Tulin äsja Islandilt, kus võrreldes teiste riikidega on nakatunud inimesi palju. Ühes olulises tabelis kirjeldatakse Islandit lausa punase värviga, ehk tegu on riskiriigiga. Kuidas käis Islandile sisenemine, kirjeldan võrdluseks allpool.

Olen vaktsineeritud. See on minu jaoks olnud loogiline samm, et väiksem oleks mu võimalus nakatuda ise, anda viirust edasi lähedastele, või seada ohtu neid, kelle vanus, terviseseisund või isiklik otsus vaktsineerimist ei soosi.

Mulle meeldib mõelda, et olen võrdlemisi vastutustundlik inimene. Loen hoolega reegleid-soovitusi ja süvenen meeleldi keerukatesse tekstidesse. Mulle üldiselt lausa meeldib käituda reeglite järgi, sest tavaliselt on nende taga läbimõeldud loogika. Ent kui püüdsin aru saada, millised kohustused rakenduvad mulle — vaktsineeritud inimesele, kes tuleb tagasi riskiriigist — oli mul raske leida selgeid vastuseid.

Mida ma Eestisse saabudes tegema pidin?

Peamiselt ühtainust asja — oma piiriületuse registreerima terviseameti iseteeninduses. Selle esilehel on soovitus enne täitmist tutvuda Eesti Vabariigi korraldusega nr 305. Tegu on pika, ametlikus ja keerukas sõnastuses tekstiga, kus on 25 punkti. Pea iga punkti all on mitmeid alapunkte, mis omavahelises koosluses kirjeldavad seda, kellele ja millised piirangud rakenduvad, ning millised on erandid. Punktide lõpus on veel üks pikk tekst, mis kirjeldab olukorda Eestis ning seda, kuidas seaduste paragrahvid päriselus rakenduvad. Ütlen ausalt, seda on ka parima tahtmise juures raske ühekorraga läbi lugeda ja hoomata. Ma ei usu, et paljud seda teeksid; ja see on mõistetav. Kui tahame, et iga inimene oskaks lähtuda keerukas keeles kirjeldatud korraldusest, siis peame selle “tõlkima” ka elulisse keelde. Kirjeldama lühidalt viisil, mis lubab kiirelt igaühel leida info, mis just teda ja tema olukorda puudutab. Kui iga inimese käitumine mõjutab kogu ühiskonda, siis tema käitumist suunava korralduse mõistmine ei tohi sõltuda sellest, kas inimesel on aega, jaksu või võimekust end läbi närida lehekülgede pikkusest juriidilisest tekstist.

Ankeedi esitamiseks pidin tegema linnukesed lõikude ette, et tean, et piiranguid mitte järgides või valeandmeid esitades võin saada trahvi. Miskipärast ei olnud selles ankeedis aga ühtki tavakeeles mõistetavat infokildu selle kohta, mida ma siis päriselt tegema pean või teha tohin, kui Eestisse jõuan. Test? Karantiin? Lähedaste turvalisus? Olen ju kuulnud, et viirus, eriti deltatüvega, võib ka vaktsineerituid mõjutada — mis siis, et mu nakatumise tõenäosus on väiksem ja haigestumine tõenäoliselt kergem.

Infot — mida ma tegema pean või ei pea, millised piirangud mulle rakenduvad või ei rakendu — ei tulnud mulle ka meilile, kuigi registreeringu kinnitus meilikasti jõudis. Ma tõesti oleks tahtnud selgeid vastuseid. Kas ma pean tegema piiri ületades testi? Kas pean jääma isolatsiooni? Kas see on vabatahtlik? Kui testi teha tahan, kas see on tasuta? Jah, seal kinnituskirjas oli hulganisti linke, kust sain juurde lugeda. Aga praktilist infot, mis käib just minu olukorra kohta — olles vaktsineeritud ja tulles riskiriigist — ma ometi ei leidnud. Hoolika lugemise järel jõudsin arusaamisele, et vaktsineerituna kuulun erandite sekka, kellele piiranguid ei rakendata.

Õnneks oli reisiseltskonnas üks meditsiinis töötav inimene, kes on ise ka lennujaamas hulganisti proove võtnud. Ta teadis kinnitada, et kuigi testimiseks kohustust ei ole, siis igale saabujale, kes tuleb riskiriigist, tehakse soovi korral test, tasuta. Tema läks testi tegema; mina läksin ka. Oma otsuses olime tillukeses vähemuses.

Piiriületus lennujaamas oli lihtne. Saime kohvrid ja võisime oma teed minna. Ükskõik, kust olime tulemas või kas olime vaktsineeritud. Meil kõigil oli selleks vabadus; ja polnud vaja läbida ühtki putkat, mis seda vabadust mõjutada — või isegi ainult kontrollida! — võinuks. Silt küll näitas suunda, kus on piiriületajatele mõeldud testimine, aga mitte kedagi sinna ei suunatud. Ainult mu enda südametunnistus ja mure lähedaste pärast ajas mind sinna. Julgust andis see, et minu reisikaaslane oma sammud julgelt testiputka poole seadis. Olgem ausad, teha teistsugune otsus kui enamik inimesi meie ümber, eriti, kui meilt keegi seda ei nõua — see nõuab natuke ka vaprust.

Järgmisel päeval vaatasin ruttu digilugu ja sain tulemuse — piiripealne. See tähendab, et minu antud proovi analüüsimisel toimus reaktsioone täpselt nõnda palju või vähe, et tulemus võib osutada väiksele viiruse kogusele. Kirjas oli ka soovitus kahe päeva järel testi korrata. Pole kindel, kas olen nakatunud, või kas võin nakkust edasi anda. See on tüütuvõitu, aga mõistan meditsiini köögipoolt piisavalt, et aru saada, miks tulemus selline võib olla. Mida ma koos tulemusega ikka ei saanud, oli info selle kohta, mida tohiksin või ei tohiks teha. Ega siis minu vabadusi ju ometi piirata tohi; küll ma tean ise, mis on kõige õigem meie ühise turvalisuse heaks…

Jõuan looga tänasesse hommikusse. Saan testimiskeskuselt kõne. “Kas teate, et teie koroonatesti tulemus oli piiripealne?” Jah, tean. Olin seda ju kohe digiloost vaadanud. Sain homseks kordustesti aja. Alles nüüd sain soovituse teistest inimestest eemale hoida — ja sedagi seetõttu, et inimene teispool toru ei teadnud, et ma vaktsineeritud olen.

Olen teinud kõike, mida oskan, et teisi kaitsta — jätnud osalemata üritustel, pidanud kohtumisi digitaalselt; transpordis Tartusse kandsin maksimaalse kaitsevõimega maski. Aga ma olen vaktsineeritud, seega pole mul mingit kohustust nii käituda. Mul on ju vabadus!

Testimiskeskuse kõne järel valdas mind uudishimu. Helistasin riigi infotelefonile 1247 ja küsisin, mis kohustused on vaktsineeritud inimestel, kes naasevad Eestisse riskiriikidest. “Mitte mingeid kohustusi!” vastati mulle üsna võidukal häälel. “Ei pea testima, ei pea karantiini jääma, midagi ei pea tegema!”. Ütlesin vastu, et sellest on tegelikult kahju; ja teisel pool toru kostus üllatus. Siis öeldi mulle, et eks tegelikult VÕIB ju ka testima minna, ja jutustati, et “Mul just üks inimene oli, kes ütles, et ta ikkagi läheb,” hääles imestus. Ütlesin seepeale, et teate, ma tegelikult tegin sama, ja mu testitulemus on piiripealne. Teiseltpoolt toru kõlas jahmunud “Oiii,”, justkui oleks sellise võimaluse olemasolu olnud midagi täiesti uudset. Küsisin veel, et kas negatiivse tulemuseni pean isoleeruma — ei pea; vaktsineerituid ei saa kohustada. Vestlesime veidi asjade korralduse üle, ja mulle selgitati, et riik läheb ikka seda teed, et pakkuda rohkem liikumisvabadust, ja et toetume ikka ainult inimeste enda vastutustundele. Järgmisena jahmusin mina, kuuldes torust ligikaudu järgmist lauset: “Kui hakkaksime kohustama, siis läheksime ju juba politseiriigi teed!”. Jäin vist veidi sõnatuks.

Sportlikust uudishimust helistasin ka perearsti infotelefonile 1220. Info oli laias laastus sama — vaktsineeritud inimestel kohustusi ei ole. Hoiakud teisel pool toru olid natuke küll teistsugused. Kui ütlesin, et sain piiripealse tulemuse, öeldi, et siis tuleks negatiivse tulemuse saamiseni inimestest eemale hoida.

Kui ma olen päris aus, siis mulle ei tundu, et nii palju vabadust on Eesti inimestele turvaline. Eriti, kui selles vabaduses ei jõua minuni lihtsas keeles infot, et saaksin teha teadlikke otsuseid. Sain selle alles siis, kui ise hoolega pingutasin.

Ahjaa, lubasin ju rääkida, kuidas käis minek Islandile. Registreerisime piiriületuse. Kogu seltskond tegi 72h enne minekut testi — mis siis, et me kõik olime vaktsineeritud. Tüütu ja kulukas? Jah, muidugi; aga ainult see andis meile vabaduse teekonda Islandile alustada. Tallinna lennujaamas näitasime vaktsineerimistunnistust ja negatiivset testi. Vahemaandumisel, enne Islandile suunduva lennuki peale minekut vaadati jälle need kaks paberit üle, enne kui anti vabadus lennukile minna. Jõudes kohale, käisime veel ühest punktist läbi, kus taas meie pabereid vaadati. Osad meist saadeti veel ühele testile, et luua lisakiht turvalisust Islandi kogukonnale. (Valik käis vastavalt väikestele erinevustele selles, kuidas olime täitnud ankeeti enne tulekut.) Need, keda testile ei saadetud, said juba lennujaamast väljudes sõnumi, et kuuluvad erandite sekka, kellele isolatsiooninõue ei rakendu. Sõnumid kodulehel ja otse inimestele saadetud teadetes olid lihtsas keeles ja lühikesed. Jah, ka Islandi sõnumiseadmises on arenguruumi; veel selgema info korral oleksime kõik saanud täpselt aru, kuhu enda külastuse põhjust kirjeldav linnuke teha, ja kõik pääsenuks piiri peal tehtavast testist. Kas see protsess võttis meilt meie vabaduse? Või lõi see tüütu, aga olulise lisakihi selleks, et turvalisuse tagamise vastutus oleks jagatud riigi ja inimese enda vahel?

Lõpuks mõni küsimus. Kas keegi lükkab ümber mu tunde, et minu käitumine Eestisse naastes on olnud pigem erand kui reegel? Kas meil on — ühiskonna ja üksikisikutena — piisavalt vastutustunnet, et sellist vabadust üldse väärime? Kas igale inimesele antav info on päriselt piisavalt lihtne ja selge, et ta teab, mida just tema tegema peaks? Kas meil on liigselt vabadust libiseda läbi pragude?

Et pakkuda midagi enamat kui vaid pikka juttu ja jauramist, siis mida ma tahaksin piiriületusega seoses näha?

1. Selget infot. Lühikesi lauseid ja kokkuvõtteid pikkadest juhenditest. Võtkem näiteks eeskuju Islandile sisenemisest infot jagavast lehest — SIIT.

2. Just mulle suunatud infot, kui oma tulekut registreerin. Mida ma pean tegema, mida tohin teha, mida võiksin teha? See tähendab paari programmijuppi, mis vastavalt ankeedi vastustele (riik, kust tullakse; läbipõdemine/vaktsineeritus) tooks iga inimese jaoks välja just need lõigud korraldustest, mis teda puudutavad. Jällegi, lihtsas keeles.

3. Rangemaid testinõudeid riskiriikidest saabujatele, sh vaktsineeritutele. Kui ma poleks vabatahtlikult testima läinud, ei oleks mul aimugi, et kandsin ilmselt väikest viirusekogust. Oleksin jõudnud nakatumisohtu seada mitmeid inimesi; mis siis, et see oht on tänu minu vaktsineeritusele väiksem.

4. Kontrollpunkte piiriületusel. Seda, et nii vaktsineerimata inimesi kui kõiki riskiriikidest tulijaid suunataks testipunkti. Et suunajaks oleks inimene (või kasvõi turvavärav), mitte elutu tahvel, millest saab mööda kõndida. Seda, et võrdlemisi “turvalistele” saabujatele öeldaks — tere, mine julgelt edasi, oled praegu teinud kõik, mis vaja, aga palun jälgi tervist.

Ilmselt on mõistlikke meetmeid veel. Aga algatuseks oleks juba needki päris-päris head.

Ühiskonnauurija ja koolitaja Merle Purre. Foto: erakogu