Maaliline Karksi-Halliste ürgorg asub Sakala kõrgustikul. Ürgoru kaitseala, mis hõlmab Karksi, Kõvaküla, Ainja, Polli ja Univere külad ning Karksi-Nuia linna, moodustati 1964. aastal. Kauneid maastikuvaateid pakkuv org on Karksi-Nuia kohal järsuveeruline (nõlvad on 30–35° kaldega) ja sügav (kuni 32 m), oru laius on 400–800 m ning selle nõlvadel leidub allikaid. Orus voolab Halliste jõgi, millele on paisutatud Linnaveske järv ja Karksi järv.


Foto: Marko Vainu, Wikipedia

Imeline vaade avaneb matkajale Karksi linnamäelt. Üks kaitseala atraktiivsematest objektidest on kahtlemata Karksi ürgoru paremal kaldal asuvad lossivaremed ja omapärase viltuse torniga kirik.

13. sajandist teated
Karksi linnuse varasemast ajaloost on väga vähe teada. On arvatud, et siin asus kunagi eestlaste muinaslinnus. Ordulinnust on esmakordselt mainitud kroonikas 1297. aastal seoses leedulaste sõjaretkega, mille käigus puidust linnus maha põletati. Halduskeskusena ei olnud Karksi kuigi tähtis, küll oli aga linnusel Liivimaa orduriigi sõjalises organisatsioonis täita kindel ülesanne – tegemist oli varustuslinnusega, kus sõjaretkedele minev orduvägi sai varusid täiendada. Lisaks Liivimaa ordule on siin veel valitsenud venelased, poolakad ja rootslased. Karksi linnus hävis Põhjasõjas 1708.aastal.

Vanapaganate elukoht
Rahvajuttude järgi elanud lossivaremetes jõukas vanapagan, kes oli hea sõber Vana-Kariste Koodiorus elava vanapaganaga. Kaks korda nädalas küpsetas ta leiba ja viskas siis iga kord pätsi koos leivalabidaga sõbrale Koodiorgu. Koodioru vanapagan pani omalt poolt pätsi leivalabidale ja virutas labida tuldud teed tagasi. Lähedalasuva Mägiste põrguhaua vanapagan oli vaene mees ja temaga nad läbi ei käinud. Karksi lossi vanapagan valvavat musta kassina lossi keldris kulla ja hõbedaga täidetud tünne.
Läheduses asuvad Karksi Põrguhaud ja Karksi Põrguallikad on samuti andnud alust paljudele muistenditele ja uskumustele.