma. Seal oli küll paar nüanssi, aga elu muutus juba tunduvalt lihtsamaks. Lisaks võimaldas see tasuta muuseume külastada.

Jaanuari lõpus olid kõik rahvusvahelised üliõpilased oodatud INSA tutvumispäevale, mis toimus vahetult enne uue semestri algust. Just sellel päeval ja kellaajal otsustati seal korraldada tuletõrjealarmi kontroll, seega lootusega peauksest siseneda, saadeti mind närvilises prantsuse keeles teistega hoovi seisma. Ootasin seal oma tuutorit, kes pidi mind ülikoolis vastu võtma ja aitama esimestel nädalatel, aga ta ei ilmunud tol päeval ega ka kunagi hiljem.

Kaootiline tunniplaan

Tunniplaanis muutusid iga nädal kõik kellaajad ja loengute järjestused. Avastasin selle muidugi alles siis, kui läksin teisel nädalal loengutesse eelmise nädala tunniplaani järgi. Ma olin harjunud pigem konservatiivse süsteemiga, et terve semester kehtib sama tunniplaan ja tänu sellele saab juba organiseerida ka oma elu väljaspool kooli. Strasbourg’is kadus rutiin koheselt ja kuna see oli minu jaoks uus tunne, siis ma isegi nautisin seda — vähemalt oli iga päev oodata midagi uut ja eelmised õppenädalad jäid tänu sellisele varieerumisele ka paremini meelde.

Muidugi võis sellise ajakavaga õppimise kõrval töötamisest ainult unistada — sobisid vaid öövahetused ja nädalavahetustel täispikad päevad — minu kursuselt töötasid vähesed. Töötada sai aga näiteks vaheaegadel ja esimene algas juba kolm nädalat pärast õppe algust. See oli luksus pärast kolme aastat Tallinnas, kus meil oli ainult väike paus jõulude ajal ja kaks kuud suvel. Lühikesed (nädal kuni kaks) ja tihedamad puhkused oleksid palju efektiivsemad ja sellise ajajaotusega saaks lihtsamalt muid plaane teha.

Kõige rohkem meeldisid mulle kunstiga seotud loengud ja praktikad. Kunstiajaloo ning skulptuuri õppejõud olid ka need vähesed, kes pidasid oma loenguid inglise keeles. Nende praktikumides tegime paberist valgusskulptuure ning moodustasime suhkrukuubikutest linnaplaneeringuid. Kui eelnev oli pigem lõbus ajaveetmine, siis muidugi tegelesime ka tõsisema tööga nagu näiteks betooni valmistamisega. See oli omakorda põnev ülesanne, sest töötasime suurtes gruppides ja pidime ise välja arvutama kõik koostisosade protsendid ja kokku kruttima vajalikud armeeringud. Kord nädalas kogunesime kaasaegse kunsti muuseumis, kus arutasime kõik koos kunstiteoste üle, joonistasime skulptuure ja vahel kirjutasime isegi natuke luulet.

Spontaansed jämmimissessioonid ja 330 saatanlikku astet enne karantiini

Kohalikud tudengid olid väga loomingulised ja, mis mulle meeletult meeldis, suured muusikahuvilised. Väga paljud kursuselt mängisid vabal ajal klaverit. Kuna ise mängin kitarri, siis olin täielikus ekstaasis, kui vahepeal läksime pärast loenguid kursusevenna juurde jämmima, sest ainult temal oli kodus erinevaid muusikainstrumente. Ma eelistasin isegi pigem mitte mängida, vaid kuulata kursusekaaslase talenti. Tema ise mängis klaveril kõige paremini džässi. See oli imeline muusika, mida võis kuulama jäädagi. Kahjuks pandeemia ajal ei olnud võimalik enam selliseid muusikaõhtuid korraldada, kuid õnneks muusikahuvilisi leidus ka minu residentsis — itaallasest naabril oli vinüülplaadimängija, mida kogunesime karantiinis olles õhtuti kuulama.

Mul ei jäänud õppimise kõrvalt tegelikult just palju vaba aega üle, aga sellegi poolest püüdsin uute sõpradega võimalikult tihti kokku saada. Veebruari ilm oli kohutavalt külm ja tuuline ning vanalinnas jalutamise asemel istusime parema meelega kohvikutes. Ilmselt alateadlikult siiski ekstreemsust otsides otsustasime ühel kõledal veebruarikuu päeval ronida katedraali vaateplatvormile, kuhu viis 330 saatanlikku astet. See polnud minu esimene kord klaustrofoobiliselt kitsas ja umbses keskaja trepikojas, kuid varem oli vähemalt võimalik liftiga tagasi alla minna. Sellel lõputuna näival ringikujulisel ja hapnikuvaesel teekonnal üles kohtasime nii mõndagi trepil seisvat isikut, kelle silmis oli kõigest läbitust vaid valu ja kahetsus. Platvormile jõudes tervitas meid tugev külm tuul, mis oli antud olukorras isegi positiivne. Mõni hetk kulus pearingluse peatamiseks ning siis jäi lõpuks silma see panoraam, mille nimel olime just liiga palju sporti teinud. See oli üks neist kohtadest, kus pidi Strasbourg’i külastades korra ära käima, et saada linnast parema ettekujutuse.

Ootamatu tulemus keeletestil

Pärast õppevahetuse ametlikku lõppu oli kohustuslik läbida keeletest, et võrrelda keeleoskust enne ning pärast vahetust. Aasta alguses tegin esimest korda paar prantsuse keele testi ning isegi ühe ennast tutvustava videokõne –, siis oli minu tulemus madalaim ehk A1. Järgnenud paari kuu jooksul aitasid kohustuslikud kursused mõista mul keele grammatikat, kuid mitte niivõrd hästi praktiseerida ladusat kõnelemist.

Paremini hakkasin kiirest ehk igapäevasest kõnest aru saama siis, kui juunis sai võimalikuks taas sõpradega kohtuda ning praktiseerida segamini prantsuse, itaalia ja inglise keelt. Juuli alguses tundsin, et olen lõpuks valmis keeletesti läbima ja sain tulemuseks kauaoodatud B1 taseme. Jaanuaris poleks ma isegi julgenud sellisest progressist unistada, sest see tundus olema võimatu. Seega olin kirjeldamatult õnnelik, et vaatamata kõigele, suutsin oma ammuse unistuse täita. Nüüd on mu ainus soov keeleõppega jätkata.