Filmin tühja Dublini lennujaama ning usin turvatöötaja tuleb jooksuga ning kustutab minu üles filmitud diskreetse info. Väljuvate lendude tabloo, mille ees tavaliselt pead peatuma, et oodata, millal sinu lend ette jookseb, on kõle ja tühi. Statsionaarselt kükitavad seal, justkui häbenedes, vaid kolmteist lendu, tavapärase umbes saja asemel. “Keelatud lennud,” tungib mulle tahtmatult pähe sõnapaar. Lihtsalt kõik tundub olevat keelatud viimasel ajal. See on ängina hinge pugenud.