Laupäeva hommikul ärgates avan esimesena telefonis ilmaäpi, lootusega leida sealt maksimaalselt viis külmakraadi. On hoopis -10, tajutav temperatuur -18. Aga olgu, elus juhtub hullematki. Nii et piisav arv kihte riideid selga ja sõit Rummu poole võib alata. Täpsustuseks — enne Kuusalut asuva Rummu poole, mitte selle kuulsama Rummu poole, kus käiakse karjääri ja veealuseid imesid vaatlemas.

Paar päeva enne matka kirjeldasin oma Iiri sõbrale, millega on räätsamatka puhul tegemist — et ootad ära tõeliselt külma ilma, sõidad metsa, paned sellised suured-laiad asjad jalgade külge, millega on hästi raske käia ja siis… käid hästi palju. “See on täielik lollus,” teatas sõber.

Mida tema ka teab, muidugi ei ole räätsamatka puhul tegemist lollusega — vastupidi, räätsadel kõndimine on sajandite taha ulatuv tarkus. Räätsadega on meie soisel maastikul inimesed liikunud läbi aegade, nendega on omal ajal läbi soo ühest talust teise kolitud ka koduloomi.

Meie neljane tiim matkaks valmis. Foto: Kairi Prints

Rummu rabas saab küllalt lühikese ajaga läbida kolme sorti soo arengujärgud (soo, siirdesoo, raba) ja imetleda suuri puutumatu lumega kaetud välju. Mitte siiski päris puutumatu, siin-seal on metssea ja kitse jäljed. Rummu järve jääle ronime ka räätsadega peale, aga need paganad ju ei libise mitte natukestki. See-eest saab kambakesi end õõtsutades jää enda all kõikuma panna. Õõtsuda saab mitmes kohas matka jooksul muidugi veel, oleme ju ikkagi soostunud/kinni kasvanud Rummu järve alal. Paks lumevaip turba ja meie vahel annab õõtsumisele täitsa uue, laiahaardelisema dimensiooni.

Matkajuht Priit Adler puutumatut lumevaipa rikkumas. Foto: Sirje Potisepp

Muidugi pole enam mingi uudis, et sel talvel on igal pool palju lund. Aga selleks peab minema metsa või rappa, et see tõeline lumetaju kätte saada. Peter Hoegi kuulsast romaanist tuntud preili Smilla lahendab oma lumetaju abil mõrvaloo — kui ikka lund tunned, oskad selle eri ilmetest ja jälgedest õigeid järeldusi teha. Eks meie, eestlased, ole ka väikestviisi lumeinimesed, kuigi meid ei anna muidugi võrrelda poolinuitist Smillaga. Seega lume pelgamise asemel tasub seda tundma õppida, ja mida lähemalt, seda parem (ma ei liialda, kui ütlen, et vähemalt pooled matkajad tutvusid lumega palju lähemalt kui ilmselt algselt plaanis oli).

Lumega tutvuvad suur matkasõber (oma meeletu energiaga oli ta ka meie matka hing), ühtlasi ka rallisportlane ja Eesti Toiduainetööstuse Liidu juhataja Sirje Potisepp koos lapselapsega ning loo autor. Abikätt on ulatamas Birgit (räätsadega polegi nii lihtne püsti saada). Foto: Priit Adler

Reisijuht soovitab soojalt: minge ja proovige kindlasti räätsamatk ära, see on kõike muud kui lollus — ja lumeinimese ausõna: kui juba looduses oled, siis on (ikka õige riietuse korral) iga ilmaga mõnus, huvitav ja soe. Mis puudutab pealkirjas mainitud väljakutset, siis selleks oli ainult see eespool mainitud soojast voodist väljasaamine, kõik edasine on ainult puhas rõõm..

Küsisin ka oma kolme kolleegi-matkakaaslase käest, mis mulje neile jäi ja kas soovitavad teistelegi, sest ühe inimese arvamust ei maksa alati usaldada.

Meie matkatiim. Paremalt Einar, Birgit, Siiri ja mina. Foto: Siiri Liiva

Einar: Kui keegi pole veel käinud räätsamatkal, aga väga tahaks minna, siis kõige tühisem asi, mida karta, on väsimus. See ei väsita üldse. Kui ilm on külm, siis tuleb hoopis karta, ega varbad või näpud külmetama hakka. Tasub eelmisel õhtul vähemalt pool tundi järgmise päeva sokke ja kindaid testides õues seista. Siis tunneb ära, kas võib külm hakata ja saab veel jalgadele ja kätele soojakihte lisada. Kuna lagedal võib tuul olla üsna vilu, siis tasuks enne matka nägu määrida rasvase kaitsekreemiga. Kõik ikka sellepärast, et ükski ebamugavust tekitav detail ei segaks tohutut naudingut, mida niisugune matk pakub.

Birgit: Mina leian, et oleksin võinud natukene veel soojemalt riidesse panna. Meeldis, et matkajuht oli avatud inimene, kes tahtis seltskonna meeleolu üleval hoida. Samuti abivalmis — kui kellelgi tuli teel olles rääts lahti, aitas ta meeleldi. Teekond oleks võinud olla natukene pikem.

Siiri: Mina ütleks kommentaariks, et iseenesest oli tore matk, täitsa sobiv sellise -10kraadise külmaga. Tore oli ka see, et matkajuht rääkis piirkonna kohta, kus me kõndisime. Samas olles ise oluliselt pikemate distantsidega harjunud, jäi see liiga lühikeseks. Julgelt oleks võinud 2x pikem distants olla. Kuigi ma varem polnud räätsadega käinud, siis nendega harjus kiiresti ära. Ka ei tundunud pärast 4km matka, et oleks 3x pikema distantsi maha käinud, nagu räätsadega pidi olema.

Vaata suurt galeriid matkast:


Räätsamatkade kohta leiad infot SIIT!