ÄPARDUNUD REISILOOD | "Tal tarvitses vaid mantel naisele selga panna ja naine oli sellest juba rase!"

Rene Satsi on reisikirjanik, kes on oma rännakutel üle maailma kogenud palju eredaid elamusi. Kuid on ette tulnud ka olukordi, mis on natukene rappa läinud. Neile viimastele käesolev Reisijuhi sari just keskendubki. Tänane lugu juhtus Istanbulis.

Ma olen lugenud läbi suure hulga Rene reisikirju ja need on väga lõbusad. Aga reisida ma temaga koos küll ei tahaks! Sest temaga juhtub alati nii jubedaid asju, et Kristuse kannatused on nende kõrval morsipidu. Aga jah, lugeda on neist äpardustest tore ja teise inimese hädade üle naerda.

Andrus Kivirähk, kirjanik

Vastik seiklus

Istanbul, Türgi, aprill 2015

Esimesest päevast Istanbulis jäid mulle enim meelde suurearvulised traksis koertekambad (nii hiiglaslikud kui väikesed, nii karmikarvalised kui lokkis kasukatega krantsid — kõik koos töötamas, ehk siis süüa nõutamas) ning üks mees, kellega tekkis probleem.

Mees oli seda tüüpi, keda lühinägelik pruunkaru viiekümne meetri pealt ekslikult oma liigikaaslaseks oleks pidanud: jässakas päss, kes rääkis madalal toonil jörisedes.

“Mida te teha soovite?” küsis see mees oma reisibüroos laua taga küürutades ning mina ja mu naine kostsime, et kuna oleme siin linnas ainult kaks päeva, siis tahaksime me kiiresti võimalikult palju näha ja mees müüs meile järgmiseks päevaks laevapiletid, mis andsid meile õiguse kolm tundi Istanbuli läbival veeteel loksuda ja suu ammuli ringi vahtida. Pileti vormistamise käigus panin tähele, et tal olid mustad küünealused.

Seejärel küsis mees, kas me teed soovime ja teatas, et ta on kurd ja kui hakata järele mõtlema, siis teed tal vist ikka ei ole, küll aga on tal laua all juhuslikult pudel rakit — populaarset Türgi aniisialkoholi.

“Rakit, vaata kus!” hakkasid minul silmad kohe särama. Justyna arvas ettevaatlikult, et selles on midagi kahtlast, kuid ka koomilist — hakata kell kaks päeval reisifirma töötajaga jooma (viimane keeras kontori ukse lukku ja kallas väikesed teeklaasid napsu täis), selle asemel, et jalutada Istanbulis nagu kultuurne inimene, nautides ajaloo hõngu ning arhitektuuri.

Mind paelusid nüüd jõuliselt meie ootamatu võõrustaja jutud nii temast endast kui tema omariikluseta rahvast. See oli minu jaoks põnev maailm. Mees — laske või maha, ma ei mäleta enam ta nime —, pajatas mõminal oma kodukohast, väikesest traditsioonilisest külast ida-Türgi avarustes.

Kurdid on Türgis suurim vähemusrahvuste grupp, nad moodustavad umbes kakskümmend protsenti Türgi rahvastikust. Üsnagi sõjakas ning tugev rahvas — suures osas tänu kurdidele saime me näiteks Daeshi pilbasteks löödud.

Oma geenides peituvat sõjakust tõestas nüüd Mees ka meile: “Mida mina Türgi presidendist arvan?!” karjus ta, ilma et keegi oleks seda tema käest küsinud. “Tapan ta kunagi maha!” vastas ta seejärel iseendale. “Kas tõesti? Kuidas küll?” tundsin ma huvi. “Pussitan selja tagant surnuks,” seletas Mees lahkelt ja näitas oma sõnade seletuseks tapmise protsessi kujuteldava noaga vehkides ette, valas siis jälle meile klaasidesse jooki, aga nii, et kõik üle voolas ja laud ning sellel lebavad Istanbuli kaardid kleepuvaks muutusid. Õues päike paistis ja linnud laulsid akna taga.

Reisikorraldaja muljetas veel: ta oli oma külast igaveseks ajaks pagendatud, kuna talle käis närvidele hirmus tegu, nimelt oli ühele noorele tüdrukule hapet näkku visatud, kui neiu — peaaegu, et laps — oli keeldunud ühe vanamehega paari minema. Meie kaaslase jutu järgi oli ta karistuseks paar sellest julmast aktsioonist osa võtnud inimest vaeseomaks peksnud ja külas oli otsustatud talle traditsioonidele vastu astumise eest lõpp peale teha. Sellest ebamugavast plaanist teadlikuks saades kolis ta ülepeakaela Istanbuli ja hakkas reisifirmat pidama. “Kliente juhtub siia vähe, aga kontori renti ma maksan sõbrale ka vähe, nii et kõik on korras,” lausus ta ja koukis minu üllatuseks laua alt välja juba teise rakipudeli. Kas esimene pudel oli tõesti juba otsas? Näis, nagu oleks ta korralikult ette valmistunud selleks, et siia ruumi meelitatud turistidel rekordiliselt lühikese ajaga alkoholimürgitus esile kutsuda.

Hakkasin järgmisele klaasile vastu ning panin aina rohkem ja rohkem tähele, kuidas Mees Justynat takseerib — nagu moosipurki. Avalikult, minu ees häbenemata.

Kuigi mõttevahetused teiste kultuuride esindajatega on alati mitme nurga alt huvitavad, asutasime ennast varsti minekule — linna peal vaja käia. Enne lahkumist tuli Mees aga välja plaaniga: kui tahame, võime täna kella kaheksaks uuesti kontorisse tulla ja tema viib meid õhtul sellistesse baaridesse, mida me turistina üles ei leia.

Selline kohalik meelelahutus on uute linnade külastamise juures minu jaoks ligitõmbav ja kuigi Mehe suhtes olid mul väga kahetised tunded — ühelt poolt oli ta huvitav aga teisalt käitumiselt kuidagi kahtlane —, ei suutnud ma tema pakkumisest ära öelda ning lahkusime, lubades hiljem naasta. Hõikasin veel ukselt : “Õhtuni, mu kallis vend!” mis näitas seda, et raki minu sees töötas täiel võimsusel. “Mis kuradi kallis vend,” mõtlesin kohe enda sõnade üle kohkunult järele, aga oli juba hilja: sõnad, mis kord juba kellegi kõrvus — ei neid sealt enam kätte saa.

Jalutasime ringi, külastasime mošeed, kus haises higi järgi ja siis mošeed, mis ei haisenud higi järgi. Mekkisime kohvikutes hõrgutisi, tegime tänavakoertele pai, vihastasime ühes kohvikus kahe vene vanamuti peale, kes ettekandjatega täiesti lubamatult käitusid ning olime mõned minutid kaheksa läbi tagasi potentsiaalse presidenditapja baar-reisibüroos.

Meie pead olid selged, Mees oli aga raske reisikorraldustöö kõrvalt vist veel natuke rakit manustanud — silmad õgisid aina aplamalt pealaest jalatallani Justynat ning kui koos jalutama hakkasime, püüdis ta mind käigu pealt pidevalt kallistada ja rääkis terve tee sellest, kuidas tema kadunud isa oli nii viljakas, et viimasel tarvitses vaid oma mantel mõnele naisele selga panna, kui pauk ja valmis — naine oli sellest juba rase. “BÄNG!” kirjeldas ta üle tänava karjudes seda, kuidas tema isa külas naisterahvaid rasestas. “BÄNG! BÄNG!”

Jõudsime pea ühte avarasse söögikohta, kus Mees silmapilkselt kaks pudelit rakit lauda tellis ja minu kergelt protestimaigulise avalduse peale, et ma tahaksin käesolevast õhtust ikka üht-teist ka mäletada, irvitas ta valjuhäälselt, öeldes: “Ära ole loll!”

Sõime, jõime. Justyna keerutas ennast alkoholi joomisest vabaks, tuues ettekäändeks kõhuvalu, mina valasin raske südamega pitse tühjaks laua kõrval seisvasse lillepotti, kui mees parasjagu ei vaadanud ja kuigi olemine oli üldiselt lõbus, tagusid häirekellad mu peas juba päris kõvasti. Mees üritas aina rohkem ja rohkem nalja ettekäändel Justynal käest kinni rabada, aeg-ajalt kaotas ta sideme maailmaga ning jõllitas mind minut aega vihaselt, seejärel jälle leebudes, visates õhku mõne vaimukuse ning pettes sellega minu aju, mis ütles: “Rahune, ei ole midagi hullu, see kogemus on lõppkokkuvõttes seda väärt.” Justynal ei paistnud ka nagu midagi häda olevat ning pigem vabandas ta tegelast välja sellega, et “oh, ta on natuke võtnud.” Olgu.

Kell liikus kesköö kanti ning nüüdseks juba silmapaistvalt purjus Mees teatas, et aeg on minna kuskile silla alla baari, kus käivad kohalikud ja kus öösel on “kõva möll”. Sillaalune baar — seda ei saanud ju Istanbuli külastades ära jätta ja tuikusimegi kolmekesi pimedas linnas, vesteldes Türgi põgenike teemast, kuni jõudsime sillani.

Vaatasin mustendavat vett ja olin võimeline vanduma, et nägin seal liikumist. Rakist ähmastunud silmi kissitades avastasin üllatusega, et jões kihutavad delfiinid. Sellist üllatust ei osanud ma oodata. “Näe, delfiinid!” ütlesin Justynale, kes selle peale jõge silmitses kuid sealt ühtegi väljakuulutatud olendit ei leidnud, “See on lihtsalt pimedus,” teatas ta ja ma olin natuke pettunud, et mu naine ei suuda pimedusel ja delfiinil vahet teha.

Mees hakkas jälle rääkima lugu sellest, kuidas ta isa mantliga naisi rasestas ja peagi me sisenesime täissuitsetatud urkasse, kus mängis vali kohalik muusika ja olemine oli tõepoolest selline, mida oli tasunud siia tunnetama tulla.

Palju naisterahvaid oli küll hidžaabides, kuid kiskusid suitsu nagu meremehed ja virutasid endale iga viie minuti tagant napsu hinge alla. Mulle seletati, et paljudele mosleminaistele siin küllaltki vabameelses Istanbulis pole hidžaabi kandmine kohustuslik, vaid moeasi.

Mullegi tundub hidžaab mõnes kontekstis isegi atraktiivne ja sobiv nagu barett mõne luuletaja pähe, aga kui ma seda oma naisele ütlesin, pressis viimane läbi hammaste: “Ära üritagi,” ja piidles mind kahtlustavalt.

Varsti tantsisid kõik ringis. Mina ei tantsinud, sest mina ei tantsi mitte kunagi ringis. Mingil hetkel juhtis pikka, ussina vonklevat purjus inimrida Justyna, kes kelleltki ära võetud pearätikuga vehkis ja siis hüüti heleda häälega üle muusika, et vetsus ajab pott üle, minul kukkus võileib laua alla ning kui seda üles kummardusin võtma, kallas keegi suvaline lauanaaber mulle kogemata õlut pähe. Tundsin, et on aeg hotelli minna.

Proovisime ilma Meheta lahkuda, kuid viimane nägi selle plaani läbi ning kleepis ennast meile külge. Ta oli baarist varastanud pudeli rakit. See oli ilma korgita tema jopetaskus. “Liiga palju rakit on selle päeva jooksul tema sisse kadunud, lausa kuritegelik kogus,” mõtlesin heitunult. Oli valge öö, kuu valgustas selgelt mitmeid kodu poole tuikuvaid inimesi.

Silla peal silmasin uuesti delfiine — seekord nägi neid ka Justyna ning mul läks tuju paremaks. Selle hetkelise hea tuju ajel tegin ka vea, öeldes Mehele: “Tule siis korraks meie poole, et üks viimane naps enne ööd teha. Aga tõesti ainult üks.” Mehe silmades särtsus võidujoovastus ning vähem kui poole tunni pärast avasime kaardiga meie väikese hotelli ukse ja lasime kurja tuppa. Kitsas keerdtrepp juhatas teisele korrusele, kus asusid nii meie tuba kui valvelaud. Valevalauas ei olnud kedagi, sest kell oli neli öösel. Enamik uksi olid koridori peal avatud, toad tühjad.

Mees sisenes meie tuppa, istus keset põrandat maha, võttis jope seljast, ajas siis maha ka särgi ja teatas: “Hakake aga pihta, ma alguses vaatan, siis aga liitun. Noh, laske käia!” Tema näoilme oli vastik.

Alguses tundus olukord mulle isegi naljakas. Seejärel hindasin aga Mehe rammu ja joobeastet ning naha vahele puges ebamugavustunne. “Mis te ootate?” pomises mees ja vajus aeglaselt külili, raki tema taskust jooksis põrandale. Ma pidin reageerima. Olen elu jooksul küllalt palju kokku puutunud teatud joobeastmes ja agressiivsete inimestega, et teada, et kõva vastuhakk sellisel juhul, kui sa just kohe tooliga pähe ei löö, ei ole eriti tulemusrikas. Targem on kavaldada, kui füüsilisse konflikti sattuda ja mina tõesti eelistan mitte sinna sattuda — rusikatega vehkimine jäägu igasugu põmmpeade pärusmaaks.

Justyna istus voodil ja vaatas mulle abipaluvalt otsa — mida me teeme? Mees ajas ennast uuesti istukile, tema huuled tõmblesid vihaselt, ta pilgutas silmi ning kiskus käsi rusikasse, vaadates raevukalt toas ringi.

Rääkisin temaga rahulikult, rääkisin austusest, palusin tal särgi selga panna. Ta ei saanud enam palju aru, särki siiski minu palve peale selga kiskudes vahtis ta Justynat ning tema suust jooksis ila. Soovitasin tal vabale voodile istuda — seal on tal endal palju mugavam! — ning teda püsti aidates tundsin, kui palju sellel mehemürakal kätes jõudu oli. Ohtlikult palju. Me olime koridori peal üksi, valvelauas polnud kedagi ja kuigi Mees oli ennist põrandale vajunud, ei paistnud ta üldsegi nii abitus olekus olevat, kui mulle oleks meeldinud.

Aitab! Võtsin Justynal otsustavalt käest, tõmbasin ta meie toast välja ja lõin enda järel ukse kinni. “Kuhu, fuck, kuhu!?” kostis toast möire. Klõbises lukk, ta ei saanud esimese hooga aru, kuhu poole nuppu keerama peab. Lükkasin Justyna meie toa vastas asuvasse numbrituppa ja ütlesin, et ta ukse lukustaks. “Ükskõik, mida sa ka ei kuuleks, välja ei tule!” käskisin. Sain aru, et meil kahel pole mõtet kuskile tuppa pageda — kui meie kallis külaline hullub, siis küll ta aru saab, kus me oleme ja sellest väetist uksest võib mäger ka läbi tulla. Mul oli parem teda kohata suuremas ruumis, kui nurka aetult pisikeses toas. Juba meie uks avanes ning Mees viskus vedruna koridori. Käed rusikas, näol neli pudelit rakit enda sisse valanud inimese ilme.

“Kus naine on?” nõudis ta ning asutas ennast tuikudes päris minu nina ette. “Mingit naist ei ole ja sina lähed nüüd koju, tule, ma aitan su trepist alla,” ütlesin nii rahulikult kui sain ja üritasin meelde tuletada, millal see oli, kui viimati kaklesin. Tuli meelde, et selle käigus murdsin oma käe. “Ma ei lähe koju,” pressis mees läbi hammaste.

“Lähed küll,” ütlesin otsustavalt. Otsustavalt selles mõttes, et olin otsustanud ennast nii palju kõvemaks bluffida kui annab.

“Ma võin su katki teha,” ähvardas mees. “Võid, aga usu mind, see ei lõppe ka sinu jaoks hästi.” Olin korraks enda üle päris uhke. Mees vaatas koridoris ringi ning ma ei tea, kas tema purjus aju ei saanud enam aru, kus ta viibib ja mida ta taotleb, aga tundsin tema kehahoiakus leebumist. Nüüd vaatas ta uuesti mulle otsa, aga juba teistsuguse pilguga. See oli nüüd pigem selline “appi, kus ma olen?” pilk. Selline pilk on joodikul, kellel hakkab pärast kõva tsüklit mõistus koju tagasi tulema.

Sain julgust. “Ma luban sulle, et meie kumbki ei lahku siit võitjatena, kui sa mulle kallale tuled!” tõstsin häält, jättes püüdlikult muljet, et ma kontrollin olukorda. Tegelikult kartsin ma, et tema ikkagi lahkuks võitjana, kui madinaks läheks. Aga ma ei saanud sellel juhtuda lasta.

Kuulatasin — terve maja oli hiirvaikne. Reisikorraldaja pööras ennast nüüd ootamatult ja sõnagi lausumata trepi poole, astus esimesele astmele ning veeres siis kohe paari meetri jagu kukerpallitades sealt alla. Ajas siis ennast uuesti hädiselt jalule — aitama ma teda ei läinud — ning kordas sama trikki, nüüd küll kukerpallitades selg ees. Ootasin hinge kinni pidades, kuni kuulsin teda välisukseni jõudmas, selle kallal natuke aega lõhkumas ning siis kostus alt korruselt minu kõrva jaoks ilus heli — uks sulgus kõva pauguga ja kostis luku klõpsatus. Jooksin kiirel sammul alla, tehes kogemata peaaegu et läbi äsja nähtud kukerpalli meetodil trepist alla laskumise, kontrollisin, kas uks on ikka kindlalt kinni ning ruttasin tagasi üles ja koputasin oma kaasat peitva toa uksele. Ta tuli välja, näost kahvatu ja prahvatas: “Jesus Christ!” Leppisime kohapeal kokku ühes reeglis ja oleme sellest siiani ka kinni pidanud: purjus ja kiimaseid kurde me enam öösel kell neli oma hotellituppa ei too.

Hommikul läksime Mehe büroosse, kuna sinna olid piletite tegemise käigus jäänud meie passid, samuti oli testosterooni-Romeo unustanud meie juurde oma jope. Kopsisime uksele oma nelikümmend minutit, kuna läbi klaasi nägime laua alt välja tolknemas Mehe jalgu. Lõpuks ta ärkas ja tuli avama. Tema silmist paistis midagi ahastuselaadset, kui ta meid altkulmu piidles, väites, et ta ei mäleta midagi, mis eelmisel õhtul juhtus. Mina seda ei uskunud ja pidasin talle käed puusas loengu sellest, kuidas ta on tõbras ja ei tohiks alkoholi tarbida. Ta kuulas minu suureks rõõmuks noomimise alandlikult ära, lubas ääretu siirusega elu sees mitte enam juua ja pakkus siis lepituseks mulle oma kätt. Ma ei võtnud seda vastu.

Kuna olime esimese raki käigus kontakte vahetanud, kirjutas Mees Justynale paari nädala pärast Messengeri sõnumi. Sõnumis sisuks oli see, et väidetavalt tuli talle meiega koos veedetud õhtu lõpuks meelde ja sellega seoses tahtis ta öelda, et mina olen hullumeelne, kuna olin ta ilma igasuguse põhjuseta ja heast peast keset ööd hotelli trepist alla visanud.

Jälgi Rene tegemisi ka Instagramis — SIIN.