Olin järjekordsel monitoorimisreisil, kohtudes inimestega, kellele meie vastavatud loomekeskus tööd andma hakkas. Mu esimene kohtumine Oum Fawziga oli väga meeldejääv. Tast õhkus niisugust sisemist jõudu ja soojust, et temaga koos viibida oli kohe algusest kerge ja loomulik. Oum Fawzi jutustas mulle enda varasemast elust Süürias, rääkis, mis sai siis, kui sõda hakkas ning kuidas kohanes eluga Liibanonis paguluses olles.

Oum Fawzi, kandmas iseenda loomingut. Foto: erakogu

Oum Fawzi on süürlanna, pärit Homsist. Kodumaal oli tema tööks rõivadisain, õmblemine ja selle õpetamine teistele. Rätsepatöö on olnud tema perekonna pikk traditsioon, kuid oma ande ja tahte sellega tegeleda sai ta oma sõnul kaasa sünniga. Tugevast kunstiandest kõneleb tema osalemine maalinäitusel, ka Oum Fawzi hukkunud tütar oli maalikunstnik.

Homsist tuli Oum Fawzi neljaliikmelisel perel lahkuda 2012. aastal, kui olukord muutus nii ohtlikuks, et jääda polnud enam võimalik. Liibanoni tulla otsustati seetõttu, et see on Homsile suhteliselt lähedal. Peatuti Zahlés, Beqaa kubermangu pealinnas. Jäi lootus, et millalgi saab ehk siiski koju tagasi minna. Seda aega pole senini tulnud.

Veel Homsi piiramise ajal, mil maju pidi pimendama, kogunesid tema ja veel 4-5 peret, et üheskoos pommide eest varjuda. Laste lohutamiseks ning nende kurbuse ja hirmu leevendamiseks küsis Oum Fawzi neilt järgemööda, millist värvi lapi peaks ta järgmisena pooleliolevasse lapitekki õmblema. Nii valmis küünlavalgel, pommiplahvatuste mürina saatel tekk, mis on saatnud perekonda Liibanoni. „Iga lapse valitud värviga lapi panin tekki. Kui Homsist lahkusime, ei saanud me kaasa võtta suurt midagi. Ma ei tea isegi, kuidas see lapitekk meie asjade hulka sattus. Nüüd on see minu talisman,” jutustab Oum Fawzi. „Õpetan ühe asjana praegu The Master Peace grupile sama tehnikat, mis aitas toona lastel kodus selle kohutava aja üle elada.”

Oum Fawzi käe alt tulev looming. Foto: erakogu

Esimesed aastad Liibanonis olid väga karmid. Põgenikke on seal väga palju, nende hulgas valitseb suur tööpuudus. Oum Fawzi pojad, kel oli Süürias transpordi- ja kolimisfirma, ei saanud kolm aastat järjepanu tööd — üksinda tööle sõitmine tuli kokku kallim kui süürlastele töö eest makstav raha. Peavarju sai pere esiti liibanonlasest vanuri juures, keda Oum Fawzi hooldama hakkas. Hooldatav mees oli tujukas, ei maksunud tasusid välja, lõpuks viskas nad üldse välja. Oli väga raske, kuigi mujal varjupaika saanud sugulased püüdsid perekonda toetada. Juhuslikult hakkas Oum Fawzi suhtlema ühe süüria naisega, kes sai ÜRO-lt abi ning too palus tal oma lastele rõivaid õmblema hakata. Iga kord, kui midagi õmmeldud, tegi naine ka Oum Fawzi perele süüa. Sellised võimalused aitasid ellu jääda. „Nutsin sel ajal palju,” meenutab naine, „istusin väljas ja nutsin. Inimesed hakkasid mind kutsuma Nutvaks Naiseks.”

Ühinemine Eesti Pagulasabi ja SAWA for Development and Aid koostöös alustatud sotsiaalse ettevõtte õmblusgrupiga muutis Oum Fawzi elus palju. Kaks aastat tagasi The Master Peace’i projektist kuulmine oli naise jaoks juhus: ta parandas süüria õpilaste rõivaid, kui keegi talle alustavast projektist rääkis. Ettevõtlik süürlanna läks ise kohale ja temaga tehti intervjuu.

Kõik tooted ja kollektsioonid sünnivad käsitööna. Foto: erakogu

Oum Fawzi valiti oma juhiomaduste ning õmblus- ja disainioskuste tõttu õmblusgruppi juhtima ning tema käe all asusid õppima ja tööle mitukümmend pagulasnaist. Kõigi nende paarisaja-dollariline põhisissetulek ning müügist saadud lisatulu osutusid elus toimetulekuks asendamatuks.

„Tegelikult muutus kõik. Palk The Master Peace’ist on mu perele kriitilise tähtsusega, ka SAWA liikmete psühholoogiline toetus mõjusid mulle ravivalt. Iga kord, kui grupist kedagi õpetan, oma oskusi teistega jagan, tunnen end nii palju paremini,” ütleb Oum Fawzi.

Eestis levinud ütlemine, et abivajajale tuleb anda õng, mitte kala, on levinud ka Süürias ja Liibanonis. Foto: erakogu

Asjade valmistamine rõivajääkidest ja taaskasutus ning süüria traditsiooniliste sugemetega käsitöö pakuvad süürlannadele eneseteostust, aga ka ülivajalikku teenistust. Oum Fawzi elu on see Liibanonis täielikult muutnud.

„The Master Peace on minu jaoks kõik. See andis mulle tagasi mu elu, lubab mul rakendada oma oskusi ja jagada kõike seda, mis mul nüüd on, teistega. Läbi raske töö jõudsime ka maailmani. The Master Peace on valgusallikaks kõikidele naistele, kes on töösse kaasatud, andes neile võimaluse vabastada endasse kogunenud valu ja viha ning luua midagi uut ja ilusat sellest, mis nende sees peidus. Võimalus Süüria traditsioonilisi tehnikaid moderniseerida on meie jaoks olnud suur privileeg,” jutustab Oum Fawzi, kes on tänaseks olnud Pagulasabi projektiga seotud juba üle kahe aasta. „Alustasime seda projekti kolmekümne naisega, igaüks meist Süüria erinevast külast või piirkonnast pärit. Töötame ühtse kokkuhoidva tiimina. See on meie viis näitamaks maailmale, mida tugevad Süüria naised on rasketel aegadel võimelised tegema!”.

Kui küsin Oum Fawzilt, kas ta endiselt maja ees nutab, tuleb ta näole suur naeratus. „Ma olen teile kõigile selle projekti eest nii tänulik! Mul on vahel tunne, nagu ma oleks tagasi oma vanas elurütmis Süürias. Tuletan naistele grupis tihti meelde, et maailmas siiski on veel inimesi, kes on valmis teistele head tegema. Olen praegu lausa õnnelik!” ütleb see tugev, karuse häälega naine Süüriast.

Loe projektist lähemalt SIIT.

Artikkel sündis koostöös Eesti Pagulasabiga (ERC — Estonian Refugee Council). Pagulasabi aitab pagulastel ja rändetaustaga inimestel Eestis paremini kohaneda, lisaks pakub humanitaarabi Gruusias, Ukrainas, Jordaanias ja Liibanonis. Tallinnas tegutseb ERC sotsiaalne ettevõte Siin & Sääl, kus rändetaustaga inimesed pakuvad toitlustust, korraldavad keeleõpet ja töötube ning müüvad oma tooteid läbi e-poe.