ÄPARDUNUD REISILOOD | Suur hulk käsi rebis mind madratsi pealt lahti ja lohistas trepist alla nagu surnud hobuse. Edasine oli veel hullem...
Rene Satsi on reisikirjanik, kes on oma rännakutel üle maailma kogenud palju eredaid elamusi. Kuid on ette tulnud ka olukordi, mis on natukene rappa läinud. Neile viimastele see Reisijuhi sari just keskendubki. Tänane lugu leidis aset Myanmaris.
Myanmar, karenite alad
Detsember 2017
Kuivad lehed sahisesid sandaalide all, varsti hakkas aga vihma sadama ja väikesed jalgrajad muutusid mudaseks ja helituks. Me jõudsime hilisõhtul peaaegu juba piiri äärde, kui öeldi, et ootama peab, hetkel pole turvaline üle minna. Jäime ööbima džungli lähedale, kellegi majja, kelle nimi, nagu ilma ilustamata välja öeldi, oli “Monkey“ — ahv.
Piir, millest jutt käib, on Tai ja Myanmari vaheline riigipiir ja mees hüüdnimega “Ahv” (ma vähemalt loodan, et see on hüüdnimi, mitte vanemate poolt tehtud halb nali) on tailasest sõdur ja humanitaartöötaja ühes sõbralikus isikus, kes aitab organisatsioonil Free Burma Rangers korraldada heategevuslikke operatsioone Iraagis, Süürias ja Myanmaris.
Just selle organisatsiooni sappa olin ma ennast parasjagu võtnud.
Kõlab nagu põnevusfilm, aga võin kinnitada, et sellistest põnevusfilmidest võtavad tihtipeale osa ka meie väikesest Eestist tulnud tarmukad vabatahtlikud, kes aitavad üles ehitada rahu rahututes piirkondades.
Äkki on nii, nagu vana ütluse järgi, et igast sadamast leiad ühe eestlase, leiad vähemalt ühe eestlase ka igas rahu armastavas organisatsioonis? (Võib-olla on sealt organisatsioonist leitud eestlane ka vähem ropuma suuga, kui kuskilt sadamast ringi tolgendamast leitud eestlane, ah?)
Tuleb kiiresti seletada: mulle tuli ühel heal päeval pähe mõte, et peaksin saama tuttavaks ameeriklase David Eubank’iga — mehega, keda nägin juhuslikult rahvusvahelistes uudistes, sooritamas peaaegu kaelamurdvaid kangelastegusid ja kes on Myanmari kodusõja käiku (või õigemini selle pidevaid tagajärgi) üritanud positiivsemasse suunda lükata juba lugematul arvul aastaid.
Organiseerisin peatselt nii, et sain temaga kokku ja ta viis mind enda loodud organisatsiooni treeninglaagrisse Myanmaris — koht, kus iga päev süüakse kõrvitsaputru ja pärast seda harjutatakse laskmist.
Džunglilaagris on veel palju ilusat — silmaarst, kes teeb operatsioone kohalikele külaelanikele, kes sellist operatsiooni endale lubada ei saa; juhendajad, kes õpetavad laagris treenitavatele kadettidele peale enesekaitse veel esmaabi, videoreportaažide tegemist, pildistamist, ajalugu ning selle salvestamist ja räägitakse inimõigustest üldiselt.
Ühesõnaga, see laager on üks eriline koht, kus üritatakse õigluse levikule Myanmaris kaasa aidata ning lausa imelik on mõelda, et see, sügavas orus asuv maa-ala oli 30 aastat tagasi tuhandete morni olemisega mürkmadudega asustatud koht. Kohalikud arvasid, et see org on sellepärast nõiutud ning kinkisid selle rõõmuga neile appi tulnud ameeriklastele.
Järgnevate nädalate jooksul juhtus paljugi märkimisväärset, aga mälus tikub selle perioodi kohta tahes-tahtmata esikohale ainult üks tüütu tegelane. Tüütu tegelane oli koos minu ja mu kaaslasega — ühe prantslasest fotograafiga — koos Taist laagrisse tulnud. Ta oli siin ka enne olnud, ma ei saanudki täpselt aru, mida ta nüüd siit uuesti otsis. Väidetavalt oli mees kunagi Prantsuse võõrleegioni teenistuse läbi teinud ja väidetavalt õpetanud kadettidele laagris noavõitlust. Ta oli originaalis pärit Laosest, armsalt tüsedake, ääretult kohmakas, suhtluses natuke liiga innukas ning ausalt öeldes ei kujutanud ma parima tahtmisegi juures ette, kuidas ta kellegagi üldse võitleb, saati siis veel võitlemist teistele õpetab.
Juba algusest peale ajas ta mind endast välja sellega, et korrutas mulle kogu aeg: “Ära minust kirjuta, mind ei ole siin! Ma ei tohi siin olla!” Kui ma lubasin ilusti, et ma ei kirjuta, siis tuli ta kümne minuti pärast uuesti jutuga, et: “Ära pilti ka tee minust! Kirjutada võid tegelikult, aga ära pilti tee!”
Kui ta paari päeva jooksul juba paarkümmend sellist etteastet oli teinud, sain aru, et tegemist on mingisuguse liialdatud näitemänguga ja hakkasin teda laagris ja väljaspool seda jõudumööda vältima. Mul nimelt polnud plaaniski temast pilti teha, pildistada oli palju huvitavamaid asju. Kui ta poleks nii tüütu olnud, siis ma isegi ei kirjutaks temast, aga lausa eesli järjekindlusega vajutas ta ennast nüüd siia ridadesse.
“Ära minust pilti tee!” ronis ta kõige ootamatumal hetkel põõsast välja, kui olin jäänud fotograaf Alexiga juttu rääkima. “Kuulsite või? Ei tohi pilti teha!” Me läksime temast vaikselt lihtsalt eemale.
“Mehed, mind ei tohi siin olla, teeme nii, et must pilti ei tee,” surus ta ennast meie vahele, kui lõunat sõime ja ajas oma taldriku kõrvitsasupiga mulle sülle.
“Mind ei ole siin! Kuuled või?! Kas sa magad? Halloo?” ajas ta mind kord öösel telgis üles.
Ükskõik kui palju me Alexiga ei vandunud, et temast meediale rääkimine ja tema pildistamine oli meie peas absoluutselt olematu plaan (“Merde, ma ei teeks sust isegi siis pilti, kui sa mulle tuhat dollarit maksaksid!” röökis Alex talle ühel hetkel kannatust kaotades näkku), ei aidanud midagi — paksuke leegionär jälitas meid ööd ja päevad, seletades, et teda ei tohiks seal tegelikult olla. Tagantjärele mõeldes oli mehel tuline õigus — meie närvikava huvides poleks teda tohtinud tõepoolest seal olla.
Siis aga saabus hetk, kui minu aeg laagris olla sai täis ja leegionär oleks äärepealt saanud võimaluse kogu see süstemaatiline meie vaeseomaks tüütamine andeks saada, aga kahjuks ei võtnud ta sellest õlekõrrest kinni.
Oli varahommik. Paari tunni pärast pidime asuma vähemalt kümnetunnisele teekonnale läbi džungli — tagasi piiri äärde.
Tegin enda magamiskohas — tagasihoidlikul puust lavatsil — silmad lahti ja esimene asi, mis ma nägin, oli tavapärase rahustava sinise taeva asemel vähemalt kahekümne revolutsionääri näod. Kõik nad olid hirmus põnevil olemisega minu kohale kummardunud ja mõtlesin korraks, et see on jälle üks nendest õppustest, milledest ma jõudumööda samuti olin osa võtnud ja tõusin juba ühele põlvele ning olin muigel sui valmis “rünnakut vastu võtma”, kui sain aru, et muiata ei ole siin midagi ja rünnak on tõsiseltvõetav ja pagana kiire — suur hulk käsi rebis mind madratsi pealt lahti ja lohistas trepist alla nagu surnud hobuse.
Loomulikult lasin ma sellel juhtuda. Lähen selle, ilmselgelt mingisuguse laagritraditsiooniga kaasa! Minuga võrreldes väikest kasvu sõdalased viivad mind kuskile, miks ka mitte — natuke ebamugav oli see, kuidas mind puidust trepist alla lohistati — selg sai haiget mitte üks kord, vaid kaks korda ja pea käis mööda trepiastmeid nagu karupoeg Puhhil, kui Christopher Robin teda käppapidi jõhkralt enda järel tiris, aga kui nii peab olema, siis peab!
Järgmiseks juhtus midagi, mille puhul tavaelus iga normaalne inimene tuleks kallale — mulle hakati näkku ja särgi alla määrima mingisugust savist muda. Samuti tõsteti mind selle inimmassi poolt üles nende peade kohale ja ma tegin nüüd esimest korda häält: “Mis teil viga on?!” Dudes, what’s wrong with you?
Mind kanti reibaste hõigete ja laulu saatel edasi — laagrist välja. Stseen ise oli väga tuttav: vanades filmides tarivad kannibalid sedasi meremeest oma lõkkeplatsi suunas. Osad kandjatest kukkusid aeg-ajalt ja see oli minu poolest okei. Ma lootsin, et nad selle tulemusel varsti järele jätavad ja alla annavad: mõned nendest oigasid juba kuuldavalt ja ilmselt kahetsesid oma osavõttu sellest hiiglase tassimise üritusest.
Aga ei midagi — ähkides ja taarudes mindi ikka edasi ja edasi. Pea sain aru, et minek oli külma mägijõe suunas, mis siit laagri lähedalt mööda kihutas.
Ühel hetkel kanti mind ka mööda minu armsast paksukesest leegionärist, kes selle asemel, et karjuda, et ma tast pilti ei teeks, hüüdis seekord hoopis kahjurõõmsalt: “Ma TEADSIN, et nad tulevad aga ma meelega ei öelnud sulle!” Oli ikka tõbras küll.
Mind visati vette — sellisesse kohta, kus vesi seisab ja “keeb” ning kogu see sajapealine kamp, kes mind kandnud oli, kargas mulle korraga järele! Minuga paralleelselt oli siia kantud ka nooruke fotograaf Alex, kes sarnaselt minuga ei olnud üldse rõõmsa näoga.
Vette visati ka suur kogus šampooni ja seepi ning kõik hüppasid ja kargasid ja vehkisid nagu tuuleveskid vee all kätega, et kogu see krempel vahutama lüüa. Ja juba ümberringi vahutaski, oi kuidas vahutas.
Kõikidel oli lõbus, välja arvatud minul ja Alexil — ma kaotasin ta silmist juba esimestel sekunditel. Kogu Free Burma Rangers ehk siis umbes sada poolpaljast poissi rõkkasid rõõmust ja enamus kargas nüüd nagu plaanitult mulle otsa, vajutades mu pead vee alla ja sundides mind ehmatusega alla neelama hulga seebist šampoonivett (mis tuli kohe jälle koos eilse kõrvitsasupiga koos välja). Öökimise ajal üritasin paaniliselt ka õhku ahmida ning häbi tunnistada — rusikaga tabada mõnda nendest võrukaeltest, kes minu pead kõlava naeru saatel jälle ja jälle vee alla vajutasid.
See oli nende jaoks lõbus sündmus ja tahtmatult tundus korraks mulle, et minu elu hinnaga. Tahtsin lihtsalt peanuppu vee alt välja saada ja hõigata kaldal seisvale David Eubankile, kes kogu seda tsirkust rahulolevalt pealt vaatas: “Ma olen okei, tänan, oli tore, võiksime nüüd varsti minema hakata!” aga ei saanud. Ma tõesti ei saanud karjuda, häält teha ja hingamisega oli kogu aeg nägupidi vees olles juba ilma naljata kitsas käes.
Minu õlgadel ja turjal rabelesid lugematud väikesed sõdalased, kes kõik olid rõõmust nagu arust ära. Maa ja taevas olid järsku ähmased mõisted ja ma ei tea, kuidas see juhtus, aga mingisugusel hetkel olid kellegi varbad minu suus. Võitlesin vastu, üritades igati märku anda, et olukord ei ole minu jaoks vastuvõetav. Nende arust oli see kõik aga suur nali ja enda rõõmu nad juba nii kergesti mul ära rikkuda ei lasknud.
Üritasin rabeleda. Sit%¤gi see ei aidanud, iga kord, kui sain pea vahutavast veest välja ja suu korraks avada, et hingata, hüppas keegi mulle kohe põlvedega näkku, teine vajutas mind uuesti vee alla. Jõuvaru hakkas üllatavalt ruttu lõppema. Kogu see möll kestis liiga pikka aega! Pikk aeg on muidugi suhteline mõiste — pool minutit on ka hirmus pikk aeg, kui sind näiteks keedetakse.
Silmad olid mul samuti seepi täis. Ma mõtlesin korraks naljaga, et äkki ma nüüd suren seal, äkki mul läheb pilt niimoodi eest ära, et ma ei suuda enam midagi teha ja äkki ma jäängi vee alla, saades endale peale astutud inimeste poolt, kes mind austavad ja kelle vapruse pärast pärast ma siin tött-öelda olen. Nad võib-olla ei märkaks minu liikumatust selle möllu sees mitmeid minuteid.
On teid kunagi keegi uputada üritanud? Tehes seda seejuures tahtmatult ja heatujuliselt?
Ühel heal hetkel sain ennast siiski, viimast jõudu kokku võttes, mind ümbritsevast kambast lahti rabeleda. Ilmselt hakkasid poisid taipama, et tegemist ei ole enam naljaga, kui olin kogemata ühel sõdalasel suutnud nina veriseks lüüa. Kalda poole kahmas läbi vahumägede ka ähmis näoga Alex, vandudes prantsuse keeles tulist kurja. “Nägid?! Ära tahtsid tappa!” hüüatas ta, enne kui kaldal selili vajus ja kätega näo kattis.
Kõik ei olnud aga veel läbi. Meid tõsteti kohe jälle nende väikeste sõdalaste poolt kätele ja tagasi me läksime.
Proovisin: “Appi, palun, ärge enam kandke, olge kenad, David! David, ütle, et nad meid jätaksid palun! Ma vihkan seda, kui mind KANTAKSE!”
David ei saanud vastata, ta naeris nii kõvasti.
Majade ees treeningplatsi keskel asetses suur kivi, mille otsa Davidi Eubanki tütred sundisid aeg-ajalt hobuseid minema. Nüüd paluti mul ja ka fotograafil selle rahnu otsa ronida. Ma olin ikka päris vihane. Okse mekk oli suus. Teadsin, et kõik soovisid siin mulle üldjoontes head, aga mina soovisin ainult jõevee enda kopsudest välja saada ja alustada teekonda, mis tõotas tulla pikk ja raske.
Selle asemel olin aga asetatud oma räsitud välimusega ja seepi täis silmadega hoopis kivi otsa vaatamiseks välja nagu külaloll ja kogu rügament rivistus, olukorda silmnähtavalt nautides, meie ette üles.
Märkasin kaugemal ka irvitava leegionäri nägu ning soovisin talle mõttes pikka kõhulahtisust.
David sosistas mulle julgustavalt, et ma midagi kostaksin. Make a speech! Ma sosistasin nõutult vastu: “Ma ei oska midagi öelda!“
David andis nüüd nii, et kõik kuulsid, kõlavalt nõu: ” Ütle lihtsalt esimene asi, mis sulle pähe tuleb, räägi südamest!” Ja mina purskasin samal sekundil: “Lollakad! See ei olnud üldse naljakas! Kõigepealt te panite mulle muda suhu ja siis üritasite ära uputada! Kas te olete mõistuse kaotanud?!”
Kõik hakkasid mürinal kooris naerma.
“Ma ei teinud nalja!” röökisin ma, endal ninast tatt voolamas.
Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis - SIIN.
