EESTI 100 AARET I Kirik, mille taastamine ennustas Eesti rahva taassündi

Reisijuht, Turist ja Muinsuskaitseamet on koos pikal reisil läbi Eesti kaunimate ja põnevamate paikade. Sina saad ka reisile kaasa tulla — uuri lähemalt eesti100aaret.ee. Lisaks reisimisele ja avastamise rõõmule saab mängus võita ka palju põnevaid auhindu Go Groupilt, Tallinkilt ja Nordicalt!

Halliste puukirikut on esmakordselt mainitud 1504. Rahvasuu räägib, et too kirik asunud praegusest kohast kolm kilomeetrit eemal. Juba samal sajandil aga ehitati kivist kirikuhoone praegusesse asukohta.

Tulest sündinud häving

1624 sai keskaegne kirikuhoone Liivi sõja käigus suuri purustusi ja sellest jäid alles vaid müürid. Kirik taastati, kuid ilma võlvideta ning laudkatusega. 18. sajandi algusaastatel põles kirik Põhjasõjas lausa kaks korda. 1721 algas kiriku aastakümneid kestnud taastamine, mis lõppes 1781, kui kirik sai kivist torni. 22. juulil (seitsmevennapäeval) 1863 süütas Halliste kiriku pikne ja püsti jäid jällegi vaid müürid. 1867 pühitseti šveitsi arhitekt Häusermanni juhtimisel ehitatud neoromaani stiilis uhke kirik. Kiriku ilu ei kaitsnud seda aga uute õnnetuste eest – 28. aprillil 1959 puhkes kirik põlema okstepõletamise sädemetest ja alles jäid vaid kiriku käärkamber ning müürid.
Varemeteks põlenud kiriku taastamist alustati 1989. aastal Halliste koguduse entusiastliku õpetaja Kalev Raave eestvedamisel. Halliste kiriku ehitamise ajal ütles Raave prohvetlikud sõnad: “Nagu kerkib Halliste kirik, nõnda tõuseb põrmust kogu Eesti. Ja saab vabaks!” Taastatud kirik pühitseti esimese kirikuna taasiseseisvunud Eestis 1991. aasta jõulude ajal. Seetõttu on Halliste kirik paljudele püha mälestusmärk eesti rahva taassünnile ja vabanemisele, mille taastamist on toetanud kümned tuhanded inimesed Eestist ja kogu maailmast.

Uudistamist jätkub

Võimalusel külasta kirikut ning imetle selle kuulsat altarimaali, skulptuuri „Halliste Ema“ ning kiriku ebatavalist musta lage.
Omaette vaatamisväärsus on kirikust 500 m kaugusel asuv Halliste surnuaed. 1776. aastal, mil Vene tsaaririigi seadused keelasid katku leviku kartuses kirikutesse ja kirikuaedadesse matmise, rajati kiriku lähedale Kulla küla piirile Halliste kalmistu. Kalmistu vanemas osas asuvad kihelkonna mõisnike kalmud ja Stackelbergide kabel. Surnuaiale on maetud mitmeid ajaloo- ja kultuuritegelasi, näiteks kuri Abja parun F. A. von Stackelberg, kirjanik August Kitzbergi vanemad ning kirjaniku näidendi “Kauka jumal” mitmete tegelaste prototüübid. 75 tähtsamat hauda on märgitud puust tahvlitega ning haudade leidmise hõlbustamiseks on koostatud voldik. Halliste kalmistu suursugused hauakivid on ainulaadsed, sest Mulgi peremeeste hauakividele on erinevalt muudest Eesti aladest alati kirjutatud ka talukoha nimi.

Legende Halliste kiriku kohta: ehitamise lugu
Halliste kiriku kohta räägitakse, et seda olevat alguses asutud ehitama teise kohta, kuid ehitus ei edenenud ning päeval ehitatu lagunes öösel. Iga päev olevat platsi kõrval laulnud lind, et sinna kirik ei passi ning see tuleks hoopis Hallistesse ehitada. Lõpuks võeti lindu kuulda ning Hallistes kiriku ehitamisel enam probleeme polnud.

Halliste kiriku maa sisse vajumine
Legend jutustab, et Halliste kirik olla kunagi koos rahvaga maa alla vajunud. Kui aga inimesed hakkasid uut kirikut ehitama, siis oli kadunud kiriku torn maa seest välja tulnud. Iga sammuga uue kiriku ehitamisel kerkinud vana kirik järjest enam maapõuest välja. Lõpuks otsustasid inimesed ära oodata, millal vana kirik tervenisti maa sees välja tuleb, kuid kirik polnud enam maast välja tõusnud. Seejärel anti ehitusmeestele nõuanne kopsida ja teha nii, nagu nad tahaksid vana kirikut parandada. Siis pidavat see kiiresti täielikult maa peale tõusma. Rahvas tegigi nii ja juba paari päeva pärast seisis kirik täielikult maa peal. Lähedalasuvast ojast leiti ka kirikukell.

Sisse müüritud neiu legend
Maapõues käinud kiriku kell kõlas kaugele ning inimesed tulid rõõmuga kirikusse. Jutluse ajal kostis müstiline hääl, mis ütles, et kirikumüüride sisse on vaja üks elus inimene müürida, muidu vajub kirik jälle kogu rahvaga maapõue. Kui jumalateenistus lõppes, küsis kirikuõpetaja noortelt leeritunni tüdrukutelt, kas mõni neist ei tahaks hakata kiriku võtmehoidjaks. Üks neiudest nõustus ülesandega ning müüritigi elusalt sisse, olgugi et tema vanemad palusid härdalt tütre elu eest.

Seitsme venna legend
Pärast neiu müürimist kirikuseina kuuldi mõne aja pärast uuesti salapärast häält ütlemas, et kui kirikusse peaks korraga 7 venda sisse astuma, vajub kirik jälle koos inimestega maa sisse. Ühel läheduses elaval talumehel oli 7 poega ja kui poisid seda kuulsid, tahtsid nad hirmsasti järele uurida, kas see ikka tõsi on, ning asusid pühapäeva hommikul kiriku poole teele. Kõige noorem neist jäi aga tee peal haigeks ning pidi koju tagasi minema, nii pääses kirik seegi kord hukatusest.